Aadress: Tõnismägi 3a-7
Email: info[at]kogu.ee
Telefon: +372 640 8717


Viimases Sirbis on seekord luubi all nooreks vananemise teemad, muuhulgas ka Pension2050 programmi juhi Liisi Uderi sissevaade uue eakuse rahvakogu protsessi. Allpool leiab ERR toimetaja Valner Valme Sirbi sisu lühikirjelduse, mis puudutab just uue eakuse temaatikat.

 

 

TIINA SAAR-VEELMAA: Nooreks vananemise saladus

Neljakümneviieselt, olles statistiliselt oma elutee poole peal, on vananemisest kirjutamine mulle paraja raskusega ülesanne. Ma ei tea, mida tähendab olla pensionil, olla vanaema või elada eakatekodus. Aga teema ise on mulle pakkunud sügavat huvi juba viimased 13 aastat ennekõike elujõu hoidmise ja eneseteostuse pärast. Võtan appi oma senise kogemuse, kliendilood ja kirjanduse, mis on mind inspireerinud, ning plaanin jälile jõuda õnneliku vananemise saladusele. Siin see on. 

Loe täisartiklit siit.

 

TIIA KÕNNUSSAAR: Vanadusele otsavaatamine hirmutab

Vaev on vanaks saada, hea on vana olla, ütleb rahvasuu. Kas ikka on? Naiste ja meeste vananemise ning ühiskonnas levinud suhtumiste ja hoiakute üle arutlevad kirjandusteadlane

Loe täisartiklit siit.

 

LIISI UDER: Uue eakuse rahvakogu

On 2017. aasta arvamusfestivali teise päeva õhtu, sajab ja lööb välku. Arutlevad parlamendierakondade juhid ning esimeseks aruteluteemaks on vanadus. Selle arutelu algus on paljulubav. Kõik osalejad ütlevad, et riigi pensionile nemad ei looda. Kõige tähtsamad poliitikud on sellega nüüd lagedale tulnud. Kas sellest saab lõpuks murdepunkt, kust alates hakkame ise oma eakapõlve kujundama?

Loe täisartiklit siit.

 

LEONORE RIITSALU: Vanemaks eaks rahaasju planeerimine on ebamugav

Vananemisega on nagu surma ja maksudegagi – sellest ei pääse, paremal juhul õnnestub vaid veidi edasi lükata. Uutmoodi vananemisest on viimasel ajal palju räägitud, seda nii Eesti Koostöö Kogu eestveetavas rahvakogus kui ka arvamusfestivalil. Samuti käsitlevad seda visioonidokumendid „Pension 2050“ ja „Töö ja oskused 2025“. Ometi ei ole see teema, millest tahaksime pingsalt mõelda ja selleks pikaajalist tegevuskava koostada. Lihtsalt ei ole ahvatlev mõtiskleda, mitu aastat veel täie tervise juures elada on jäänud või kui palju raha ma 30 aasta pärast iga kuu vajan. Nii kipume oma vanaduspõlve rahaliselt kindlustamata jätma.

Loe täisartiklit siit.

 

REET VARBLANE: Elagu vanadus!

Sattusin mõni aeg tagasi ühel näituseavamisel kokku vana tuttavaga, kes jutu sees kerge ohkega mainis, et kes teda, vana meest enam  tööle võtab, nõu küsitakse vahetevahel küll, aga (uus) hierarhia on paigas. Tegemist ei ole elust räsitud väsinud vana inimesega, vaid enesekindla eduka 60. eluaastates tegusa mehega. Tiia Tulviste ei ehita uues gerontoloogia õpikus eakuse mõiste mitte kronoloogilisele (vanus aastates), vaid funktsionaalsele (välimus, mobiilsus, tervis, füüsiline jõud ja vaimsed võimed) ja ka subjektiivsele vanusele (kui vanana inimene ise ennast tunneb) . Paraku, nagu tõdeb ka Tulviste, on funktsionaalset vanust küllalt raske määrata ja subjektiivne vanus on psühhogerontoloogias üsnagi uus uurimisvaldkond.

