A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee


Tänavu on sisserände piirarv 1317 inimest ja selleks antavate elamislubade arv täitub juba juulikuus. See toob meie ettevõtetele tõsise probleemi, sest vajalikku tööjõudu ei saa enam väljastpoolt Euroopa Liitu tuua ja kohalik tööjõud ei kata vajadusi.

Muidugi kuulen juba kurtmist, et sisse­rände piirarvu kaotades või seda leevendades avame uksed odavale tööjõule, mis võtab töökohad Eesti inimestelt. Vale jutt puha, sest tööandja peab siia värvatud kolmanda riigi kodanikule maksma vähemalt Eesti keskmist brutopalka, millega on välistatud odava tööjõu sisse­toomise oht.

Lugedes majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi mullust tööjõu­vajaduse prognoosi, mis kajastab tööjõu muudatusi 2024. aastani, näeme selgelt valdkondi, kus on suurim tööjõuvajadus. Need on loodus- ja tehnikateadused, metalli- ja masinatööstus, elektri- ja elektroonikatööstus, veondus, laondus, tervishoid ja ehitus.

Eestil endal napib oskustööjõudu, mida Eesti majandus ometi vajab. Rahvastikuprotsessid, väljaränne ja mõne rühma tööturult eemalejäämine (nt haridusest, tööhõivest või koolitusest kaugenenud nn NEET-noored (not in education, employment or training), pikaajalised töötud, erivajadustega inimesed) on Eestis põhjustanud tööealise rahvastiku vähenemise. Peale selle soodustab struktuurset tööjõupuudust haridussüsteemis omandatud oskuste mittevastavus tänapäeva tööturu vajadustele.

Samal ajal näeme ekspordi senisest suuremat osatähtsust ettevõtluses, suure lisandväärtusega töökohtade arvu kasvu, mida toetab riigi soov suurendada konkurentsivõimelisemate, suuremat lisand­väärtust loovate ning teadus- ja arendustegevusel põhinevate ettevõtete osakaalu. Sellestki tuleneb kasvav nõudlus välistööjõu järele.

Halastamatu rahvastikuprognoos

Statistikaameti rahvastikuprognoos on halastamatu: kui 2015. aasta alguses oli Eestis umbes 800 000 tööealist inimest, siis 2040. aastaks on see arv vähenenud 160 000 võrra ehk keskmiselt 6100 inimest aastas. Pensioniealiste osa rahvastikus seevastu kasvab, ülalpeetavate arv suureneb. Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, kuid 2040. aastaks on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

Niisiis on sisserände roll Eesti majandusarengu tagamisel senisest olulisem. Kui lähtume prognoosist, et keskmiselt jääb tööturul igal aastal puudu umbes 4600 töötajat, ja eeldusest, et majanduslikult aktiivsete Euroopa Liidu kodanike sisseränne jääb keskmiselt 1100 juurde, on tööjõuvajaduse katmiseks vaja, et kolmandatest riikidest immigreeruks Eestisse välistööjõuna umbes 3500 inimest aastas. Seda on üle kahe ja poole korra rohkem sisserände praegusest piir­arvust 1317.

Kas hoiame rändekvoodist kramplikult kinni, seda sentimeetritki muutmata? Nii tammuksime küll mineviku umbteel, mida iseloomustab president Ilvese ütlemine, et sageli teeb Euroopa Liit õige ettevõtluskeskkonna loomiseks paju, aga – oh häda – selle lähte­alus on kinni 20. sajandis, telliste ja mördi maailmas.

Võimalikud variandid

Kas kaotame rohkem tööjõudu vajavatele valdkondadele selle piirarvu sootuks, nagu tegime info- ja kommunikatsioonitehnoloogia töötajatega, kes välismaalaste seaduse muudatusega ei kuulu enam sisserände piirarvu alla?

Kas suurendada üldist sisserände piir­arvu kolm korda ehk 0,3%-ni Eesti elanikkonnast, et katta lisatööjõu vajadus, toetada majandusarengut, kuid säilitada kontroll Eestisse tööle tulevate välismaalaste arvu üle?

Aga võib-olla kehtestame korra, kus sisserände piirarvu alt arvatakse välja need välismaalased, kellele tööandja maksab kahekordset Eesti keskmist palka (ligi 2300 eurot)? See puudutaks peamiselt kõigi valdkondade tippspetsialiste ja võimaldaks vältida olukorda, kus sisse­rändaja muutub koormaks Eesti sotsiaalsüsteemile.

Või on õigem võtta kasutusele rände punktisüsteem, mis arvestab nii tööandjate vajadust töötajate järele kui ka saabujate lõimumisvõimekust, nagu soovitas viimase Eesti inimarengu aruande peatoimetaja, Tartu ülikooli professor Tiit Tammaru?

Otsime tasakaalupunkti

Valitsus otsustas juuni lõpus moodustada laiapõhjalise töörühma sisserände reguleerimiseks. Teemat on arutanud ilmselt kõik parlamendifraktsioonid, sotsid näiteks kahel korral. Me teame, millised on hirmud sisserände piir­arvu leevendamise puhul, aga me teame ka, millised on Eesti majanduse olulise mootori ehk ettevõtjate lootused ajale jalgu jäänud regulatsiooni nüüdisajastamiseks.

Olen täiesti nõus professor Tammaruga, et ühelt poolt on Eestis tekkinud rändesõltuvus ja me vajame sisserännet, teisalt aga on ühiskonnas niigi tõsised lõimumisprobleemid. Nüüd ongi tekkinud valitsusele ja parlamendile suunatud küsimus, kuidas leida tasakaalupunkt nende Skylla ja Charybdise vahel.

Minu üleskutse parlamendikolleegidele on lihtne: nähkem Eesti majanduse ja ettevõtluse arengu laia pilti, ärgem kartkem rändekvoodi arutelusid, ärgem sildistagem neid erakondlikult, ärgem jätkem neid kohalike valimiste kartuses pidamata – ka riiklikult tähtsa küsimuse aruteluna riigikogu suures saalis.

Senisel moel on sisserände piirarv muutnud arengu piduriks ja seda tuleb muuta.

Veeb: MKoort