A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Hr president, olete rahvusvaheline mees. Teie eluloost nähtub, et olete sündinud Rootsis, kasvanud ja koolis käinud USAs, töötanud Kanadas, Saksamaal, Belgias ja Eestis. Seletage palun see keeruline elukäik lugejate jaoks lühidalt lahti.

Üritangi siis teha lühidalt. Mu vanemad põgenesid 1944. aastal koos tuhandete kaasmaalastega Eestist üle mere Rootsi. Nad said omavahel tuttavaks Rootsis, kus nad abiellusid ja mina sündisin 1953. aastal Stockholmis. 1957. aastal kolis pere edasi USAsse. Selles ümberasumises pole midagi eriskummalist. Tänased suhteliselt suured eesti kogukonnad USAs, Kanadas ja Austraalias tekkisidki 1950ndatel, mil sõja jalust esmalt Rootsi või Saksamaale põgenenud eestlased kolisid edasi. Osalt oli see tingitud USA ja Kanada valmisolekust meiesuguseid vastu võtta, osalt põhjustas seda ka hirm, et Rootsi võib sõjapõgenikud Nõukogude Liidule välja anda.

USAs elasin New Jersey osariigis, Leonia nimelises väikelinnas, mis asub New York City lähedal. Isa oli mul matemaatik, ema töötas aastaid raamatukogus. Ülikoolis õppisin esmalt New Yorgis ja hiljem Pennsylvanias. Õppisin psühholoogiat. Pärast magistrikraadi omandamist töötasin paar aastat inglise keele õpetajana asutuses, mida tänapäeval nimetatakse probleemsete noorte kooliks. Õpilaste hulgas olid seal need, kes tavakoolist erinevatel põhjustel välja kukkusid. 1981. aastal sai mu toonane abikaasa tööpakkumise Kanadasse, Vancouverisse ning sinna jäime kolmeks aastaks.

1984. aastal otsis Saksamaal Münchenis paiknev Raadio Vaba Euroopa eesti taustaga analüütikut ning mulle tehti tööpakkumine. Enne seda käisin esimest korda Eestis, kuivõrd teadsin, et Vaba Euroopa töötajat ENSV-sse kindlasti ei lasta. Münchenisse jäin kokku ligi üheksaks aastaks, alates 1988. aastast juhtisin seal eestikeelsete saadete toimetust. 1993. astusin toonase presidendi Lennart Meri kutsel tööle taasloodud välisministeeriumisse ning esimene töölähetus viis mind ligi neljaks aastaks USAsse Eesti suursaadikuks. Tulin Eestisse 1996. aasta lõpus, olin siis kahel korral kokku ligi viis aastat välisminister, ning kui vahepealset tööd Brüsselis ja Strasbourgis Euroopa Parlamendi saadikuna mitte arvestada, siis olengi sellest ajast saadik pidevalt Eestis elanud.

Teie sugupuus on huvitav seik, nimelt on teie vanaema venelane.

Minu emapoolse vanaema nimi on Aleksandra Tshistoganova, kes elas nooruspõlves Sankt Peterburgis, hiljem Eestis ja siis põgenes koos perega Rootsi. Kui olin väike, siis ta hoidis ja kasvatas mind.

Vene keelt ta teile ei õpetanud?

Mitte sellisel määral, et oleksin keele selgeks saanud. Venemaaga seotu oli mu lapsepõlves valus teema ja ilmselt oli see pagulasperedes kõikjal nii.

Eestis 1940-1941 kestnud nõukogude okupatsioon tõi kaasa vangistamisi, küüditamise, tapmised. Eks selle kõige kordumise hirmus 1944. aastal ka massiliselt põgeneti. Uuesti kehtestatud nõukogude võim hakkaski uuesti tapma, küüditama ja vangistama ning mitte üksnes neid, kes olid teeninud Saksa sõjaväes või teinud koostööd natsidega, vaid ka naisi, lapsi, vanainimesi. Kõikidesse, kes olid jäänud sakslaste poolt okupeeritud aladele, suhtus nõukogude võim kui kahtlasesse elementi, kui võimalikesse vaenlastesse.

Mu enda Eestisse jäänud sugulasi tabasid repressioonid päris valusasti. Paratamatult seostati nii minu kui paljudes teistes kodudes kodus seda vägivalda Venemaaga, sest otsuseid dikteeriti Moskvast. Kohalikud käsilased, sealhulgas ka eestlased, viisid seda ellu. Ütleme siis nii, et „kommunist“ ja „sovjett“ olid meie peres päris vänged sõimusõnad. Kui ma 7-aastase poisina küsisin oma isalt misasi on kommunist, siis sain vastuseks, et kommunist tapab ja küüditab süütuid inimesi Siberisse.          

Kuidas te Ameerika-Eesti maailmas toime tulite?

Õppisin USA koolides inglise keeles ja kodune keel oli eesti keel. Minu kasvamine ja kooliõpingud jäid juba sellesse aega, mil 1944ndal aastal Eestist põgenenud enam ei uskunud, et kohe pakitakse kohvrid, sõidetakse Eestisse tagasi ja elu jätkub nii nagu polekski midagi juhtunud. Mitte et usk Eesti paremasse tulevikku oleks täiesti ära kadunud, ent minu vanemate ning veelgi rohkem minu enda põlvkond elas teadmises, et tuleb uues elukohariigis võimalikult hästi hakkama saada. Eestlased on alati haridust kõrgelt hinnanud ning seetõttu panustati laste haridusse. Mistõttu pole ka ime, et üldjuhul on Eesti pagulased kõikjal vabas maailmas üle keskmise hästi hakkama saanud. Mõne uuringu järgi on eestlased (koos armeenlastega) üldse kõige edukamad USA uusasukad.

Kodus aga räägiti eesti keelt, hoiti kinni eesti traditsioonidest ja kommetest. Algul võõras, seejärel küll tuttavas ent ikkagi teistsuguses keelekeskkonnas elamine ja hakkamasaamine on mulle väga tuttav ja isiklik kogemus.

Mu lapsepõlvekodus peeti keelte õppimist väga oluliseks. Aga ma tean ka eestlasi, kes aastakümneid USAs või Kanadas elanuna jäid omaenda väikesesse Eestisse, ei õppinudki korralikult inglise keeles rääkima, rahuldusid lihtsamate töödega ning ei teinud katset võtta oma uue elukohariigi kodakondsust.

Paljusid mälestusraamatuid ja intervjuusid lugedes jääb mulje, justkui elanuksid eestlased USAs, Kanadas, Rootsis ja ka mujal kuidagi suletud ühiskonnana isekeskis oma Eesti majades. Kas see vastab tõele?

Nii ja naa. Minuealised, see tähendab need, kes olid juba võõrsil sündinud, seal koolis ja ülikoolis käinud, olid oma elukohariigi tavade ja inimeste suhtes oluliselt avatumad kui meie vanemad. Ja kui kümneaastasele anda valida, kas minna Eesti majja laulukoori proovi ja siis iseseisvuspäeva pikale igavale aktusele või siis oma ameerika eakaaslastest sõpradega vaba aega veeta, siis on selge, et selles vanuses lapsele oli selline „eesti asja ajamine“ üsnagi tüütu. Minust ei saanud kunagi pagulasorganisatsioonide aktivisti. Sügavam ja tõsisem, ent eelkõige intellektuaalne huvi Eesti vastu tekkis mul pärast, 1980ndate hakul. Raadio Vaba Euroopas sai Eesti käekäigust minu töö ja kirg.      

Missugune mulje jäi teil kohtumisest Eestiga 1980ndatel aastatel?

Olen aastaid tagasi kirjutanud, et oma vanemate juttudest ja loetud raamatutest kujunes mul Eestist üsnagi huvitav ja reaalsusele mitte vastav ettekujutus. See oli justkui muinasjutumaa, mingi vendade Grimmide ja Walt Disney ühisloomingu moodi. Kui ma 1984. aastal 30-aastasena esimest korda Eestisse tulin, siis erines tegelikkus ettekujutusest päris palju. Muidugi ma teadsin, et võrreldes USA ja Lääne-Euroopaga ollakse Ida-Euroopas ja Nõukogude Liidus aineliselt kehvemal järjel. Pigem ehmatas vabaduse puudumine. Mornid inimesed, altkulmu pilgud, sosinal aetud jutud, hirmuõhkkond. Mind kui „vaenuliku välisriigi“ elanikku muidugi ka jälgiti.

Teisalt oli ka rõõm suur, sest esimest korda elus saabusin riiki, kus enamik inimesi minu ümber rääkis eesti keeles. Nii et muljeid oli palju ja need olid väga vastuolulised. Ja olgu tõe huvides ka lisatud, et erinevalt paljudest, kes täna veendunult kinnitavad, kuidas nad juba 1980ndate alguses ennustasid Eesti peatset vabanemist, siis mina neid märke ei näinud ega tundnud. See äratundmine tuli mitu aastat hiljem ja siis otsustasin ka siduda oma edasise elu Eestiga. 

