Aadress: Tõnismägi 3a-7
Email: info[at]kogu.ee
Telefon: +372 640 8717

Dokumentaalfilm „14 käänet“ (Baltic Film Produktsioon, Eesti 2017, 85 min), režissöör-stsenarist Marianna Kaat, operaatorid Rein Kotov ja Max Golomidov, helilooja Stanislav Smirnov.

Eesti ühiskonnas on mitmeid lahendust ootavaid küsimusi, mida me Sisyphose kombel mäest üles veeretame ning mis enne tippu jõudmist jälle allapoole libisevad. Üks selline tohutu kivijurakas, mis sobib lootusetu, lõpmatu ja vahel isegi mõttetu töö metafooriks ideaalselt, on „integratsioon11 ja „eesti-vene lõhe“. Vähe sellest: vahel tundub, et see polegi päris meie kontrolli all, vaid selle tüliõuna kaaperdavad aeg-ajalt poliitikud, ajakirjandus, Venemaa kui ka mitmed teised huvigrupid. Paradoksaalselt on venekeelsete küsimus üks Eesti sotsiaalteadlaste enim risti-põiki läbi uuritud valdkondi, ent dokumentalistidest on see magus-valus teema peaaegu üldse puutumata jäänud. Seni tehtud dokkides paistab eestivenelane tavaliselt mingisuguse äärmusliku friigina, olgu siis alkohoolikud-narkomaanid Sulev Keeduse „Varesesaare venelastes“ või lõbusad veidrikud Aljona Suržikova „Suur-Sõjamäes“ ja Vladimir Loginovi „Sipelgapesas”. Rääkimata juba Meelis Muhu „Meeleavaldajast“, kus on portreteeritud sõjakat ja kaitsepolitsei jälgimise all pensionäri Esja Šuri. Teisele kaalukausile võib asetada vaid Aleksandr Heifetsi „Võõra omade seas“, mis vaatab juba sügavamalt eesti-vene identiteedi-otsinguid Narva bändi AveNue muusikute näitel.

Eks see venekeelsete elu ja olu Eestis ongi selline mitmekihiline sibul, mille koorimine üks kibe ülesanne. On justkui perspektiivitu kaevuda nii selle vastuolu tõeliste põhjuste ja süüdlaste juurestikku kui ka hakata uurima selle konflikti leevenduseks peale visatud bürokraatlikku ja sünteetilist integratsioonitekki. Marianna Kaadil on siiski õnnestunud avada meie mitmekeelse rahva ühise elu täitsa uus ja väga vajalik vaatenurk ning sügavalt inimlik tasand ja kutsuda vaataja uude ja tundmatusse maailma.

Kui tuua paralleel paarisuhtepsühholoogiast, siis jõutakse pärast armumist ja romantikat võimuvõitluse faasi, keskendutakse erinevustele ja partneri vigadele, taustaks illusioonide puudumine, pettumus ja viha. Eesmärgiks saab partneri muutmine või lausa karistamine selle eest, et ta pole selline, nagu tahaks. Kuigi romantikafaasi pole eesti-vene suhetes vist olnudki, kirjeldab võimuvõitluse etapp ju ülimalt täpselt kahe keelekogukonna läbikäimist viimase 25 aasta jooksul.

Järgmine faas, kuhu pärast võimuvõitlust võib jõuda, on stabiilne kooselu: lõpuks on selgeks saanud, et partnerit ei õnnestu mitte kunagi muuta, mistõttu sellisest soovist loobutakse ja keskendutakse lihtsalt üheskoos elamisele. Sellisele seisundile on Marianna Kaat oma filmis keskendunudki. Ta on välja valinud neli venekeelset perekonda, tavalised n-ö normaalsed inimesed, kes on Eestile lojaalsed ja näevad nii enda kui ka oma laste tulevikku Eestis. Peamine küsimus on aga selles, kas ja millal peaksid nende lapsed minema eesti lasteaeda ja kooli. Niisiis, küsimus ei ole enam selles, kas, vaid kuidas.

Kaadi filmi tugevuseks on loo täielik neutraalsus. Siin ei vali autor ega tegelased mingit selget poolt, pole kaasa mindud ahvatlusega näidata, kes õige, kes vale, kes süüdi, kes ohver. Puhas inimlik, kaitsetu ja kaasaelamisele avatud lugu.

Oleks väga lihtne võtta kangelasteks inimesed, kes ei soovi keelt õppida ja mässavad värvikalt, ent valitud on vastupidi just rahulikud inimesed, kes tahavad, et nende lapsed saaksid selgeks ka eesti keele. Kaat ei sööda vaatajale ette valmis vastuseid või ühemõttelisi kujundeid, vaid jätab vabaduse igaühele edasi mõelda ning argielulised lood iseenda tarvis suuremateks küsimusteks sõnastada.

