A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee

Lõppenud nädal oli tiine kommentaaridest Keskerakonna siseelu, selle liikmete ja kongressi teemal. Ent mis võiks olla sellel kõigel ühist suletud ringide, grupikuuluvuse, päriselust võõrandumise ja struktuurse tööpuudusega? Just need märksõnad jäid paljude muude teemade osas minu jaoks läinud nädalal kõlama. Ja ehk veidi teises, palju laiemas kontekstis, kui esmapilgul arvata võib.

Esmalt rääkis Raul Rebane Postimehe arvamusartiklis, et juba 30 sekundiga saab „Foorumi“ saadet jälgides aru, mis erakonda keegi esindab ja mida ta järgmisena räägib. Grupikuuluvus, omade ja teiste vaheliste piiride rõhutamine on nagu mingi auasi.

Edasi kirjutas Anu Toots, et liiga paljudel parteiliikmetel, eriti noortel, on partei olnud elu ainuke tööandja. Eesti tänane poliitiline eliit erineb sellega kardinaalselt laulva revolutsiooni aegsest.

„See on struktuurse tööpuuduse uus nägu, millest kõik on teadlikud, ent mille lahendamist välditakse. „Toiduahelad“ on muutunud liiga pikaks ja rahvarohkeks,“ viitas professor.

Ega suletud ringid ja pikad toiduahelad pole omased üksnes Keskerakonnale. Ikka teistelegi. Ja seejuures mitte ainult parteidele. Igasugune ühekülgne elukogemus ja sõltuvus kellegi subjektiivsest soosingust või meeleolust, eriti kui see toimub riigivalitsemise kontekstis, on kahjulik.

Vahel ülikoolis õpetades panen tähele, et need tudengid, kes juba varakult erakondade heaks töötavad, paistavad silma. Nad on enamasti loengus aktiivsed ja sõnakad, toredad ja säravad inimesed. Aga mis neist pikas perspektiivis saab? Hea kui vähemalt ülikoolihariduse omandavad. Halvem kui peavad oma elulookirjeldusse märkima „lõpetamata kõrg“.

Erakonna heaks töötamine on kindlasti väärt kogemus, aga kui see jääb ainsaks, tekib probleem nii üksikisiku kui erakonna tasandil. Olen mitmel korral kuulnud vestluskaaslasi lõõpimas, et erakondade noortekogud tuleks kuulutada kuritegelikeks organisatsioonideks. Et rikuvad noored inimesed ära. Ja see pole üldse etteheide, vaid õnnetus.

Ometi võiks poliitiline aktiivsus olla ju täiesti tavaline ühiskonnaelu osa. Partei liikmelisus ei peaks olema nagu mingi tõutunnistus, või vastupidi, hoiatussilt.

Aga mida me ühiskonnana teeme selleks, et otsustajad, näiteks riigikogu liikmed, ei muutuks osaks suletud ringist ja väljapääsmatust toiduahelast? Et nad oleks oma otsustustes vabad, põhinedes sisemistele väärtushinnangutele, teadmistele, oskustele ja praktilisele elukogemusele.

Eelmisel aastal Eesti Koostöö Kogu avalikustatud “Riigipidamise kava” sisaldas ettepanekut leevendada riigikogu liikmete töökohapiiranguid, et nad valituks osutudes saaks ausalt ja avalikult soovi korral jätkata oma erialasel tööl. Mitmed reaktsioonid olid valulikud. Tahavad teha riigikogust mingisuguse diletantide hobiorganisatsiooni!

Esimese hooga võib ehk ettepanek tunduda tõesti liiga radikaalne. Ent kui järele mõelda, torkab see just probleemi südamikku.

Täna tähendab riigikogusse valituks osutumine kas senise tegevuse varjatult jätkamist või erialatöölt kõrvalejäämist koos erialalise kvalifikatsiooni vähenemise ja kaotamisega. Ja neli aastat eemalolekut võib mõnel elualal olla üsna saatuslik. Kui saadik valitakse väljaspoolt Tallinna, peab ta lisaks jätma oma senise elukoha, põhjustama ebamugavust perekonnale. See kõik pärsib oma erialal kogenud ja tunnustatud inimeste kandideerimist riigikogu liikmeks.

Riigikogu liikme töötasu ja hüvitised on küll väga suured Eesti keskmise sissetuleku mõistes, ent tippspetsialistide jaoks tihtilugu ebapiisavad. Kindlasti peaks alles jääma võimude lahususe ja tasakaalustatuse seisukohalt olulised töökohapiirangud. Kaasnevalt tuleb kohandada ja kaasajastada kogu riigikogu töökorraldus: tööaeg, kaugtöö reeglid ja võimalused, tugipersonali tugevdamine eelkõige komisjonide tasemel.

Kõige selle eesmärk oleks tuua kandideerima rohkem neid, kes poleks täielikult sõltuvad suletud ringidest ja grupikuuluvusest. Ja mitte ka muuta neid sõltuvateks parlamendis töötamise tulemusena. Sest miks on ometi nii, et paljud riigikogu uustulnukad on enne lugupeetud inimesed, kellest ajakirjandus pajatab kiitval toonil, ent järsku muutuvad nad osaks grupist, mille kallal peamiselt ilgutakse.

Eks siin teki küsimus ka sellest, kas riigikogu liige esindab gruppi või maailmavaadet, teadmist ja elukogemust? Analoogselt – kas ministeeriumi ametnik töötab ministeeriumi, valitseva erakonna, riigi, kodaniku või hoopis kellegi või millegi muu heaks?

Tegelikult on igasugune piiratud silmaring ja kitsas kogemus riigivalitsemises ohtlik. Siis juhtubki, et üks ametiasutus nõuab üht, teine hoopis vastupidist. Et vana vesiveski omanik on lõhkise küna ees: kaladele läbipääsu ehitades pahandad muinsuskaitsjaid, seda mitte tehes saad jälle keskkonnakaitsjatelt ettekirjutuse. Keskkonnatoetused suunavad piirkondades traditsioonilisest ning kohalikust tegevusest loobuma ja regionaaltoetused püüavad siis meeleheitlikult jälle ettevõtlust edendada. Nokk kinni, saba lahti.

Vähem suletud gruppe, rohkem avatud silmaringi ja julgust uuteks väljakutseteks.

 


 

Külli Taro päevakommentaar Vikerraadio veebilehel.

Kommentaar tekstina ERRi veebilehel.

 

Veeb: MKoort