Loe täisartiklit siit.

 

Millises keskkonnas saab väärikalt vananeda? Margit Mutso intervjuu HeiliVolberg-Raigiga.

HEILI VOLBERG-RAIG: „Praegu on paras aeg seenioride maju propageerida: kui neist rääkida, peab olema ka midagi ette näidata.“

Loe intervjuud siit.

 

MAI LEVIN: Vana haljas vabadus

Tänapäeval ei panda enam imeks, kui 70. eluaastates inimesed rabavad tööd teha, ent 80. eluaastatesse jõudnud töörügajaid vaadatakse vaimustusega kui lootustandvat eeskuju.

Kölni Wallraf-Richartzi muuseumi, mõnevõrra õõvastava naerugrimassiga „Autoportrees“ (umbes 1663) on Rembrandt kujutanud end õige vanana, kuigi ta oli siis alles 57aastane. Uuemal ajal, mil püütakse lahti muukida kunstiklassika sümboolseid tähendusi, ollakse arvamusel, et ta kujutas end sel portreel Zeuxisena – vana-kreeka maalijana, kes naeris end surnuks, portreteerides üht koledat vanaeite. See võib nii olla, sest Rembrandt oli intelligentne inimene ja kahtlemata nautis antiikseid allegoorilisi lugusid. Aga seda autoportreed vaadates on tunne, et kõigepealt naeris ta näkku oma vanadusele ja kõigile saatuselöökidele – lähedaste surmale, varanduse ja kunstikogu haamri alla minekule ja kes teab, millele veel.

Loe täisartiklit siit.

 

KURMO KONSA: Eluea pikendamise lühike kultuurilugu

Surm on kahtlemata üks kõige olulisemaid inimelu küsimusi. Sündimine siia maailma tähendab ka teadmist sellest, et me siit surma läbi lahkume. Maad asustavate elusolendite hulgast on inimene ilmselt ainus, kes tajub väga selgelt oma surelikkust.

Alati on leitud, et maine elu on liiga lühike ja vaevarikas ning lõpeb haigustest vaevatud vanadusega. Võimalus on sellega leppida, aga inimesele loomuomaselt tahaksime ikkagi kuidagi pääseda. Nii ongi otsingud eluea pikendamiseks saatnud inimest kogu tema ajaloo kestel. Vaadates selliste ideede arengut on näha, et põhimõttelisemal tasemel on võimatu midagi uut öelda.

Loe täisartiklit siit.

 

JÜRI KOLK: Argitraagika XII. Vabastav vananemine

Üks häda paljude seas, mis kipub tabama inimesi alates 40. eluaastast, on nooruslikkus. Teine selline, hullemgi, on lapselikkus. Öeldakse küll, et laps näeb maailma avatud pilguga, aga see, nagu te kõik teate, on täielik jama. Võta üks kuramuse laps ja püüa teda veenda, et maailm ei pea käima täpselt nii, nagu tema ette kujutab. Pange nüüd, palun, tähele, et ma ei püüa õpetada, kuidas lapsi kasvatada, aga olete ju kindlasti märganud, et väga paljudel lastel on väga paljude asjatoimetuste suhtes väga kindlad veendumused, käitumisjuhised. Isa aitab kingad jalga, ema seob paelad. Pasta olgu puhas, sinna midagi sisse segada ei tohi. Päriselt, te teate ju küll mõnda last ja suudate, kui tahate, meenutada kümneid näiteid, mis illustreerivad lapse fikseeritust.

Loe täisartiklit siit.

 

Arvustamisel on lisaks Kai Kaljo näitus „Vanadus@vabadus“. Loe Katrin Kivimaa arvustust “Vaikselt vananeda” siit.