“>Teile on tihti kleebitud külge silti, et kuna töötasite Raadio Vaba Euroopas, mille sisuks oli nõukogude korra õõnestamine, siis järelikult olite CIA hingekirjas, järelikult spioon.

See on üks levinumaid eksiarvamusi ja nõukogude propaganda tagajärg. Pean silmas seost CIA-ga. Tõde on selline, et CIA rahastas Raadio Vaba Euroopat kuni 1970ndate aastate alguseni. Paraku ei piirdunud see tegevus vaid raadio ülalpidamisega vaid sel teel rahastati ka muid, näiteks spionaazhiga seotud tegevusi. Ja sellele tehti poliitilise otsusega lõpp 1972. aastal. Sestpeale sai Raadio Vaba Euroopa raha USA Kongressi eelarvest ning raadio tegevus allutati sõltumatu kontrollorgani järelevalvele. Muu hulgas tähendas see, et raadio töötajatel oli keelatud oma saadetes esitada üleskutseid riigivastasele, see tähendab nõukogudevastasele tegevusele. Meenutame sedagi, et 1970ndatel valitses USA ja Nõukogude Liidu suhetes keskmisest veidi helgem periood.

Mina läksin Vaba Euroopasse tööle 1984. CIA-ga ei olnud siis mingeid seoseid. Kui spioonidest rääkida, siis pigem selgus, küll veidi hiljem, et mu kolleegide hulgas oli nii KGB kui ka näiteks Tshehhi salaluure kaastöötajaid. Ja Eesti toimetuse juhina sain oma ülemustelt pragada selle eest, et me oma saadetes rääkisime julgesti Eesti iseseisvuse taastamisest ja Nõukogude Liidu lagunemisest. Nn ametlik Lääs oli neis küsimustes väga ettevaatlik, neile meeldis Gorbatshov, glasnost ja perestroika.

Ameerika-jutu lõpuks: pole saladus, et USAs elavad eestlased valisid üldjuhul vabariiklasi, sest demokraatide välispoliitikat peeti pehmeks ja kohati lausa Nõukogude-sõbralikuks. Kumba leeri teie kuulusite?

Erinevalt paljudest oma eakaaslastest ei olnud ma näiteks Vietnami sõja vastu. Mulle tundus sümpaatne, et ameeriklased hakkasid relvaga kommunistidele vastu. Aga vabariiklasest Nixoni vastu olin ma küll, sest ta kasutas võimul püsimiseks täiesti ebademokraatlikke vahendeid. Kui vaadata lähiajaloo presidente, siis kõige sümpaatsem on mulle isiklikult olnud demokraat Bill Clintoni sise- ja välispoliitiline joon. Oma osa võib siin olla sellelgi, et suursaadikuna tuli mul töötada Clintoni administratsiooni esindajatega ja see töö oli üldjuhul tulemuslik ja Eestile kasulik. Teisalt ma hindan ka Bush-noorema tegevust, mida tavatsetakse nii ala- kui naeruvääristada. Eks ajalugu pane asjad lõpuks paika.  

Kui hakkasite Eestis püsivalt elama, missuguseid mälestusi on teil meeles selle jällenägemisega? Kas tundsite ennast kohe kodus elavat või pidite siinsesse ellu sisse elama?

Sisseelamine tuli aja jooksul. 1990ndate hakul olin Eestis palju võõram kui kestahes venelane, kes oli siin sündinud või aastaid elanud. Ma ei teadnud ega saanudki teada, kuidas Eestis okupatsiooniajal tegelikult elati. Paratamatult on pagulaseestlaste ettekujutus selles osas lihtsustatud. Osadel kodumaale naasnud eestlastel on läinud väga hästi, olgu äris või riigiametis. Osad aga ei suutnudki siin sisse elada. Mõned neist läksid tagasi, teised jäid siia ja on nüüd kõigi ja kõige suhtes rahulolematud. Millest mina oskan teha vaid sellise järelduse, et hakkama saavad need, kes suudavad keskkonnaga kohaneda ning seda oma positiivse panusega paremaks muuta. Just paremaks, aga mitte enda moodi muuta. Ja siin ei ole vahet, kas sa räägid emakeelena eesti, vene, soome või inglise keelt.

Kui saite 1990-ndate alguses diplomaadiks ja viis aastat hiljem välisministriks, kas teid võeti välismaal kõikjal sõbralikult ning mõistvalt vastu või tuli ette ka reserveeritust? Kuidas on Eesti kuvand teie välismaa kolleegide silmis nende aastate jooksul muutunud?

1980ndate teise poole murrangulisi sündmusi Euroopa keskel ja idaosas toetati USAs ja Lääne-Euroopas vähemalt valitsuse tasandil teatud piirini. Muidugi oli kõigil hea meel selle üle, kui külma sõja pinged hakkasid leevenema, kui Kreml ja Valge Maja lõpetasid teineteise ähvardamise, kui Berliini müür langes. Aga näiteks Nõukogude Liidu kokkuvarisemisse ja sellega kaasnenud paratamatusse ebastabiilsusesse suhtuti paljudes pealinnades tajutava ettevaatlikkusega. Ega keegi ju ei teadnud, millega see lõpeb ja teadmatus on asi, mida poliitikud soovivad üldjuhul instinktiivselt vältida. Meenutagem näiteks Bush-seeniori hoiatust nädal enne 1991. aasta augustiputshi, mis kutsus liiduvabariike üles mitte hälbima Gorbatshovi reformikursist.

Kui Eesti, Läti ja Leedu naasmine iseseisvate riikide hulka võeti vähemasti Läänes vastu pealtnäha rõõmsasti, siis kõigi meie edasiste ambitsioonidega oli lugu hoopis keerulisem. Seda, et Eestist võiks saada Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik, ei võtnud 1990ndate aastate keskpaigani keegi tõsiselt ja – olgem ausad – paljudes riikides, keda saame täna pidada oma sõbraks ja liitlaseks, tekitasid meie soovid ka tõsist muret.

Kahe kümnendiga on olukord selles suhtes põhimõtteliselt muutunud. Rahvusvaheline üldsus ei pea meie pärast muret tundma, Eesti on kõik tähtsamad eksamid ja testid ära teinud. Osadel riikidel, endistel liiduvabariikidel, ei ole nii hästi läinud. Mõned lääneriigid, kes veel kümmekond aastat tagasi Eestile ja teistele Balti riikidele ülbelt ülalt alla vaatasid, seisavad täna silmitsi väga keeruliste probleemidega. Ma ei tunne teiste probleemide üle heameelt. Pigem aitab see kirjeldada, et mingid, õigemini päris paljud asjad, on Eestis tehtud õigesti ja hästi. Väike ja probleemne riik on paha olla.

Saan ma teist õigesti aru, et teie meelest on Eesti viimase paari aastakümne vältel teinud kõik õigesti?

Suured ja põhimõttelised valikud on olnud minu meelest õiged. Nüansside üle saab alati vaielda ja tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus. Kui meil täna tavatsetakse kurta selle üle, et meil on liiga palju vaeseid, liiga väike sündivus jne jne, siis olen nõus, aga küsin ka vastu – võrreldes kellega? Me oleme harjunud end võrdlema nende riikidega, mis kuuluvad elukorralduse poolest maailma absoluutsesse tippu: Soome, Rootsi, Taani, Norra, Saksamaa. Kõik need riigid said vabalt areneda, kui Eesti oli okupeeritud. Võrdlus maailma parimatega ja kohatine kadedus on mingis mõttes hea, sest sunnib pidevalt mõtlema sellele, kuidas ka Eesti sellele tasemele viia. Kohati aga kumab neist võrdlustest läbi ka hoiak, et kuna me ei ole veel nii head kui Soome, siis järelikult oleme niisama kehvad kui Somaalia. Jah, me peamegi end võrdlema maailma edukaimatega, sest Eesti kuulub ÜRO ja OECD mõõdupuu järgi maailma kõige enam arenenud riikide hulka. See on minu meelest Eesti 20. sajandi suhteliselt traagilist ajalugu arvestades päris hea saavutus. Enamiku parameetrite järgi on Eesti arenenud kiiremini kui kõik ülejäänud endise NSVLi liiduvabariigid. Ja paljudes valdkondades oleme saanud paremini hakkama kui teised nn sotsialismibloki riigid.          

Öeldakse, et praegu pole Eestis just parim aeg põhimõtetest rääkida, kui kõik tahaks kuulata juttu vaid materiaalsetest hüvedest. Kuidas saab inimestele selgeks teha, et heaolu on seotud põhimõtete, turvalisuse, õigluse ja solidaarsusega; et ei tohiks mitte mingil juhul demokraatiast loobuda?

