A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee


Hoolimata sellest, et Eestist lahkunuid oodatakse tagasi, selgub teadustööst, et siia naasjatel on sama raske ühiskonda lõimuda, nagu oli omal ajal mujale elama minnes.

Tänavu ilmunud inimarengu aruanne nimetab nüüdisaega rändeajastuks, kus nende arv, kes elavad väljaspool sünniriiki, on kerkinud kõigi aegade kõrgeimale tasemele. Eestist väljarändajatele on populaarseim riik Soome, kus elab praegu ligi 50 000 eestlast – seal on väljaspool kodumaad suurim eestlaste kogukond, mis on viimaste aastatega üha suurenenud.

Soome-rände puhul on oluline ka tagasiränne, mis on samuti suurenenud: inimarengu aruande järgi tuli 2015. aastal Soomest Eestisse tagasi ligi 2000 inimest. Kui n-ö talentide koju kutsumise kampaaniad ja avalik retoorika näitavad, et kaasmaalasi oodatakse väga tagasi, ilmnes Tartu ülikooli magistrandi Britta Sepa teadustööst, et sama raske nagu end välisriigi ühiskonnas sisse seada on ka Eestisse naastes uuesti kohaneda.

Graafika: Kaido Kelp

Raskusi võib tekkida igapäevastes asjaajamistes, ülikooli astudes ja ametkondadega suheldes. Keeruline on ka sotsiaalselt: tagasitulnuid ei vaadata enam päris eestlastena, vaid pooleldi soomlaste või koguni „põtradena”.

„Tagasirännanud eestlastele on võrdlemisi vähe informatsiooni selle kohta, milliseid toiminguid tagasirändaja peaks Eestisse kolides tegema ja mis lihtsustaks Eestis taaskohanemist,” kirjutas Sepp oma töös.

„Tagasi kodumaale tulek ei ole kõikide tagasirännanute jaoks olnud lihtne, sest enam ei suhestuta Eesti ühiskonnaga ja mõned on tunda saanud mittekuuluvustunnet. Nii nagu soomlased ei võta ühiskonnas sisserändajaid omaks, ei võta ka eestlased tagasirännanuid omaks.”

Eesti Päevaleht vestles nelja eestlannaga, kes on viimastel aastatel kodumaale naasnud ja rääkisid oma kogemustest.

Tulid tagasi – järelikult põlesid läbi

Kaja Tampere oli kuus aastat Jyväskylä ülikoolis kommunikatsiooni eriala professor. Ta rääkis oma kogemusest, et Eestisse naasvate inimeste kohta arvatakse, et nad on läbi põrunud. Tampere ütles, et sai tänu Soomes töötamisele kinnitada end rahvusvahelises erialases kogukonnas ja pärast sealt kogutud teadmisi Eestis rakendada. „Sain meepoti ligi, riisusin koore ja tundsin, et polnud enam vajadust maailma avastada,” lausus ta oma tagasituleku kohta. Sellest hoolimata kuulis ta kaasmaalastelt nii mõnegi terava kommentaari.

2014. aastal Espoost Tallinna õppima tulnud Maiki Pransi sõnul võeti teda siin küll uuesti soojalt vastu, kuid kui ta oma soome keele oskuse paljastas, oli reaktsioon ühesugune. „95% inimesi eeldab kohe, et noh, lähed siis pärast õpinguid Soome hea palga peale tööle,” märkis ta.

Kuusteist aastat Soomes elanud Terhi Roll tõi esile, et tema puhul imestati pigem seda, miks ta Soome ei jäänud, mitte seda, miks ta Eestisse tuli.

Soomes üles kasvanud Kadri Papp tunnistas, et ka temalt küsiti algul palju, miks ta Soome „hea elu peale” ei tahtnud jääda. „Ma tulin ikkagi kodutunde pärast tagasi,” põhjendas Papp. Ta meenutas, et inimesed olid selle peale ärritunud, nagu ta hõõruks oma valikut neile nina alla, kuid ajapikku siiski harjuti. „Umbes esimesed neli aastat kutsusid mõned mind naljatamisi põdraks.”

