A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee

Külli Taro ettekanne Eesti kohaliku omavalitsuse süsteemi ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu taasloomise 25. aastapäevale pühendatud konverentsil „Riik ja kohalik omavalitsus– ajaloost ning tänapäevast – ikka suunaks parem tulevik“

Üldistatult lähenedes on kohalikul omavalitsusel kaks olemuslikku põhjust või põhjendust: demokraatlik ja majanduslik.

Esmalt demokraatlik vaade. Alustame päris algusest: kohalik omavalitsus on keskvalitsusest eraldiseisev demokraatlikult valitud esinduskoguga otsustustasand, mis peab otsustama ja korraldama kohaliku elu küsimusi. Demokraatlikult valitud esinduskogu pole vaja selleks, et keskvalitsuse poolt tehtud otsuseid ellu viia, ette nähtud teenuseid osutada. Selleks piisaks üksnes täidesaatvast organist, riigi regionaalsest üksusest.

Kui tegemist on kohaliku elu küsimusega, siis ei saa ega tohigi keskvalitsus kõike ette kirjutada. See ei tähenda muidugi, et kui omavalitsustele seaduses mingisugune ülesanne või võimalus ette nähakse, siis keskvalitsus peaks oma käed sellest puhtaks pühkima. Kui Riigikogu on vastu võtnud valitsuse algatatud seaduse, siis peab valitsus veenduma, et normid on rakendatavad ning kaasa aitama nõu ja koolitusega. Keskvalitsusel on siin ressurssi rohkem. Ja ka omavalitsusliitudel on oluline roll. Kohaliku elu küsimuste üle otsustamisega kaasneb ka vastutus. Kas aga kõik omavalitsused tahavad üldse seda vastutust võtta? Kui pole valmisolekut vastutust võtta, siis pole ka olemuslikku demokraatlikku põhjendust eraldiseisvaks valitud valitsemistasandiks või -üksuseks.

Teiseks majanduslik vaade. Kui tahta teha majanduslikult efektiivset teenuse osutamise täidesaatvat organit, saavutada tõsiseltvõetavat mastaabiefekti, siis oleks piisava hulga „kliendibaasi“ saavutamiseks vajalik hoopis suuremad üksused, kui senises diskussioonis prevaleerinud. Kahjuks jääks puhtalt majanduslikult vaatest mitmete tänaste ülesannete teostamiseks ka mõned maakonnad liiga väikeseks.

Ent tegelikult oleme arutult palju aega kulutanud sellele, et defineerida seda „õiget“ kohalikku omavalitsust. Sellist ei ole olemas või vähemalt pole teda keegi näinud. Absoluutsete, igas olukorras kehtivate kriteeriumite otsing on viinud meid juba mitu korda sohu. Miks ikka sama teed sammudes usume, et jõuame kuskile paremasse kohta? Kas me saame ikka öelda, et see ei ole üks „õige“ omavalitsus, kui ta ei suuda näiteks kõiki jäätmeseadusega pandud keerulisi kohustusi täita või pole piisavalt „kliente“ hooldekodu ülalpidamiseks? Äkki on tõesti probleem hoopis ülesannetes ja nende korralduses?

Erinevalt võib-olla laiemast arvamusest, et haldusreform on üks pigem tehnilise korralduse küsimus, leian mina, et haldusreform on väga poliitiline ehk maailmavaateline otsus. See, mis on riigi ja mis kohaliku omavalitsuse ülesanne, mis peab olema Eestis kõikjal ühtmoodi, mis võib erineda, on poliitiline otsus. Mille üle peaks saama otsustada kohalikul tasandil ja mille osas on võimalus erineda?

Aga ükskõik, milline on maailmavaateline lähenemine riigi ja omavalitsuse rollile, peab edukas ja Eestile sobiv haldusreform täitma igal juhul kahte tingimust:

-Kõigepealt paindlikkus. Omavalitsused on ja jäävad erinevaks. Omavalitsusmudel peab sobima kõigile. Järva-Jaanile, Tartule ja Lääne-Saare vallale.

-Lisaks tuleb arvestada tänapäeva elulaadi. Inimeste elu ja töökoht ning avalike teenuste tarbimise kohad erinevad. Eeldus, et liitumistega on võimalik maksude laekumise ja teenuste tarbimise omavalitsused alati kattuma panna, on naiivne. Lõputult liituda ei ole võimalik. Viimase rahvaloenduse andmetel töötas keskmiselt 80% Eestis hõivatutest oma kodumaakonnas (sellest arvestusest on väljas välismaal töötajad). Kui Harjumaa ja Tartumaa välja võtta, langeb keskmine oluliselt.

Haldusreform pole üks otsus, üks samm. Vaid palju tegusid. Nii omavalitsuste, omavalitsusliitude kui ka keskvalitsuse poolt.

-Esmalt tuleb luua tingimused selleks, et omavalitsused saaksid iseennast aidata. Ühisasutuste regulatsiooni loomine ja, mis eriti oluline, rakendamine. Miski ei rakendu iseenesest, lihtsalt seadusesse midagi kirjutades. Keskvalitsusel ja omavalitsusliitudel on siin oluline roll.

-Teiseks peavad kehtestud reeglid olema rakendatavad, vastu võetud õigusnormid hästi läbi mõeldud ja elluviimine toetatud. Siingi on võti jällegi keskvalitsuse käes.

-Kui aga on mõistlik omavalitsustel leivad ühte kappi panna ehk ühineda, siis muidugi tuleb seda teha. Ent üksnes ühinemised ei lahenda Eesti omavalitsuskorralduse ja regionaalelu kõiki probleeme.

Veel üks konkreetne samm, mida saaks kohe teha. Alanud uuel EL toetusperioodil võiks võimalikult vähe raha kulutada üldistele niinimetatud arendustegevustele, mis on küll kindlasti toredad ja võimaldavad hästi aega veeta, kuid ühtegi olemasolevat päriselu probleemi ei lahenda. Ehk raha tuleks jagada ikka selleks, et midagi tehtud saaks, midagi paremaks. Et me ei avastaks järjekordse perioodi lõpus, et raha on küll ära kulutaud, kuid probleemid jäänud. Aga ka see on juba tegelikult jutt keskvalitsuse tegemistest. Ehk nõndanimetatud riigireformist.

Ent veelkord. Ükski üksik samm ei ole lahendus. Näiteks nähakse kohalikes maksudes ühte päästerõngast. Aga selleks, et maksu koguda, peab sul olema kelle käest seda koguda. Kohalike maksude kehtestamiseks võib muidugi enam võimalusi luua, kuid tõenäoliselt saavad tagajärjena rikkamad rikkamaks, vaesematel ei muutu midagi.

Ei haldusreform ega veel vähem haldusterritoriaalne reform ei lahenda kõiki Eesti probleeme. Ei likvideeri inimlikku rumalust või tegemata jätmisi.

Jah, ehk jäid mõned vajalikud otsused kunagi tegemata. Aga aeg on edasi läinud. Täna on võimalik teha asju, mida keegi 10 või 20 aastat tagasi veel ette ei kujutanud. Selmet taga nutta tegemata haldusreformi, võiksime edasi minna. Targemalt. Hoida vaid pea selge ja mitte unustada, et Eesti on eriline. Ei ole maailmas teist nii väikese rahvaarvuga, hõreda ja ebaühtlase asustustihedusega riiki, mis oleks ühtlase EL ja NATO liige koos sellest tulenevate kohustustega. Ent pole ka nii rikas kui Luxemburg. Tuletan meelde, et isegi Lätis elab aga umbes 700 000 inimest rohkem kui Eestis. See on terve Harju ja Tartu maakonna jagu enam. Mida kõike oleks võimalik teha, kuid meil nii palju rohkem inimesi oleks. Aga meil ei ole. Ehk isegi õnneks. See teebki meid ainulaadseks.

Ettekanne toimus lühendatud versioonis 26. mail 2015, Tallinna Ülikoolis

Veeb: MKoort