Tegelikult on see üks nüüdisaja võtmeküsimusi. Näiteid riikide kohta, kus majandust edendatakse demokraatia ja erinevate vabaduste piiramise hinnaga, saab tuua lähemalt ja kaugemalt. Ja et mõnedes juhitud või piiratud (neid omadussõnu on erinevaid ja palju) demokraatiaga riikides on inimeste heaolu pikka aega paranenud, siis käib akadeemiline ja poliitiline vaidlus selle üle, kas klassikaline liberaalne demokraatia on üldse globaliseeruvas maailmas kestlik või ei ole. Minu meelest on, sest maailma kõige jõukamad ja parima elukvaliteediga riigid on jätkuvalt ka kõige demokraatlikumad. Vabaduste piiramine võib anda efekti ja töötada päris pikka aega neis rezhiimides, mis on lähiminevikus olnud kas väga mahajäänud, täiesti autokraatlikud või siis mõlemad korraga. Aga teatud arengutasemest alates hakkavad inimesed neis riikides hindama teisi väärtusi ja vabadusi, sealhulgas õigusriigi põhimõtteid.  Vabadus on kõige alus, sellesse ma usun ja keegi ei ole veel suutnud mind ümber veenda.   

Eesti on saanud Nõukogude Liidult päranduseks venekeelse vähemuse raske probleemi. Vähemusrahvuste küsimus andis algul ka rahvusvaheliselt palju kõneainet. Kas te peate õigeks ja vajalikuks selle teemaga tegeleda ka tänapäeval?

Esiteks ei pea ma Eestis elavaid inimesi mingil juhul raskeks päranduseks. Raske pärandiga seisis Eesti silmitsi 1991. aasta sügisel, kui põhja minev Nõukogude Liit ähvardas majanduslikult endaga kaasa tõmmata ka Eesti. Inimesele on loomuomane halbu asju kiiresti ära unustada, ent tänased 40-aastased ja vanemad võiksid siiski mäletada neid raskusi, millega siis silmitsi seisti. Poest ei olnud võimalik toitu osta, korterid olid kütmata, bensiinijaamades pikad järjekorrad, valuutakauplused üksikuile ja kõik muu seesugune. Raske oli Eestil siis, kui tuli hakata oma riiki ja majandust üles ehitama ning kui Eesti hakkama saamisse suhtuti nii Idas kui Läänes umbusuga, mida isegi ei üritatud varjata.

Aga ma olen nõus väitega, et eestlased ja siia aastakümnete vältel teistest Nõukogude Liidu osadest toodud teistest rahvustest ja teise emakeelega inimesed suhtuvad Eesti omariiklusesse erinevalt. Eestlastele on oma iseseisev Eesti maa ja riik püha. Nõukogude Liidus olemine tähendas eestlastele eelkõige võõrast võimu, oma riigi kaotamist ja järelikult oli see täiesti halb ja vale. Oma riik on eestlasele omamoodi paleus.  See väljendub kõige selgemini üldlaulupidudel, kui kümned tuhanded inimesed seisavad püsti ja laulavad „Mu isamaa on minu arm“, endil pisarad silmist jooksmas. See on omamoodi rituaalne toiming, ühtaegu vandetõotus ja enesekinnitus. Ma ei tea, kas ja kuidas teistel rahvastel need asjad käivad.

Pealegi hoiti oma riigi igatsust vanemate ja vanavanemate juttudes alles 50 aastat. Mida rohkem aega oma riigi kaotamisest möödus, seda helgemaks muutusid mälestused. Seal ei olnud ei ebaõiglust ega puudust. Mis, kui vanemate inimestega pikemalt juttu ajada, ei vasta tegelikult tõele.

Need inimesed, kes tulid osalt vabatahtlikult, aga ka suunamise korras Eesti NSVsse elama ja tööle mujalt endise Nõukogude Liidu osadest, suhtuvad Eestisse teisiti. Nende emotsionaalne suhe selle kohaga on teistsugune. Muidugi nad peavad Eestit oma koduks ja kodumaaks, valdavale enamikule siin kindlasti ka südamest meeldib elada. Seda on raske seletada, kodutunne kas on või seda ei ole. See ei käi rahvuseid pidi. Ka paljud eestlased on erinevatel põhjustel lakanud Eestit armastamast. Ma ei heida seda neile ette. See kõik on iga inimese enda sisetunde küsimus.   

Meil on keelepruugis jätkuvalt sõna „muulane“. Valdavalt on see „muulane“ kogu oma elu Eestis elanud ja ilmselt ka tema vanemad on siin sündinud. Nüüd pakub lõimumisstrateegia „Lõimuv Eesti 2020“ seda välja vahetada terminiga „immigranttaustaga elanik“. Kas te peate õigeks selliste nimetuste kasutamist?

Olen juba aastaid tagasi teinud avalikult ettepaneku lõpetada sõna „muulane“ kasutamine ära ja hakata selle asemel rääkima näiteks eestivenelastest, eestiukrainlastest ja teistest. Täpselt nii, nagu meie igapäevases keelepruugis on rootsieestlased, soomerootslased, baltisakslased ja teised.

Üksikisiku tasandil on seesugune loomuomane ja psühholoogiliselt ka seletatav, kuivõrd iga inimene otsib ju „mina“ kõrval ka „meiet“ ning kui on „mina“ ja „meie“, siis on ka „tema“, „nemad“, „teised“ jne. Mõned kasutavad seda eristamiseks, teised vastandamiseks. Riikliku suhtluse tasandil on eritlemise aluseks kodakondsus ja residentsus, muud lahterdused on mu meelest tarbetud, rumalad ja sageli ohtlikud. Ma pole lõimumisstrateegia raames välja pakutud uue termini taustaga kursis ega hakka seetõttu oletama, mis sellise eritlemise sisu ja mõte võiks olla. Üldiselt – erinev rahvus ja erinev emakeel ei ole puue või erikohtlemise alus. Globaliseeruvas maailmas on see pealegi täielik nonsenss.

Kas te pooldate seisukohta, et põline ja 20. sajandi viimastel aastakümnetel poliitilistel põhjustel kunstlikult Eestimaale toodud vähemus ei ole võrdsed?

Eristusi ei saa teha päritolu, keele ja rahvuse järgi. Riik ja seadused kohtlevad Eestis elavaid inimesi vastavalt nende õiguslikule staatusele. On Eesti Vabariigi kodanikud, teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud. Siin teeb iga riik vahe sisse. Uks Eesti kodakondsuse saamiseks on olnud 20 aastat igale soovijale pärani valla.

Ma ei vastuta muidugi selle eest, kas ja kui palju iga viimanegi kui üksikisik kedagi teist eristab, ent üldiselt väljendab mistahes subjektiivne eristamine – olgu siis näo, usu või nahavärvi järgi – eristaja enda piiratust või hirmu. Mulle inimeste päritolu, rass, usk ja emakeel korda ei lähe, mina mõõdan inimesi nende väärtuste, oskuste ja hoiakute järgi.

Venelased pole tänases Eestis veel oma kohta leidnud. Kuidas võiks Eesti riik hoolitseda selle eest, et siin elavatel vene keelt emakeelena rääkivatel inimestel tekiks ajend olla Eesti riigile lojaalne ja Eestit teenida. Kas Teie arvates peaks sellele rohkem tähelepanu juhtima ja midagi spetsiaalselt tegema?

Mul on päris raske nõustuda väitega, justkui ei oleks venelased tänases Eestis oma kohta leidnud. Kes ja kuidas neid takistab? Minu ihukaitse ühe vahetuse ülem on rahvuselt venelane. Kahtlemine tema lojaalsuses solvaks teda südamepõhjani.

Ehk on vähemasti osaliselt tegu hoopis ettekäändega, et enda tegematajätmised ja ebaõnn veeretatakse Eesti riigi kraesse? Ja siin ei ole ju eestlastel ja venelastel vahet. On päris palju neid, kelle meelest on Eesti riik süüdi selles, et nad ei teeni piisavalt palju raha, et neil ei ole tööd, et neil on kool pooleli jäänud, et tervis on vilets. Siin on vaba maa ja inimesed võivad nii arvata. Iseasi, kuidas see midagi paremaks muudab. Riik ei pea olema tervete täiskasvanute inimeste lapsehoidja.

Aga nagu ütlesin, võib eestlaste ja venelaste suhe Eesti riiki olla erinev ning see tuleneb kultuurist ja psühholoogiast. Olen kuulnud, et paljude Eestis elavate venelaste hing ei mahu Eestisse ära. Tõsi, meie riik on võrreldes enamike teiste riikidega üsna väike ja paljusid asju me ei saa endale lubada. Eesti  ei korralda mitte kunagi olümpiamänge ega jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri, Eestisse ei tule kunagi rahvuslikku autotööstust, kosmodroomist rääkimata. Aga teisalt on meil palju teisi, väikeseid aga toredaid asju, mida tasuks ju ka hinnata ja mille üle rõõmu tunda.