Fookuses on üks väga oluline hetk iga inimese ja pere elus – lasteaeda või kooli minek. Pingele lisandub veel ärevus sellepärast, et laps läheb üksi keskkonda, kus kõik räägivad teises, võõras keeles. Kaadil on õnnestunud kätte saada väga puudutavad ja vahetud kaadrid, kuidas väike Ksenja läheb esimest päeva eesti lasteaeda ning nutab vaikselt omaette. Ent ei, see ei tähenda seda, et eestlasi ja eesti õpetajaid oleks kujutatud natsionalistlike monstrumitena. Vastupidi: nad on abivalmis, neutraalsed, annavad endast parima. Siin on kõik võrdselt inimesed, omamoodi ühes paadis. See on ka selle filmi voorus.

Pigem kerkib üles küsimus, miks on siis nii olulisel murdehetkel, mil otsustatakse oma laps eestikeelsesse lasteaeda/kooli panna, kõik asjaosalised nii üksi. Kõigi lapsevanemate jõupingutuste taga on nende endi raha- ja ajakulu. Kobamisi saadakse sõpradelt-tuttavatelt infot kogudes üht-teist teada võimalike edasiste sammude kohta. Ka õpetajate puhul on see eelkõige headuse ja vastutuleku küsimus, kas võtta endale selline lisakoorem nagu teisest keeleruumist pärit laps. On suur õnn, et jätkub (veel) selliseid õpetajaid, kes suudavad ja tahavad teha seda üliolulist tööd.

Kui viimased aastakümned on kohalike venelastega seoses õhus püsinud vaid üks peamine küsimus „Miks te eesti keelt ära ei õpi!?“, siis kerkib „14 käänet“ vaadates, jälgides nii vanemate kui ka laste pingutust jõuda puhta eesti keele valdamiseni, tahes-tahtmata üles hoopis uus küsimus: kas ei võiks siin elavate venelaste elu natukenegi mõnusamaks teha? Kui see film selle paradigma muutusele kaasa aitaks, oleks üleminek revolutsiooniline: ühe osapoole tümitamisest jõutaks mõtteviisini, et teist võiks ju natuke ka aidata.

Film annab ka uue vaatenurga venelaste sagedasele ohvripositsioonile. Kõiki vanemaid ühendab hirm rääkida eesti keelt, kuigi nad seda oskavad. Kuskilt on neisse settinud hirm, et kui puhtalt ja täiuslikult ei räägi, siis ei julgegi. Kust see kartus tuleb, pole selge, ent nende lapsed tõestavad lõpuks, et pingutades ja õppides on kõik võimalik. Kui vaadata ümberringi, kuhu on Eestis jõudnud erineva keeletaustaga inimesed, kerkib siit filmist üles pigem nõuanne ohvripositsioonist välja tulla ja võtta siit riigist ja ühiskonnast parim. Kellegi hirmu eest ei saa ka teised lõpmatuseni vastutust võtta. Sellest filmist võivad saada täiesti praktilist kasu lapsevanemad, samuti avarduvad ehk arusaamad neilgi, kes elavad mõlemas keeleruumis.

Kaadi film on oluline ka seetõttu, et teema on ilmselt aina aktuaalsem. Näeme siin filmis ju teatavat rahuhetke, stabiilsuse faasi, saame puhkust pingest ja hüsteeriast, mis möllab rahvusliku lõhe politiseeritud kihis. Inimarengu aruanne ju ennustab: „Rändeajastul on tuleviku Eesti kool kindlasti veelgi mitmekultuurilisem ja -keelsem kui praegu ning sellega peavad kohanema ka eestlased. Rändeajastul ja suhtlusvõrgustikest läbipõimunud maailmas tekitavad pigem probleeme omakultuurne suletus ning inimeste vähene keeleoskus.“ Nii et Kaat on tabanud naelapea pihta, näidates lähedalt ja rohujuuretasandil protsessi, mis tuleb võõrkeelsetel inimestel Eesti haridussüsteemi sisenedes läbi teha. Kirju taustaga perekondi tuleb meile ju kindlasti juurde.

„14 käänet“ on neutraalsusele ja rahulikkusele vaatamata siiski väga realistlik. Ei täitu ka marurahvuslase unistus, et Ivanist saab Jaan. Eestikeelsesse kooli läinud laste vanemate järgmiseks väljakutseks saab see, kuidas säilitada ka vene keele valdamine kõrgel tasemel nii kõnes kui ka kirjas. Ent tabatud on ka integratsiooni apogee: vene pere vaatab eesti televisioonist Savisaarest tehtud paroodiat ja laulab kaasa.

Kuigi siin ei tehta midagi puust ja punaseks, kumavad siit siiski läbi mitmed tõsised ja uuringutes välja toodud probleemid, mille näiteks on ka filmi tegelased. Näiteks ei pruugi ka suurepärane eesti keele oskus vähendada eraldatust kahe keelekogukonna vahel. Samuti ei tea Eestis sündinud ja kasvanud venekeelsed noored, kes nad on, ega oska ennast samastada ühegi rahvuse või kultuuriga.

Film algab ja lõpeb poeetilise rongkäiguga Kopli lahe liivasel rannal. Huvitaval kombel olevat paljudele siinsetele venelastele just meri see, mida nad Eesti juures kõige rohkem armastavad ja ilma milleta on kõige raskem elada.

Veeb: MKoort