Terhi (üleval), Maiki (vasakul) ja KajaFotod: TV3 pressimaterjal, erakogu

Nõutud vene keele oskus

Nagu mainitud, tuleb kodumaale naastes ette raskusi asjaajamisega: kel on olnud probleeme juhilubade ümbervormistamisega, kellel ülikooli astumisega. Roll märkis, et kui keegi on elanud pikalt teises riigis, siis vajavadki ümberharjumist lihtsad tegevused. Ta tõi näiteks ühe aspekti tööotsimisest. „Ainuke keerulisem asi Eestisse tööd otsima tulles oli see, et enamasti nõuti vene keele oskust, mida mul Soomest kaasa võtta polnud,” ütles ta.

Positiivsem kohanemisnäide oli Rollil perearstisüsteemiga: Soomes polnud tal kindlat perearsti, ta suunati parasjagu selle juurde, kellel oli oma piirkonnas vaba aega. Eestis ei pea ta iga kord tervet haiguslugu uuele arstile ümber jutustama.

Soomes terve koolisüsteemi läbinud Pappi sõnul oli Eestisse naasmise kõige keerukam osa ülikooli astumine ja sellega kaasnev paberimajandus. „Ma pidin näiteks läbima keeleeksami, kuhu sattudes imestati selle üle, miks ma seal olin,” rääkis ta.

Samasugune kogemus oli ka Pransil: kui algul pidi ta keeleoskuse tõendamiseks läbima kahenädalase suvekursuse, siis teisel päeval selgus, et ta saab kohe eksami ära tehtud. Nii Papp kui ka Prans möönsid siiski, et ajapikku läks neil Soomes osa eesti keele grammatika nüansse kaduma.

Kiire elutempoga taaskohanemine

Tagasi tulemise juurde kuulus ka kohanemine Eesti ja Soome käitumismallidega. Papp tõi näiteks paralleeli Soome eestlaste ja Eesti venelastega – kui muidu võetakse eestlasi Soomes üldiselt hästi vastu, siis konfliktides lööb see ikkagi välja, et eestlane pole n-ö kohalik.

Rahvuslikust eripärast tõi ta esile, et Soomes ja Eestis on täiesti erinev elutempo. „Algul Eestisse tulles tundus, et kõik mu ümber käib liiga kiiresti. Nüüd Soome minnes ei saa enam aru, kuidas nad kõike nii aeglaselt teevad!” ütles ta.

Sama täheldas ka Tampere. „Soomlased on hästi rahulikud, pole rabelemist ega tõmblemist,” sõnas ta. Tampere tõi näiteks koosolekute pidamise: kui eestlane ütleb, et homme on koosolek, siis ongi nii. Soomlaste puhul ei tule selline asi kõne allagi, kohati oli seal vaja pool aastat ette planeerida. „Eesti operatiivse toimetamisega tagasi harjumine võttis päris palju aega,” tõdes Tampere.

Eri tempo väljendus tema sõnul ka suhtluses: „Soomes on nii, et üks räägib aeglaselt oma jutu ära, misjärel tuleb kandev paus ja alles siis hakkab teine rääkima. Eestis segatakse rohkem üksteisele vahele, aga see ongi ju normaalne.”

Tamperele jäi soomlaste puhul arusaamatuks nende otsustamisviis. „Seal arutati ja arutati ja ei tea kuidas jõuti otsuseni. See oli minu jaoks müstika,” tunnistas ta. Eestis ollakse Tampere sõnul tunduvalt konkreetsemad, vaieldakse küll, kuid lõpuks jõutakse konkreetselt sõnastatud otsusteni.

Tugivõrgustik aitab

Kõik neli eestlannat tunnistasid, et kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid. „Ma tean päris palju näiteid selle kohta, et vanemad on Soome minnes põletanud kõik sillad Eestiga ja lapsed ei oska enam eesti keeltki,” lausus Papp. „Kui mul poleks olnud lähedasi ees, oleks olnud tunduvalt raskem tagasi tulla.”

Pappi sõnul leidub kindlasti ka neid, kes sooviksid Eestisse tagasi tulla, kuid kellel pole toetuspunkti. Siis ei peaks asjaajamine tema arvates ilmtingimata käima ametlikke kanaleid pidi, nagu näiteks „Talendid koju!” kampaania, vaid otsesuhtlusena – et oleks vähemalt mingil tasandil toetuspind, mis aitaks kasvõi praktilistes küsimustes.

