A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees, Tuuli Koch

Isegi oht, et 500-liikmelise rahvakogu arutelupäev kujuneb pettumuseks, ei ole piisav põhjus selle ärajätmiseks. Inimeste pettumus poliitikas on juba niigi suur, on kodanikuühenduste liidu (EMSL) juhataja Urmo Kübar veendunud.

Rahvakogu ettepanekute üle otsustavad 500 inimest tulevad kokku tõenäoliselt laupäeval, 6. aprillil. Kuidas see päev välja näeb?

Arutelupäev pole täiesti kindel, sest tegeleme alles rahastamisvõimaluste otsimisega. Kui keegi leiab, et selline aruteluvorm on halb, ohtlik ja võimatu, siis tuleb ümber mõelda. Veel pole hakatud inimestele helistama.

Kõigepealt tuleb ära teha tehniline töö, mõjuhinnang ettepanekutele. Siis toimuvad ekspertide ja ettepanekute tegijate vahel seminarid iga viie teema kaupa. Seminaride eesmärk on välja selgitada, millised ettepanekud tooksid kaasa kõige suurema mõju ehk muutused, mida soovitakse, ja samuti need teemad, millega on kõige kiirem.

Ettepanekuid on nii palju, niikuinii tuleb teha valik, et jõuaks ühe arutelupäevaga need läbi töötada. Valikusse jäävad kõige olulisemad, kõige pakilisemad.

Kas need 500 inimest ikkagi esindavad kogu ühiskonda?

Üldiselt küll. Selge see, et valik ei saa olla kõikides kriteeriumites läbilõige, aga valim peaks kindlasti olema üle Eesti, peavad olema esindatud eri vanused ja haridustasemed, sissetulek ja sugu.

Arutelupäeva ruum pole veel kinni pandud, aga mujal maailmas toimuvad sellised kogunemised spordi- või kontserdisaalides. Meil on sellisteks näiteks Saku suurhall, Nokia kontserdimaja, näituste messikeskus, spordisaale on igasuguseid.

Miks ei mindud seda teed, mille pakkus alguses välja president, et püüda jõuda konsensusele Jääkeldri laiendatud seltskonnaga?

Rahvakogu ei saa muuta seadusi. Seadusi muudab riigikogu. Kuid kuna just riigikogust said probleemid alguse, siis ei ole rahval veendumust, et riigikogu teeks parima otsuse.

Rahva ootus ja valmisolek on suuremad pelgalt ideede väljapakkumisest, nad soovivad valikutes osaleda.

Te lähtute eeldusest, et rahvas soovib ühte ja sama asja?

Kindlasti ei eelda me, et rahvas on homogeenne. Seda oli näha juba ettepanekute esitamise ajal. Teine variant oleks laiendatud Jääkelder – eksperdid ja asjatundjad –, aga sel juhul jääks rahva osaks vaid ettepanekute tegemine.

Mida üldkoosolekul arutatakse? Meil on ju praegugi näiteks erakondade rahastamisele karmid nõuded, kuid neid lihtsalt ei täideta. Kas inimesed oskavad tehnilisi üksikasju arutada?

Kohale tulijad loodetavasti tutvuvad enne ka teiste vaatenurkadega, sest igapäevaelus pole võimalik või pole põhjust end nii põhjalikult teatud teemadega kurssi viia.

Muu maailma kogemus ütleb, et arutelupäevadel langetatakse väga mõistlikke otsuseid ja on väga oluline, et kui tullakse kohale teatud hoiakutega, mis on kujundatud ebapiisava info põhjal, siis hea korraldusega ja piisava info olemasolul jõutakse koos mõistlikule otsusele.
Kuid aruteluteemad valib varem välja ekspertgrupp?

Esmapilgul väga ahvatlevana tunduvad ideed ei pruugi järelemõtlemisel nii ahvatlevad olla. Eksperdid teevad mõjuanalüüsi. Oluline on ekspertide erinev taust: õigus- ja riigiteadlased, eri maailmavaated. Eelvalik on vajalik ka seetõttu, et ühe päeva jooksul ei saa läbi arutada sadu ettepanekuid.
Kuidas hakkab töö välja nägema?

Inimestelt saab oodata viit arutlustundi, üle selle muutub koormavaks. Lahtine on see, kas kõik lauad töötavad samal ajal ühe küsimusega või on nii, et tund aega on teemaks nt erakondade rahastamine ja eri lauad töötavad teema piires mõnevõrra erinevate küsimustega ja hiljem tuuakse arvamused kokku.
Kuidas kujunevad tulemused?

On mitu võimalust. Laudkonnad võivad konsensuslikult kokku leppida ühise seisukoha. Nii jääb peale ettepanek, millele keegi ei ole otseselt aktiivselt vastu. Võib teha tavalise hääletamise.
Enamushääletus?

Jah. Kui üht ettepanekut toetab 70 protsenti saalis viibijatest, siis on selge, mida soovitakse. Kui juhtub olema tulemus 55:45, siis on selge, et selles küsimuses ei ole ühiskonnas nii selget veendumust.