Vene kirjanikul Vassili Aksjonovil on romaan „Krimmi saar“, milles ta kirjeldab vaba vene ühiskonda. Eesti võiks olla Aksjonovi Krimmi saare moodi. Siin on vene rahvusest inimesele elamiseks üks paremaid kohti maailmas. Kõige olulisem, ja seda ütlevad mu Venemaal elavad sõbrad, on see, et siin saab olla ühtaegu venelane ja elada liberaalses demokraatlikus õigusriigis. Kultuuriline emamaa ja seal elavad sugulased on suhteliselt lähedal. Väga paljudes kohtades saab suhelda ja asju ajada vene keeles. Vene keele oskus peaks vähemasti erasektoris andma töövestlusel eelise. Ja väiksemas riigis on nn keskmisel inimesel alati omaenda tubliduse ja töökuse toel jõuda kaugemale ja kõrgemale kui suures riigis.

Nii et kui küsimus oli oma elanikele ja kodanikele pakutavais ajendeis, siis neid suudab Eesti pakkuda. Samas oleks kindlasti veidi palju öelda, et Eesti ongi elamiseks maailma parim koht. Veel ei ole, aga oleme elukeskkonnana käinud läbi päris pika maa paremate suunas ja siin mu meelest eestlaste ja venelaste hoiakud ei erine.      

Kuidas suhtute sellesse, et Eestil on tegelikult kahte sorti kodakondsust, millest üks (sünnijärgne) annab rohkem õigusi (näiteks kandideerida Eesti riigipeaks), seda ei saa inimeselt ära võtta ning  selle omanikele kaalub Riigikogu topeltkodakondsuse lubamist. On see õiglane nende naturaliseerunud kodanike suhtes, kelle vanavanemaid tõi totalitaarne võim poolvägisi Eestisse 1940. aastate lõpus, kes on siin sirgunud, eesti keele ära õppinud ja Eestile kogu aeg lojaalsed olnud?

Osa sellest tuleneb riikliku järjepidevuse filosoofiast, millele me Eesti Vabariigi taastasime. Selgesti määratletud kodanikkonnata ei ole riiki, ammugi järjepidevat. Ma tean, et selle üle on Eestis ja ka eestlaste endi vahel vaieldud nüüdseks juba veerand sajandit ning kuldset keskteed ei ole. Valdav osa Eesti elanikest toetas ja toetab siiani õigusliku järjepidevuse põhimõtet. Kui kodanike tõekspidamised muutuvad, siis muudetakse ka seadusi. Ma ise toetan õiguslikku järjepidevust, ent ma ei arva, et teistmoodi ei tohiks arvata. Neile ütlen vaid, et Eesti ei ole siin unikaalne. Sünnipärane kodanik, järelikult ka president, saab olla mistahes rahvusest inimene. Kodakondsusseadus ei erista inimesi rahvuse järgi.

Kas vastab teie arvates tõele seik, et Eestis valitseb küll viha eilsete valitsejate vastu, kuid see pole viha Dostojevski või Turgenevi vastu, ega ka vene keele, kultuuri ja rahva vastu, vaid see viha on suunatud üksnes totalitaarse võimu vastu?

Ma ei usu eriti kollektiivsetesse emotsioonidesse, sealhulgas ka ühisesse vihkamisse. Kindlasti on Eestis inimesi, kes vihkavad venelasi selle pärast, et nad on venelased. On ka venelasi, kes vihkavad eestlasi, peavad meid fashistideks, tshuhnaadeks. Täpselt samamoodi vihkavad ja põlastavad mõned mustanahalisi, juute, homoseksuaale ja teisi. Ja eestlaste endigi vahel on viha ja sallimatust päris palju. Miks peaks keegi terve mõistusega inimene vihkama Pushkinit või Tarkovskit või näiteks Jelena Skulskajat?

Olete korduvalt maininud, et teile meeldib Vladimir Nabokovi, Vassili Aksjonovi ja Igor Stravinski looming. Keda veel saaks siia nimekirja lisada? Kas teil on kontakte praeguse Venemaa vaimu- ja kultuurieliidi esindajatega, äkki võiksite mõnda inimest esile tõsta?

Üldiselt ma ei lahterda inimesi, samuti loojaid nende rahvuse järgi. Mul ei ole selliseid eelarvamusi. On asjad, mida ma naudin, ja on asjad, mis jätavad mind külmaks. Hea loomingu tunnuseks on selle mõistetavus, loomingu võime puudutada hinge. Muidugi on autori päritolu mingis mõttes oluline, see võib anda võtme tema loodu paremaks mõistmiseks, ent ei ole kaugeltki peamine tunnus, mille järgi teda defineerida. Kas pidada näiteks Brodskyt vene, ameerika, juudi või koguni nõukogude autoriks? Ma ei tea. Ta on luuletaja ja esseist, kelle looming mulle korda läheb. Kui mõni Eesti poliitik märgib valimiste eel antud intervjuus oma lemmikute hulgas vaid Eesti autoreid, siis on see ju väga armas, ent samas tasub kahtlustada kas tema vähest kokkupuudet kunsti ja kultuuriga või siis pigem soovi meeldida oma valijatele. Kumbki ei ole etteheide. Seda enam, et Eestis on väga häid kirjanikke, heliloojaid ja teisi loojaid.

Vahetuid kontakte nüüdisaja vene autorite ja nende loominguga mul väga palju ei ole. Oleme tunnustanud näiteks maailmatasemel teatrilavastajat Dmitri Bertmani suurepärase töö eest Eesti teatris, samuti Juri Ljubimovit ja Oleg Tabakovi. Eestis käivad sageli tööl parimad vene dirigendid. Kirjanik Mihhail Velleriga olen kokku saanud. Samuti on mulle lähedased Eesti ammuse sõbra, muusikakriitiku Artjom Troitski seisukohad. Kahjuks ei võimalda presidendiamet nii palju lugeda, teatris käia ja ka muusikat kuulata, kui ma seda ise tahaksin. 

Kas jagate seisukohta, et kui vene rahvusest kodanik tahab Eestis midagi saavutada avalik-õiguslikus sfääris, peab ta olema vähemalt kaks korda parem kui tavaline eestlane? Kas on nii, et just selle pärast iga-aastase teenetemärkide saajate ja Vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsutute nimekirjas on mitteeestlasi niivõrd vähe?

Teenetemärkide saajate hulgas on ka eestlasi vähe! Kui minu eelkäijad andsid igal aastal välja sadu, mõnel aastal koguni ligi tuhat teenetemärki, siis ise soovisin juba esimese ametiaja alguses teenetemärkide ühiskondlikku kaalu tõsta. Ja üks võimalus selleks on saajate hulga oluline vähendamine. Ei ole enam nii, et ordeneid jagatakse mingitel nomenklatuursetel või protokollilistel kaalutlustel. Esmalt Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul ja seejärel 95. aastapäeva puhul kõigile uuesti… Seetõttu on viimasel viiel aastal saanud riikliku teenetemärgi alla saja inimese.

Mis puutub mitte-eestlastest ordenisaajaid, siis neid võiks olla kindlasti rohkem, aga neid pole ka nii vähe, et sellest võiks välja lugeda tõrjuvat suhtumist. Lisan sedagi, et president ei mõtle teenetemärkide saajaid ja kandidaate ise välja. Neid nimesid esitavad Eesti elanikud, rahvusest sõltumata.

Rahvaloenduse järgi tuleb Eestis jämedalt võttes kolm eestlast ühe venelase kohta. Ma miskipärast arvan, et riigiametisse tööle pürgijate hulgas on see vahekord rohkem eestlaste kasuks ning seetõttu on ka venelasi avalikus sektoris, ja ma pean siin silmas eelkõige ministeeriume, palju vähem. See on asja nö objektiivne külg. Tuleb ju ka silmas pidada, et Eesti riigiameteis saavad tööd Eesti Vabariigi kodanikud. Nii on minu teada pea kõikjal. Ja kui päris paljud Eestis emakeelena vene keelt rääkivad inimesed on valinud kas Venemaa või Ukraina kodakondsuse või on jätnud oma kodakondsuse valiku siiani tegemata, siis see paratamatult kahandab nende venekeelsete inimeste hulka, kes saaksid teha head karjääri Eesti riigiaparaadis. Millest on minul inimlikult ja ka presidendina kahju. Iga riik ju tahab, et riigiametnikuna töötaksid parimad.

Subjektiivne külg on ka, aga see on poliitiliselt veidi ebakorrektne nii eestlaste kui venelaste osas. Me peame omaks võtma, et Eesti on väike riik, kus inimestevahelistel suhetel on suhteliselt suurem tähtsus kui suurtes riikides. Mitte päris nii, et siin kõik kõiki tunnevad, aga kahe või maksimaalselt kolme käepigistuse, see tähendab tuttava kaugusel on siin kõik. Kui uskuda üht teooriat, siis maailmas on suvaliste inimeste vahekauguseks seitse tuttavat ehk käepigistust. Oleks täiesti põhjendamatu arvata, et see väikese ühiskonna iseära ei mõjutaks inimeste karjääri.

Edasi küsime – kus kohast algavad tutvused ja sõpruskonnad? Õige vastus on kool ja ülikool. Ja minu väide on, et kuni meil on eesti ja vene lasteaiad, eesti ja vene üldhariduskoolid, eesti ja vene õppekeelega kursused ülikoolis, kus erineva keeletaustaga inimesed omavahel kas üldse või peaaegu üldse ei suhtle, siis ei kuulu vähemusrahvus nö õigetesse võrgustikesse. Praegune olukord on ühtviisi kahjulik nii siinsetele venelastele kui pikemas perspektiivis ka Eesti riigile, sest osa parimatest riigiametisse ei jõua. Ses suhtes on ka paljuski poliitilise iseloomuga võitlus venekeelsete koolide säilimise pärast mu meelest venelastele endile kahjulik. Kuidas saab keegi riigiametis karjääri teha, kui riigikeelt ei valda? Vastandumise asemel võiksime ühiselt otsida lahendusi ning lahenduse üheks osaks on täiesti selgesti koolisüsteemi politiseerimise peatamine koos õpetajakoolituse arendamisega.

Mida arvate otsusest kaotada Eestist vene õppekeelega gümnaasiumid?

Venekeelsed koolid ei kao kuhugi. Pealegi on osad neist väga tugevad.

Mistõttu ma ka arvan, et igal Eesti elanikul on vaba voli jääda venelaseks või ukrainlaseks, ent seda saab teha end Eestile ja eestlastele vastandumata. Mu meelest peaks enam kui 20 aastat olema piisavalt pikk aeg nii koolijuhtidele, poliitikutele kui eelkõige lastevanematele endile, et seesugusel vastandumisel puudub vähimgi ratsionaalne iva. Emotsionaalset ängi võin ma ju üritada endale ette kujutada, ent kuidas see laste, tänaste kooliõpilaste tulevikule kaasa aitab? Eesti ei lakka olemast. Nõukogude Liit või Vene impeerium ei tule siia tagasi. Kõikide hirmude või siis lootuste kiuste.  

Kui te vaatate tagasi poliitilisele demokraatlikule arengule alates aastast 1991, kuid samuti ka majanduse ümberstruktureerimisele ja ülesehitamisele, kas on siis põhjust rahulolu tunda ja kas te usute, et ühiskond näeb seda saavutust samamoodi?

Eesti ühiskonna ja siin elavate inimeste elukvaliteedi kasv on fakt ehk tõestatud tõsiasi. Mõõda mispidi tahad. Paljudel läheb päris hästi. Aga on ka tõsi, et osadel läheb kehvemini. Kindlasti on inimesi, eriti tänaseid pensionäre, kes elasid 30-40 aastat tagasi toonaste standardite järgi päris hästi. Täna võib paljudel olla keeruline. Ja eks see nii ole kõikjal, et parimas tööeas ongi inimeste sissetulekud kõige suuremad ning just siis soetatakse varu vanaduspõlveks. Eesti inimeste traagika ei seisne ju selles, et meie riik taastas oma iseseisvuse, vaid et nõukogude korra ajal ei olnud valdaval osal võimalik neid varusid tekitada. Paneelmaja korter või eramu tahab pidevat korrashoidu ja enam kui 10 aastat vana auto ülalpidamine on kulukas. Hinnad tõusevad. Ühiskond vananeb, see tähendab, et aasta-aastalt kulub üha suurem osa ühiskondlikust rikkusest erinevatele sotsiaalprogrammidele. Ja kui siis käib pidev võrdlus jõukate Ameerika või Lääne-Euroopa heaoluühiskonna eakatega, siis valmistab see loomulikult paljudele tuska. Kibe tõsiasi on aga paraku ka see, et vististi esimest korda viimase 200 aasta jooksul pole iga järgmine põlvkond nn arenenud maailmas eelmise põlvkonnaga võrreldes ilmtingimata jõukam. Töötajate reaalsissetulekud püsivad paigal või on kohati isegi vähenenud. Eestis saame siiski veel rääkida jõukuse kasvust, see kestab õnneks veel mõnda aega ja parandab ka vähemasti mõnevõrra nii eakate kui teiste riigi toele lootvate kaasmaalaste olukorda.  

Kas Eestis ollakse selgusele jõutud, et riik ei tähenda ainult abi, vaid ka karmi konkurentsi ja seega väljakutset, milles suudab püsima jääda ainult tugev ja vaba isiksus?

Ma ei tea ühtki vaba ja demokraatlikku riiki, kus ei käiks pidev ühiskondlik diskussioon selle üle, et kus peaks paiknema riikliku tugisüsteemi ja isikliku vastutuse ja pealehakkamise tasakaalupunkt. Euroopalik elukorraldus tunneb juba enam kui sada aastat ühiskondliku solidaarsuse mõtet, mis väljendub eelkõige pensionisüsteemi, tervishoiu ja hariduse ühises rahastamises. Ses suhtes on ka Eesti täiesti euroopalik riik. Tööealine normaalne inimene võiks ise endaga hakkama saada, seevastu eakaid, lapsi ja haigeid tuleb ühiste jõududega toetada. Meie keskne väljakutse ongi selles, kuidas suurendada ise endaga hakkama saajate, see tähendab maksumaksjate arvu ja suurendada nende sissetulekuid. Tegelikult ongi just siin võti ka teiste probleemide lahendamiseks.

Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumi õpilastele ühiskonnaõpetuse tundi andes kõnelesite, et eurotsooni riikide suhtumise ühiselt kokku lepitud finantsdistsipliini reeglitesse on kahjuks väga erinev. Kas see võib tähendada muuseas, et te mingil määral pooldate Euroopa föderaliseerimise ideed?

Tegelikult on finantsdistsipliini reeglid ja Euroopa võimalik föderaliseerumine kaks erinevat asja. Ideaalses olukorras piisaks ju sellest, et ühises rahanduslikus ruumis toimetavad riigid lihtsalt peavad kinni mingitest ühistest reeglitest näiteks eelarvepuudujäägi suuruse või võlakoormuse osas. Kui seda ei suudeta teha, siis on kaks valikut: kas tekitada mingi sund või tunnistada eurotsoon ebaõnnestunuks. Kuivõrd viimase majanduslik ja ühiskondlik hind on hoomamatult suur, siis pigem toetatakse, vähemasti praegu, sunnimeetmete kasutuselevõttu. Ja siit jõuamegi edasise föderaliseerumise juurde ehk siis mingite täiendavate õiguste andmisele Euroopa-ülestele institutsioonidele. Kui see aitab tagada töökohti ja heaolu kasvu, siis võiksid Euroopa kodanikud ja liikmesriigid sellega ka nõusse jääda. Ent see ei saa olema ei kiire ega kerge. 

Vaatame nüüd korraks Eesti lähiminevikku. 2007. aasta aprillikuus viidi Tallinna südalinnast minema nõukogude sõduri pronksist kuju ning see vallandas mitmeks ööks tänavarahutused. Härra president, millised olid teie esimesed emotsioonid?

Emotsioone oli mitmeid ja erinevaid. Kui aastaid hiljem ja juhtunule rahulikult järele mõelnuna neist üht välja valida, siis on selleks hämming, õigemini nõutus selle üle, et needsamad inimesed, kes hommikul kesklinna kioskitest või kauplustest rahumeelselt shokolaadi või sigarette ostsid, hakkasid pimeduse saabudes neidsamu kioskeid ja kaupluseid lõhkuma ja sealt röövima. Omaenda kodu tahtlik põlemasüütamine on asi, millele ma ei suuda leida mõistuslikku põhjendust. Ja eks mu imestust põhjusta ka asjaolu, et Eestis pole seesuguseid rahvamassi poolt initsieeritud massilisi vägivallapuhanguid olnud. Asja poliitiline või ideoloogiline taust lisab sellele muidugi värve, ent ei muuda asja olemust. 

Kas juhtunut saanuks ära hoida?

Lähtun sellele küsimusele vastates printsiibist, et massilise tsiviilvägivalla vältimine ja korra hoidmine tänavatel ja üldse riigi territooriumil on mistahes riigi ja omavalitsuse üks keskseid ülesandeid. Selle ülesandega ei saadud tookord hakkama. Kas seda saanuks ära hoida? Ma ei tea. Tagantjärele oli tarku palju. Mõned hõõrusid võimudele nina alla, et toosama mälestusmärk tulnuks kalmistule viia üsna pea pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Neile ma vastan toonase diplomaadina, et mistahes vägivaldsel vastasseisul olnuks siis alles nõrgale Eesti riigile hoopis teistsugused rahvusvahelised tagajärjed. Pealegi paiknesid tookord Eesti territooriumil veel endised nõukogude, siis juba Venemaa sõjaväeosad ja me ei tea, milline võinuks olla nende reaktsioon. Seesuguseid lisariske ei võetud ning õigesti tehti.

2007. aastaks olid pingeid juba nii üles kruvitud, et juhtunu oli ilmselt mingi piirini ka paratamatu. Tegutsesid jõud, kelle sihiks oli füüsilise kokkupõrke tekitamine. Ja mitte selleks, et mälestussammast kuidagi „kaitsta“, aknaid puruks peksta või politseinikele vastu hakata. Kõik see pidi looma nii riigi sees kui väljas mulje Eestist kui ebastabiilsest, lõõmava rahvusliku vaenuga riigist, mille valitsus ei saa olukorra talitsemisega hakkama. Ja nagu mäletame, olid peagi kohal ka need, kes nõudsid Eesti põhiseadusliku valitsuse väljavahetamist. Meenutan sedagi, et valitsus oli saanud värske mandaadi vaid napp kuu varem toimunud vabadel ja demokraatlikel parlamendivalimistel. Ehk siis tegemist oli vähemasti kaudselt rünnakuga Eesti riigi ja põhiseadusliku korra vastu. Lisame siia juurde veel väljaspoolt initsieeritud küberrünnakud, mille ajaline kokkulangevus märatsemisega ei olnud juhus.

Miks see mälestusmärk oli vaja ikkagi ära viia?

Kas te kujutaksite ette, et Minski või Kiievi või Smolenski või Tallinna kesklinnas asuks mälestusmärk natsimundris saksa sõdurile, keda nimetatakse vabastajaks? Ma arvan, et Valgevene, Ukraina ja Venemaa elanikud ei oleks sellega nõus. Eesti elanikud ka ei ole.

Punaarmeelase pronksist kuju sümboliseeris ühtaegu sõdurit, kes hävitas natsid. Aga selle teine ja mitte vähem oluline poliitiline tähendus oli, et ta tõi justkui Eestisse vabaduse. Ei pea olema ajaloolane, et teada: vabadust Eestisse ja tervesse Ida-Euroopasse ei tulnud, tuli uus okupatsioon koos piiramatu omavoli ja vägivallaga. Seepärast ongi see mälestusmärk nüüd oma õiges kohas sõjaväekalmistul ja märgistab sõjas langenuid. Vabadust sümboliseerivad Tallinnas teised sambad ja mälestusmärgid.  

Ma ei hakka siin lahkama teemat, et kumb rezhiim, kas Stalini või Hitleri oma, põhjustas rohkem kannatusi või saatis korda rohkem kuritegusid või koguni arutlema, kumb tegi oma rahvale rohkem head. Need kaks kuritegelikku rezhiimi jagasid omavahelise kokkuleppe järgi ära esmalt Poola, seejärel suure osa Ida-Euroopast.

Eesti ja demokraatlik Lääs peab mõlema rezhiimi poolt korda saadetut kuritegelikuks. Eesti rahvale tõi see sõda kaasa mõõtmatuid kannatusi. Me kaotasime veerandi oma elanikkonnast, iga neljanda inimese. Kas Eesti riik ja rahvas oli sellise saatuse kuidagi ära teeninud? Ei. Seepärast jätame endale täieliku õiguse pidada mõlemaid sõjas peaosa etendanud süsteeme kuritegelikuks ja Eestile vaenulikuks. See kõik ei pisenda kuidagi tänase Venemaa õigust pidada end Teise maailmasõja võitjaks, ent selle juurde võiks käia ka võiduga kaudselt kaasnenu aus omaksvõtt. Ja mina ei ole ju üldse see, kes peaks sellest rääkima, sest Venemaa ja venemaalased kannatasid kommunistide ja Stalini tõttu mõõtmatult palju.               

Milliseid järeldusi tegite nn pronksiöö kogemusest ise ja mida õppis sellest Eesti riik?

Järeldusi saab siit teha muidugi mitmeid. Esiteks avastasid need, keda Eesti riigi olemasolu mingil põhjusel häirib, et oleme päris sitke vastane, kes ka seniolematus ja kriitilises olukorras ohtudele päris oskuslikult reageerib. Paaril päeval oli vaatepilt tänavatel küll vilets, ent pärast seda sujusid kõik Eesti kasuks. Eesti rahvas tõestas oma valdavas enamuses, nii eestlased, venelased kui teised, et märatsejatele samasuguse vägivallaga ei vastata. Politseil oli raske, ent nad said tööga hakkama.   

Teiseks tõestas meie kohtusüsteem oma sõltumatust, kui mõistis märatsemise väidetavad organisaatorid kogutud tõendite ebapiisavuse tõttu õigeks. See tekitas küll avalikkuses ränka meelepaha, aga iga demokraatliku riigi kohus saab töötada vaid esitatud süüdistuste, kogutud tõendite ja kehtivate seaduste raames. Riigid, kus kohus täidab võimul olijate ja nende valijate poliitilist tahet, ei ole vabad riigid.

Kolmandaks leidis kinnitust tõsiasi, et mõni lendu saadetud ese võib osutuda bumerangiks. Eestit tabanud küberrünnakud käivitasid tõsise ja siiani kestva rahvusvahelise ja väga sisulise arutelu küberkaitse kui julgeolekumeetme üle. Muude asjade hulgas tõi see Tallinnasse NATO küberkaitsekeskuse ehk tegeliku ja tõelise „NATO baasi“, mis lõppkokkuvõttes vaieldamatult suurendab nii Eesti kui meie liitlaste julgeolekut. Ma kahtlen, et rünnakute algatajatele ja toetajatele seesugune tulemus meeltmööda on.

Ja lõpetuseks – juhtunu andis Eesti ühiskonnale, sealhulgas poliitikutele ja teadlastele tõsise võimaluse analüüsida erinevate rahvusgruppide vahelisi suhteid, samuti kõiki neid poliitikaid, mida on kavandatud võimalike erimeelsuste ja pingete maandamiseks. Mittemõistmist, kohati ka põlgust ja viha on Eestis liiga palju. Aga see ei kehti vaid eestlaste ja venelaste omavaheliste suhete kohta.     

Mida võiks öelda inimestele, kelle Eesti-lootused ei täitunud ning kes jäid veendumusele, et Eesti riigi näol on tegu eliidi projekti ja dekoratiiv-demokraatiaga ega pole see Eesti see, millest nad 1990. aastate algul unistasid?

Väitega, et Eestis on mingi dekoratiivdemokraatia, ei ole ma nõus. Meie parteipoliitiline süsteem võiks olla avatum ning valitute igapäevane dialoog valijatega peaks olema sisulisem. Aga nimetage mulle mõni riik, kus poliitikuid palavalt armastatakse ja leitakse, et demokraatiaga on kõik parimas korras? Sellist kohta ei ole olemas. Ma ei õigusta Eesti poliitikute vigu vaid möönan paratamatust ja ühtaegu kutsun pea igas avalikus esinemises eelkõige poliitikuid üles parandama oma käitumist ja edendama poliitilist kultuuri. Demokraatias pettumist tuleb kindlasti vältida. 

Samas on tõsi see, et seoses Eesti iseseisvuse taastamisega oli inimestel palju erinevaid unistusi. Loomulikult see, et saame siin ise otsustada, mida me teeme. Ma arvan, et sellega on ka enam-vähem korras, kuigi otsused, mida edasi teha, ei saa kunagi kõigile meeldida. Teiseks lootsid inimesed, et vabas Eestis hakkame kas just järgmisel päeval aga ülejärgmisel kindlasti elama niisama hästi ja jõukalt nagu inimesed Soomes. See lootus on nüüdseks osaliselt purunenud ja toonud kaasa ka nördimust. Ka Eestiga võrreldes väga rikastes riikides on neid, kes elavad päris kehvasti, kehvemini kui Eesti elanikud keskmiselt. Vaesuse täielik kaotamine pole õnnestunud mitte kusagil, ent selle vähendamiseks tuleb luua kõik võimalused. Head haridust pakkuda, luua võimalusi ümberõppeks, viia sisse sihtotstarbelisi abiprogramme.

Olete vabakonna toetaja. Mida saab teha selleks, et kodanikuinitsiatiivid võtaks ühiskondliku elu juhtimise üle?

Olen vabakondlikke initsiatiive alati toetanud ja innustanud, sest mu sügava veendumuse järgi moodustavad just kodanike vabatahtliku algatusena toimivad organisatsioonid selle liimi või aluskoe, mis meie ühiskonda koos hoiab, seda arendab ja tugevdab. Ega ju asjata ei saatnud bolshevikud 1940. aastal esimestena laiali just kodanikuühendusi, Kaitseliidu ja üliõpilasorganisatsioonidega alustades ja vabatahtliku Punase Ristiga lõpetades. Neis tajusid okupandid kõige suuremat ohtu, nendele ei saanud oma tahet peale suruda. Ma ei arva, et toimivas parlamentaarses demokraatias peaksid vabatahtlikud ühendused kogu elu juhtimise üle võtma. Ka erakonnad on kodanike vabatahtlikud kooslused. Kui mõni erakond hakkab end pidama riigivõimuks ja teine erakond linnavõimuks, siis ei ole see hea, vaid pigem halb ja koguni ohtlik. Parim tulemus sünnib riigiasutuste ja vabakonna mõtestatud koostöös, mille puhul kasutatakse parimal viisil ära kõigi tegijate oskused, tahe ja ressursid.  

Seate Lennart Meri oma eeskujuks, kuid olete temaga võrreldes üsna erinev. Mis teid Eesti teise presidendi puhul kõige rohkem vaimustab?

Tegelikult mulle ei meenu, et oleksin president Lennart Merit kunagi otseselt oma eeskujuks pidanud, kuigi oleme mõlemad töötanud nii suursaadiku, välisministri kui ka riigipea ametis. Asjade köögipoolega päris hästi kursis olles tean nii tema tugevusi kui nõrkusi. President Meri vaieldamatuks trumbiks oli üsnagi unikaalne kombinatsioon tema kodusest kasvatusest, näitlejameisterlikkusest, energilisusest, kirest, suurest lugemusest ja poliitilisest vaistust, mis loomulikult tugines sellele, et ta hoidis end maailma asjadega pidevalt kursis. See lihtsalt huvitas teda. Sellega ta eristus Eestile murrangulistel aastatel vist kõigist teistest Ida-Euroopa ja endiste liiduvabariikide liidritest. Ta suhtles nn vaba maailma juhtide ja diplomaatidega täiesti vabalt ja professionaalselt, kohati lausa teatud aristokraatlikkusega. Teda polnud võimalik ignoreerida ega tühja jutuga alt vedada. Võib väga vabalt olla nii, et Lennart Merit peeti mujal maailmas eestlase võrdkujuks. Tegelikult me teame aga hästi, et ta oli küllaltki erandlik isiksus.

President Meri kutsus muude asjade hulgas ellu rahvusvahelise ja väga autoriteetse komisjoni, mis asus uurima Eesti territooriumil ajavahemikus 1940-1991 toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid. Selle komisjoni aruanded on väga põhjalik, väga õpetlik ja kohati väga valus lugemisvara. Mu meelest võiksid nende aruannetega tutvuda kõik need, kes soovivad hinnata Eesti lähiajalugu. Me oleme riiklikul tasandil ja rahvusvaheliselt tunnustatud ajaloolaste abil heitnud pilgu nendele koledatele seikadele, mis siin aset leidsid, tegemata vahet, kas kuritegusid saatsid korda eestlased, sakslased või venelased, kas hukkusid venelased, eestlased või näiteks juudid. Meri loodud komisjoni tulemuslik töö ajendas mind asutama rahvusvahelise nõukojaga Mälu Instituuti, mille tööpõlluks on Eesti see lähiajaloo periood, mil siin enam inimsusevastaseid kuritegusid korda ei saadetud. Pärast Stalini surma ju kedagi kohtuta maha ei lastud ega Siberisse saadetud, ent muul viisil ahistati Eesti elanikke ju kuni 1980ndate aastate teise pooleni. Seda perioodi on küll ajaloolased uurinud, ent küllaltki juhuslikult. Olen sügavalt veendunud, et ajaloos aset leidnud sündmuseid ei tohi kasutada malakana tänaste probleemide lahendamisel. Ent seda on võimalik teha üksnes juhul, kui kõik minevikus aset leidnu on päevavalgele jõudnud. Olgu või selleks, et me tulevikus kunagisi vigu ei kordaks.      

Kas me elame maailmas, kus väikeriike miski ei ohusta ja et meil on suurriikidega võrdsed õigused?

Me kindlasti ei ela ohutus maailmas ja see kehtib nii väikeste kui suurte riikide kohta. Kohati tuleb suurtel riikidel seista silmitsi hoopis suuremate ohtudega, kuivõrd need on sihtmärkidena ahvatlevamad ja kurjategijad, terroristid saavad seal tegutsedes laiema vastukaja, mis sageli ongi eesmärk omaette. Mis puutub Eestisse, siis klassikalise julgeolekuohu, see tähendab sõjalise agressiooni mõttes pole me iial varem saanud end nii turvalisena tunda. Tõsi, on asju, mis meid murelikuks teevad, ent need on riskid, mida saame ise ja koos oma liitlastega targalt tegutsedes maandada.

Teoreetiliselt on väikestel riikidel, sealhulgas Eestil suurte riikidega samasugused õigused kõigis neis organisatsioonides, kus seesuguseid õiguseid ja kohustusi kohaldatakse (ÜRO, Euroopa Liit, NATO jne). Praktilise poliitika teostamisel kaalub suurte riikide ja eriti mõjukate organisatsioonide tahe muidugi rohkem, mistõttu ongi Eesti-sugustel väiksematel riikidel tark kuuluda meiega sarnaseid väärtusi ja eesmärke jagavatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Sel juhul kaotab väikesteks ja suurteks jagamine paljuski tähenduse. Me ei ela enam aastas 1938, mil Hitleriga kokkuleppe teinud Suurbritannia toonane peaminister Chamberlain nimetas Tshehhoslovakkiat kaugeks riigiks, millest me midagi ei tea. 

Välispoliitikast kõneldes kõlavad sageli kõrvuti sõnad „väärtused“ ja „huvid“. Need on justkui vastuolus. Kas teie meelest on siin vastuolu?

Tulemuslik välispoliitika suudab väärtused ja huvid omavahel kombineerida. Me üldjuhul tegutseme rahvusvahelise õiguse ruumis ning see on ehitatud eelkõige väärtustele. Kui võidule pääseksid üksnes huvid, siis tuleks see kasuks eelkõige neile, kes suudaksid oma huve jõulisemalt kaitsta. Mistõttu Eesti-sugusele riigile on väärtuste järgimine väga oluline. Selle juures ei tasu aga kunagi oma huve ära unustada. Küsimus ei ole seega vastandamises a la kas huvid või väärtused, vaid nende vahel õige tasakaalu leidmises. Lihtsustatuna kokku võetuna on Eestile kõige kasulikum selline olukord, kus huvid ja väärtused langevad kokku ning meile tähtsates rahvusvahelistes organisatsioonides see nii ka valdavalt on.

Erinevate arvamusküsitluste andmetel usaldab Teid kui Eesti presidenti vaid iga kolmas vene keelt emakeelena kõnelev Eesti elanik, samas kui eestlaste hulgas on toetus ligi 80%. Millest seesugune erinevus?

Ma arvan, et siin on põhjuseid enam kui üks. Nagu enne ütlesin, on eestlasele oma Eesti riik paleus, paljuski asi iseeneses ning selle vajalikkuse üle ei vaielda. Vene keelt kõnelevale inimesele võib Eesti küll olla nii sünni- kui elukoht, ent suhe riigiga on vähem kirglik. Ma ei ole eriti kindel, et seda konkreetset erinevust oleks võimalik mingi poliitikaga, saati siis ühe inimpõlve vältel muuta.

Ma ei räägi, see tähendab, ma ei oska vene keelt. Ja üldjuhul on ühine keel see vahend või meedium, mis inimesi lähendab ja üksteisele arusaadavaks teeb. Lisaks peetakse nn vanade aegade (tänased Eesti noored enam vene keelt hästi ei oska) pärandina loomulikuks, et iga eestlane oskab end vene keeles arusaadavalt väljendada ning kui ta seda ei oska või ei tee, siis näitab see mingit suhtumist. Näiteks ükskõiksust või koguni põlgust. Mul on selle hoiaku vastu raske võidelda. Mu puhul ei ole kindlasti tegemist põlgusega. Ma ei ole oma päritolu tõttu õppinud koolis vene keelt, ma ei ole pidanud oma teadustöid kirjutama vene keeles, ma ei pidanud teenima Nõukogude armees. Aga asjaolu, et ma ei oska vene keelt, ei takista mul olla kõigi Eestis elavate inimeste president. Aga seda ma adun, et siin elavatele vene keelt rääkivatele inimestele ei saa ma kunagi piisavalt „omaks“. Ma jõuan nendeni vahendatud kujul, tõlgete kaudu ja tõlkes, teadagi, läheb sageli üht-teist kaduma. Loodan, et see intervjuu ja raamat aitab neid paratamatuid lõhesid kahandada.

Siia peaks vist lisama ka teie rõhutatud vastumeelsuse kõige suhtes, mis sünnib Venemaal, see tähendab riigis, millega paljud Eesti elanikud tunnevad erilist hingesidet.

Vaadake see on nüüd juba veidi teine teema kui keeleoskus, ühised mälestused või nende puudumine. Eestil on ajaloolised põhjused jälgida tähelepanelikult protsesse, mis kujundavad tänast ja homset Venemaad. Ma möönan, et kohati oleme ses vallas liiga tundlikud. Me võtame Eestis liiga tõsiselt iga oblastiametniku või duumasaadiku mõtteavaldust.

Minevik, ebakindlus ja sellega seotud ettevaatus moodustavad tubli tüki Eesti ja Vene suhete DNAst. Vähemalt Eesti poolt vaadates. Seepärast tekitavad aegajalt Kremlist ja selle lähistelt meieni jõudvad jutud „mõjusfääridest“ meis põhjendatud muret. Selline jõudude tasakaalu, vastasseisu ja poliitika kui nullsumma lähenemine Eestile ei sobi. See ei saa sobida ühelegi väikesele riigile ja rahvale, kuivõrd ei ole ju kellelegi saladus, et kui suurtel läheb omavahel „mõjusfääride“ pärast arveteklaarimiseks, siis ei ole väikesel riigil pea mingit lootust ellu jääda. Seda ju Teine maailmasõda ka tõestas.

Te ilmselt peate normaalseks, et Eestis pikemat aega elanud inimesed õpivad ära eesti keele.

Eestis on enese täisväärtuslikuks teostamiseks kasulik ja mõistlik osata eesti keelt, mistõttu on mul päris keeruline mõista neid, kes on Eestis elanud 30 või 50 aastat, siin sündinud, koolis käinud ja töötanud, kuid kes eesti keelt ei oska. Kui sajad ja tuhanded vene noored tulevad väga edukalt toime inglisekeelses keskkonnas USAs ja mujal, näevad vaeva ja õpivad poole aastaga keele ära, siis järelikult ei ole küsimus võimetes, vaid tahtmises ja suhtumises.

Üks tuntumaid Eesti inimesi võitis sportlasena Nõukogude Liidule mitu tiitlivõistluste medalit. Ta on moskvalanna, neiupõlvenimega Anna Kondrashova (Levandi). Nüüd elab ta juba 25 aastat Eestis, treenib meie iluuisutajaid, ta on särav ja tark naine, tal on suurepärane pere, räägib laitmatut eesti keelt ja on vist võitnud kõik populaarsed teleshow’d, kus rahvas ise saab oma lemmiku valida. Ja seejuures ei jäta ta pea kunagi rõhutamata oma vene päritolu.    

Teile on omistatud ütlus, et peate vene keelt okupantide keeleks…

Mu vastus ühele ajakirjaniku küsimusele tõsteti meelevaldselt kontekstist välja ning hakati väitma, justkui peaksin ma vene keelt kõnelevaid inimesi okupantideks. Seda pole ma kunagi öelnud ja nii ma ka ei mõtle. Ma põhimõtteliselt ei halvusta ühtki rahvast või keelt, see ei ole mulle loomuomane.

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja ajaloofaktide järgi ei astunud Eesti Vabariik 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu ega likvideerinud koos sellega oma riiklikku iseolemist. Seda tehti välise surve olukorras. Lähtudes tõsiasjast, et Nõukogude Liit annekteeris ja okupeeris 1940. aastal esimest ja 1944. aastal teist korda Eesti Vabariigi, olengi nimetanud okupeeriva riigi riigikeelt okupantide keeleks. See oli mu väljendi kontekst. Lisan juurde, et okupatsiooni asuti peagi teostama ka eesti keeles, mistõttu ajaloolises kontekstis ei ole vale nimetada okupantide keeleks ka eesti keelt. Ma möönan, et see on paljude mu kaasmaalaste jaoks jätkuvalt valus teema ning hoopis lihtsam on kõik mineviku patud Moskva ja Kremli kaela nuhelda. Paraku on minevik mitmetahuline ja kirju ning just sellega tegelemiseks ma kutsusingi mõne aasta eest ellu Mälu Instituudi.

Oma minevikuga toime tulemine on igale rahvale äärmiselt oluline asi. Mõned suudavad, mõned mitte. Need, kes ei suuda, jäävad ka mineviku pantvangiks ja see takistab neil oma eluga edasi minna. Näeme seda nii inimeste kui riikide ja rahvaste tasemel. Ma ei saa presidendina riike nimetada, ent enamus praeguseid külmi ja kuumi sõdu, sealhulgas kodusõdu peetakse seepärast, et poliitilistel või psühholoogilistel põhjustel pole suudetud minevikule ja olevikule joont vahele tõmmata. Vabandamine ja aus pilk oma minevikule eeldavad enesekindlust ja -väärikust. Eestile ei ole see õnneks probleem ja mul on selle üle hea meel.

Te ütlesite hiljuti soomeugri rahvaste maailmakongressil, et kitsalt majanduslikus mõttes pole väiksematel keeltel, sealhulgas ka eesti keelel, mingisugust mõtet ning seetõttu saab keele säilimine toetuda vaid läbimõeldud ja sihikindlale riiklikule toele.

Nii see on ja eks seetõttu jää ka Eesti Vabariigi ainsaks riigikeeleks eesti keel. Ma mõistan, et suuremate keelte rääkijatele on täiesti võõras mõte, et tema keel võib kaduda. Aga väiksemad rahvad ja keeled tajuvad seda ohtu täiesti reaalselt. Eriti juhul, kui keel moodustab kultuuri tuuma ja identiteedi aluse. Seetõttu vajab keel, eriti väike keel, parimat ja tugevamat võimalikku kaitset, mis ei väljendu üldsegi mitte teiste keelte raevukas tõrjumises vaid pigem keele arendamises ning keele püsimisele vajalike eelduste ja tingimuste loomist. Riigikeele staatus loobki seesuguse eelduse.

Majanduslikus mõttes oleks võrreldamatult odavam kasvõi Euroopa Liidus asju ajada vaid inglise, prantsuse, hispaania ja saksa keeles. Ometi on arenenud demokraatlikud riigid juba ammuilma võtnud omaks suhtumise, et erinevad keeled, hoiakud, tavad ja meelelaadid loovad rikkust, mitte aga ei tee meid vaesemaks.

;Eesti-Vene riikidevahelistest suhetest saaks kirjutada riiulitäie raamatuid. Kuidas Teie neid suhteid näete?

Need suhted on olnud valdavalt keerulised, neil on mineviku varjud. Me võime ju rääkida, et unustagem minevik ja mõelgem tulevikule, ent see on loosung. Igal asjal on kontekst ning selle meelevaldne kujundamine ja detailide väljakiskumine ei anna head tulemust. Oluline on suhtuda erimeelsustesse rahulikult, probleemidega tuleb sihikindlalt tegeleda. Mingitesse järskudesse läbimurretesse ma ise ei usu. Ma ei muretse, kui riikidevaheliste lepinguteni jõudmiseks kulub kaua aega. Peaasi, et need lepingud tuleksid ning et neist ka kinni peetaks. Pean silmas näiteks riigipiiri lepingut, mille sõlmimine ja ratifitseerimine on taas päevakorda tõusnud.

Piirilepingust veel. Eestis kõlab ka seisukoht, et uue lepinguga loovutab Eesti lõplikult osa oma Teise maailmasõja eelsest territooriumist Venemaale, mistõttu see leping on Eestile kahjulik.

Eestil ei ole Venemaale territoriaalseid pretensioone. Peaksime aru saama ja leppima tõsiasjaga, et 1920. aastal Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahuleping vähemasti riigipiiri osas 100% enam ei kehti. Meile võib see meeldida või mitte, aga nii see on. Uus piirileping, kui see allkirjastatakse, ei muuda kardinaalselt kahe riigi vahelise suhtlemise aluseid. Kui see aga aitab kaasa vastastikuse usalduse kasvule, siis minu meelest tasuks see leping lõpuks alla kirjutada ja jõustada. Eesti positsioone rahvusvahelises plaanis see kõik kuidagi ei muuda.

Millised on Teie enda isiklikud suhted Venemaa juhtidega?

Need suhted on üsna põgusad, sest kohtumisi ei ole olnud just palju. Pikemalt olen 2008. aastal soome-ugri rahvaste kongressi ajal ajanud Hantõ-Mansiiskis juttu toonase presidendi Dmitri Medvedeviga. 2009. aasta maikuus kohtusime uuesti Moskvas. Enne seda käisin 2007. aastal Moskvas Boriss Jeltsini matustel ja vahetasin paar tseremoniaalset lauset Vladimir Putiniga. Minu eelkäija Arnold Rüütel kohtus Moskvas president Putiniga pikemalt, samuti käis president Lennart Meri Kremlis allkirjastamas ja Jeltsiniga läbi rääkimas Vene vägede väljaviimise lepinguid. Kui te seda rida tähelepanelikult jälgite, siis näete, et Eesti riigipeadele ei ole valmistanud probleeme Venemaale minna. Vastusammud on samas siiani tegemata jäänud. Eesti iseseisvumise taastamise järgse 22 aasta vältel ei ole ei Venemaa president ega peaminister kordagi leidnud võimalust Eestit ametlikult külastada. Eks see ütle nii mõndagi riikidevaheliste suhete lähimineviku kohta. Ent samas see ei tähenda, et asjad ei võiks paremaks minna.

 

Intervjuu tegi presidendiga 2013.aasta augustis ja septembris Eesti Koostöö Kogu juhataja Olari Koppel, intervjuu tugineb küsimustele, mille saatsid Tallinna vene õppekeelega gümnaasiumide õpilased.

 

 

Veeb: MKoort