„Võib-olla oleks hea, kui peale Facebooki grupi Eestlased Soomes oleks olemas grupp Eestlased Tagasi Eestis? Ma ise aitaksin hea meelega, kui soovijatel tekib küsimusi, mida peaks tegema või kuhu pöörduma,” ütles Papp.

Tampere märkis, et ei maksaks halvustada ka neid, kes ongi Soome jäänud. „Kui sul on juba perekond ja sõbrad seal, siis pead paratamatult tegema raske valiku: kus saad oma elu kõige paremini üles seada? Olen näinud, et isegi kui jäädakse Soome, hoitakse suhteid Eestiga edasi,” kinnitas ta. Seda rõhutas ka Roll ja tõi näiteks oma vanemad, kes soovivad pensionipõlves Eestit taasavastada.


Kommentaar: Eestis ollakse kinnistunud liiga jäikadesse mõttemallidesse
Rain Ots, Soome eestlaste liidu juhatuse esimees

Soome kolimist kiputakse paraku käsitlema liiga dramaatiliselt, kuigi oleme peaaegu ühine majanduspiirkond. Soome eestlaste seas on seetõttu kujunenud tendents, et ei julgeta endale tunnistada, et tegelikult elataksegi Soomes. See mõjub justkui Eesti riigi reetmisena. Paradoksaalsel kombel on eestlastel seetõttu keeruline ennast Soomes kogukonnana kehtestada ja oma keelt ja kultuuri tugevamalt arendada. Sedasi võib kaduda identiteet: ei olda päris soomlased, aga ka mitte eestlased.

Eestit kõrvalt vaadates ja üritades ka osaliselt tagasi tulla, jääb eriti silma see, et Eestis ollakse liiga kinnistunud oma harjumuspärastesse ja jäikadesse mõttemallidesse. Ei julgeta millegipärast õppida teiste vigadest ja õnnestumistest. Soome riik on saanud pikemalt iseseisvana eksisteerida ja seetõttu on siin palju asju juba läbi proovitud, näiteks haldusreform või suhkrumaksu teema.

Eestisse mineku ühe võimaliku takistusena näen, et üksikisiku tasandil oma oskusi müüa on Soomes tunduvalt mugavam, olgu selleks jõuluvana mängimine või eesti keele õpetamine. See on ka kindlasti üks põhjus, miks Eesti ei meelita niivõrd inimesi tagasi. Eesti ühiskond on tunduvalt rohkem palgatööle orienteeritud ja FIE-na on palju keerulisem hakkama saada. Ettevõtluse asjus oleks kohalikel omavalitsustel õppida Soomelt seda, kuidas meelitada ettevõtlust rohkem oma piirkonda. Ettevõtet asutades võtavad sinuga Soomes ühendust vallad, kes uurivad: ega ei ole soovi meile tulla?


Praktilisi nippe kodumaale naasmiseks

Soome juhiluba vahetada pole kohustuslik, kui see pole peatatud ega piiratud. Juhiluba saab vahetada, kui oled elanud alaliselt Eestis vähemalt kuus kuud.

Soomest lahkumisest tuleb teavitada rahvapensioni ametit ja teha selle kohta avaldus. Alaliseks lahkumiseks peetakse rohkem kui aastaks ära minemist, sellega katkeb ka sotsiaalkindlustuse hüvitiste saamine (v.a rahvapension).

Integratsiooni Sihtasutus toetab tagasipöördumist vajaduse korral rahaliselt (kuni 2000 eurot), kui inimene on olnud Eestist järjest ära vähemalt kümme aastat või sündinud välisriigis.

Integratsiooni Sihtasutus pakub ka nõustamisteenust, näiteks missuguseid dokumente tuleb vormistada.

SA Archimedese akadeemilise tunnustamise keskus tunnustab ametlikult välisriikide diplomite vastavust Eesti haridussüsteemiga. Näiteks Soome keskkooli lõpetanud inimene peab selleks esitama lõputunnistuse, riigieksamitunnistuse, isikut tõendava dokumendi ja avalduse.

Veeb: MKoort