Jätame meelde, et sel päeval ei tehta lõplikke otsuseid, vaid antakse riigikogule edasi info. See, kas nad tahavad sellega arvestada, on nende valik. Neil oleks tark seda teha.
Olete pettumusega arvestanud? Olete mõelnud, mis saab pärast arutluspäeva?

Esimene pettumus võib olla päev ise, mil planeeritud avatud arutelu asemel on vihane kraaklemine. Aga osalejad ei tule ju sinna oma ideid kaitsma. Seal ei ole mundriau. Keegi ei pea loobuma oma ettepanekutest.

Väike oht on see, et keegi on nii hea kõnemees, et terve saal teeb tema tahtmist, ja kahetseb seda hiljem. Rahvakogu eelis valitud kogu ees on see, et manipuleerimisvõimalus on väike.

Oht on see, kui arutelupäeval kujunevad välja rahva selged eelistused, kuid riigikogu teeb ikka nii, nagu nemad tahavad. Sellisel juhul on pettumus suur, aga selle vastu ei aita rahvalt arvamuse küsimata jätmine. Sest pettumus on ühiskonnas juba praegugi suur: teadmine, et mul ei ole võimalik osaleda, et otsuseid langetatakse kitsas ringis.

Oht on ka selles, et poliitikud otsivad oma punktivõitu. Keskerakonna jaoks on see presidendi otsevalimine. Siiani on oldud teie seas kuuldavasti seda meelt, et riigikokku ei jõua rahvakogus ette pandud punktid, mis väljuvad põhiseaduse raamest.
Ükski erakond ei saa arutelupäeval esindada oma agendat. Oletame, et teemaks on presidendi otsevalimine. Siis ei ole nii, et oh, see on lahe teema. See on mõttekoht, kas selle küsimuse lahendamine lahendaks need probleemid, mis inimestel praegu tegelikult on. Kas erakondade rahastamine on seotud presidendi otsevalimisega?

Kasu on rahvakogu ettevõtmisest kindlasti juba olnud, sest poliitikud on aru saanud, et midagi tuleb teha.

Me ei soovi poliitikuid hirmutada, et nüüd nad nägid, mida suudame. See võiks olla elukorralduse normaalne osa, et asju arutatakse nendega, keda see otseselt puudutab, neid kaasa haarates saavutame parema tulemuse. See on ühiskonna tervise küsimus.
Rahvakogu arutelupäeva eeskuju

Paar aastat tagasi kutsuti USA Marylandi osariigi ühes linnas kokku moodne külakoosolek, mille eesmärk oli välja selgitada 800 000 elaniku ühised eelistused.

Poolepäevase foorumi ettevalmistused algasid pool aastat varem. Tehti demograafiline valim, kuulutati üritus välja ja registreeriti osalejaid, kuni saavutati sobiv sihtgruppide tasakaal.

Tuhande inimese organiseerimine eeldab tugevat telgitagust. Korraldajaid oli kohal ligi 200, neist enamik vabatahtlikud – näiteks arutelu juhid igas lauas ja saaliassistendid, kes aitasid osalejaid nii tehniliste kui ka tervisehädade korral.

Päeva ülesanne oli võtta piirkonna arengukava tükkideks lahti ja see osalejatega läbi töötada. Arutelu eeldas tutvumist kuue teemaga (haridus, elukeskkond, ettevõtlus jt) ja omakorda neist igaühe all kuue kuni kaheksa arengusuunaga, millest tuli ühiselt valida eelistused. Arutelule pandud arengukava koostasid asjatundjad, poliitikud, ettevõtjad, planeerimise spetsialistid, ühendused.

Lauaülema roll oli anda kõigile kümnele inimesele võrdselt sõna. Teine «ametimees» protokollis ühise arvamuse arvutisse. Sealt läks see nn teemagrupi kätte analüüsiks. Teemagrupis oli 12 inimest, kes tegid osalejate tehtud valikutest ja uutest ettepanekutest sealsamas esmase kokkuvõtte. Need kuvati suurele ekraanile ja rahvas hääletas veel kord eelistuste üle.

Päevakava oli minutipealt paigas. Päevajuhid andsid aeg-ajalt täpselt sõnastatud juhised. Foorumi eesmärki selgitati optimistlikult. Eesmärk oli praegusest veel parema kodukoha loomine 20 aasta jooksul.

Marylandis olid kohal kohaliku omavalitsuse esindajad, et kuulda otseallikast, mis inimestel öelda on. Samuti said nii nemad kui ka kõik osalejad päeva lõpul kohapeal tehtud ettepanekute nimekirja ning kokkuvõtte järgmise 20 aasta arengusuundadest – inimeste eelistustest.

Foorumil osales vaatlejaid Eestist, Jaapanist, Belgiast ja Kanadast, lisaks hulk valitsusametnikke Washingtonist.

Artikkel Postimehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort