A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Ärist tuntud põhimõtte «Kasva või sure!» rakendamine valitsusorganisatsioonis viib kogu ühiskonna jaoks ebasoovitava tulemuseni. Tagajärjeks ongi surnuks valitsemine ja õigusloomeline kõhulahtisus, kirjutab Külli Taro Eesti Koostöö Kogust.

Valitsussektori töötajate arvu vähendamine on hädavajadus, aga sellest võiks saada ka sisuliste muutuste vedur. Rahvastiku vähenemine, tööjõu puudus ja vajadus palgatõusuks on peamised ajendid. Aga riigisektori tegevuste paisumise ja sellest tuleneva ühiskondliku koormuse ohjeldamine on sama oluline eesmärk. Isegi kui kärpevajadust poleks, oleks kasvõi mõtlemise korrastamiseks kasulik see ehk välja mõelda.

Kas Eestis on riigipalgalisi töötajaid liiga palju? Valitsus tahab vähendada, järelikult nagu oleks. Kõlab loogiliselt, ent päris tõsi siiski pole. Iseenesest nii lihtsale küsimusele polegi võimalik lühidalt vastata ei jaatavalt ega eitavalt.

Riigi iga üksiku ülesande täitmiseks palgal olevate töötajate arv on Eestis enamasti väiksem kui teistes riikides. Kuid ülesannete hulk on samaväärne. Kohati on riigi roll ajaloolistel või kultuurilistel põhjustel Eestis isegi suurem. Nii kurdavadki paljud ametnikud, et peavad hakkama saama töökoormusega, millega mujal tegeleb mitu inimest. Seega arvestades täidetavate ülesannete mahtu, pole meil absoluutarvuna terves valitsussektoris palju riigipalgalisi. Aga väikese ja kahaneva tööealise elanikkonna ehk nende inimeste kohta, kes peavad riiki ülal pidama, on meil ka teiste riikidega võrreldes valitsussektoris palju töötajaid.

Palun siit mitte välja lugeda, et valitsussektori töötajad võiks kulu poolele ja erasektori omad tulu poolele kirjutada. Ei saa ettevõtjad ilma riigita toimetada ja riigil on targa tegutsemise korral võimalik olla arengu taganttõukaja või koguni eestvedaja. Fakt on see, et riigieelarve peamine tuluartikkel on maksud ning raha tuleb eelarvesse maksudena juurde peamiselt erasektorist.

Miks on vähenemine vajalik?

Demograafiline paratamatus on tõesti peamine põhjus, miks on vaja valitsussektoris töötajate arvu vähendada. Laskumata sündimuse ning sisse- ja väljarände arutellu, võib kokku võtta, et olulist kasvu ei ennusta meie rahvastikule ükski tulevikustsenaarium. Proportsionaalselt suur arv riigipalgalisi kogu tööealisest elanikkonnast tähendab peale kõrge ülalpidamiskoormuse ka seda, et erasektorile jääb järjest väiksem valik tööjõudu.

Kuna avalikus sektoris on ülekaalus kõrgharidusega inimesed, süvendab see erasektoris just haritud tööjõu nappust. Tegelikult on ka hulk riigiasutusi juba ammu hädas vajaliku tööjõu leidmisega.

Peale väikese rahvaarvu ei ole me ka nii rikkad kui need riigid, kellega soovime end võrrelda ning konkureerime tööjõuturul. Kuigi üldiselt on palgad pärast majanduskriisi valitsussektoris taas kasvama hakanud, nõustub tõenäoliselt igaüks, et paljudel olulistel elualadel on palgatase endiselt liiga madal isegi igapäevaeluga normaalselt toime tulemiseks. Kõige kriitilisem on olukord tööjõumahukates ja rohkearvulistes gruppides.

Näiteks pole raske nõustuda, et õpetajatele on vaja olulist palgakasvu. Haridustöötajate ametiühing nõuab, et õpetaja palk peaks olema vähemalt 1,5 Eesti keskmist. Viimastel andmetel on õpetajate keskmine arvestuslik brutokuupalk 1090 eurot, mis on üsna Eesti keskmise kuupalga lähedal. Pole ju ülemäära suur ootus, et õpetaja palk võiks olla teiste riigitöötajate, näiteks personalijuhi, sekretariaadi juhataja või juhi assistendi ametikohtade tasuga võrdväärne.

Eestis on kokku 10 394,6 õpetaja ametikohta. Et tõsta õpetajate palka vajaliku 500 euro võrra, millega ametiühingu nõudmine enam-vähem saavutataks, läheks vaja mitu korda rohkem kui 13 miljonit eurot, mida valitsus loodab riigipalgaliste kärpe abil säästa ning mille arvelt tõsta oluliste ja mahajäänud valdkondade tasu. Isegi poliitikute lubatud 1,2 Eesti keskmise taseme täitmiseks ei jätkuks sellest. Ent peale haridustöötajate on ootel veel kultuuri- ja sotsiaaltöötajad, politseinikud ja päästjad ning teisedki. Ei ole võimalik riigieelarvest lihtsalt nii palju raha juurde leida, et igati õigustatud palgaootusi rahuldada. Hariduse näitel peavad ka koolid, koolipidajad ja valitsus hariduse rahastajana tegema ümberkorraldusi. Mida enam ametikohti, seda raskem on palka tõsta.

Viimastel aastatel on märkimisväärselt suutnud palgatõusu panustada just need asutused, kes on korraldanud töö ümber nii, et oleks vaja vähem inimesi. On ka muidugi erandeid, eelkõige Euroopa Liidu toetusrahaga opereerivate asutuste hulgas.

Peale demograafiliste ja majanduslike vajaduste on ka muud põhjused, miks on töötajate arvu vähendamise eesmärk kasulik. Eelarveläbirääkimistel on varem käinud mäng ikka selle ümber, et kui luua töökohti juurde, tuleb ka palgaraha juurde. Riigiasutustel on olnud kasulik laieneda, mõeldes välja uusi tegevusi, millele taotleda täiendavat püsifinantseeringut või projektiraha ning millega omakorda kaasnevad ka uued töökohad. Märgatavalt on igas valdkonnas suurenenud just administreeriva tegevusega seotud ametikohtade arv.

Pahatihti kipuvad valitsussektori töökohad kurnama ka teisi töötajaid nii riigiasutustes kui ka erasektoris. Olgu siis täiendava aruandluse, kontrolli või kirjavahetusega. Ärist tuntud lihtne põhimõtte «Kasva või sure!» rakendamine valitsusorganisatsioonis viib tihtipeale kogu ühiskonna jaoks ebasoovitava tulemuseni. Tagajärjeks ongi surnuks valitsemine ja õigusloomeline kõhulahtisus ning muud bürokraatia paisumisega seotud nähtused, mis ongi ajendanud vajadust tegeleda riigireformiga.

Kuidas võiks vähenemine toimuda?

Kuigi vajadusest kokku tõmmata on juba pikka aega räägitud, tuli hiljutises riigiasutuste palgauuringus välja üsna murettekitav tendents: 36% küsitletud asutustest oli viimase 12 kuu jooksul töötajate arv hoopis kasvanud ning 49% planeerib töötajate arvu kasvu 2015. aasta lõpuks. Kui häid eeskujusid ja edulugusid on vähe, siis pole süsteemset muutust oodata. Seni kui tegemist on väljastpoolt tuleva käsuga, püütakse sellest inimlikult ikka kõrvale hoida.

Nutikad avaliku sektori juhid teevad seda, mis on kasulik. Seni on olnud kasulik pigem paisuda. Eeskuju peaks tulema täidesaatva võimu tipust ehk ministeeriumitest ja riigikantseleist. Ja keskvõimu otsesest kontrollist kaugemale jäävad asutused (eelkõige sihtasutused ja äriühingud) ei või tähelepanu alt välja jääda, sest valitsussektor on kasvanud just seal.

Lihtsad kärped tehti ära juba peamistel kriisiaastatel 2009–2010. Nüüd on vaja tööprotsesse palju põhjalikumalt analüüsida. Kui üleliigselt koormavad kõrvaltegevused üle vaadatud, tuleb minna põhitegevuste juurde. Näiteks infotehnoloogia rakendamisest on loodetud olulist kokkuhoidu. Kas see on ka tegelikult nii toimunud?

Seadus nõuab küll kohanimede korrektset õigekeelt, aga kas punkti järel tühiku puudumine või suure ja väikese algustähe probleemid on piisavalt olulised, et need kaaluvad üles muutustega seotud vaeva ja kulud? Ja geoinfo andmebaasid võiksid tänapäeval olla küll juba nii targad, et ka punkti järel puuduva tühiku korral suudetaks andmed õigesti kokku viia. Või kui ministeeriumi põhiülesannete täitmiseks on loodud eraldi sihtasutus, siis milleks üldse ministeerium? Kui samad inimesed on mitmes kohas ametis, siis ei tule neil sellest tööaega ega kompetentsi juurde. Töö ei saa ju kiiremini või paremini tehtud.

Hiljutine spordi asekantsleri juhtum viitas väga ohtlikule laiemale tendentsile. Nimelt mõtteviisile, nagu palk on riigisektoris ametis olemise eest, aga kui peab tööd ka tegema, on vaja lisatasu või töö sisse osta.

Üks suur oht valitseb kogu riigivalitsemise reformi veel. Igasugused kampaania korras tehtavad algatused ei ole harilikult jätkusuutlikud. Põhimõtteline mõtteviis avalikus sektoris peab muutuma. Hoogtöö tuhinas koostatavad korrastamise ja vähendamise kavad ning komisjonid meenutavad kangesti hoopis bürokraatia kohta käivat satiiri või riigiteemalisi komöödiasarju.

Ühiskondlik ootus muutusele avalikus sektoris on väga suur. Ettevõtjate sõnumid soovist saada rahule jäetud ning ka riigisektori enda ülereguleerimisest tulenevad hädad peaks sundima keskenduma ainult olulisele. Teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Mida vähem on ressurssi, seda vähem on ka aega mitte just hädavajaliku tegevusega tegeleda.

Kokkuvõttes ongi vaja valitsussektorit kokku tõmmata kasvõi selleks, et mitte kasvada. Isegi kui pole päris õige öelda, et valitsussektoris on töötajaid liiga palju, on vähendamine ometi vajalik, et hakkama saada ja mõttemaailma muuta.


 

Artikkel Postimehe veebilehel.

Veeb: MKoort