A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee

Külli Taro, Vikerraadio päevakommentaar

Kuula Külli Taro päevakommentaari siit

Mis võiks olla paeluv teema, millest selle nädala kommentaaris kirjutada? Et ministrid omavahel nägelevad, pole ju enam ammugi huvitav. Ei erine see nädal eelmistest siin kuidagi. Veebruarikuule kohaselt meenub ammune film “Lõputu küünlapäev”, kus peategelane avastab igal hommikul ärgates, et kõik kordub. Ja kui uudiseks kujunebki hoopis see, et lõpuks ometi hakkab ühest kirja pandud ja valitsuses heaks kiidetud poliitikadokumendist midagi konkreetset sündima, siis ajab muigama küll.

Jäägu see alkoholipoliitika sisuline debatt mõneks teiseks korraks. Kui ma oskaks joonistada, siis teeksin viimase nädala kohta hoopis ühtse riigivalitsemise teemalise karikatuuri, mille pealkirjaks võiks saada kas “Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad” või “Kus viga näed laita, seal tule ja aita”.

Eilsel valitsuse pressikonverentsil astus justiitsminister jõuliselt välja hea õigusloome tava kaitseks. Justiitsministeerium kirjutas kooskõlastuskirjas alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõule, et püstitatud eesmärgid on prioriteetsuse alusel järjestamata, eesmärgid otseselt meetmetega seostamata, valitud meetmete põhiseadusele vastavuse analüüs on poolik, kehtivate piirangute asjakohasus ning rakenduspraktika analüüs puudulik jne. Tõsised ja sisulised etteheited. Ainult et… tahaks näha, et kõiki seaduseelnõusid samasuguse mõõdupuuga hinnataks. Huvitav, kui otsida, siis mitu eelnõu leiaksime, millele ei saaks selliseid etteheiteid teha?

Kõnealuse eelnõu seletuskirjast aga saab lugeda, et selle koostamise ja arutamisega on tegelnud töörühm, kuhu kuulus ka justiitsministeeriumi esindaja. Valitsuse tegevusprogrammiski on justiitsminister teiste hulgas ülesande kaasvastutajaks pandud. Õigusaktide põhiseaduspärasuse hindamisel ja mõjude analüüsimisel ongi valitsuse tööjaotuse järgi kindel roll nii justiitsministeeriumil kui ka isegi riigikantseleil. Aga juhendite ja aruannete koostamise, koolituste korraldamise ja rahajagamise kõrval oleks ehk rohkem abi, kui löödakski õigusloomes rohkem sisuliselt kaasa. Kui kõik ainult kõrvalt vaatavad, kooskõlastavad, koordineerivad või sisseostmiseks raha jagavad, siis kes tegelikult tööd teeb? Ja kuhu tegelikult teadmised ja oskused kogunevad? Eriti kurb on näha, et ka alkoholiseaduse eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs on hoopis advokaadibüroolt sisse ostetud.

Eelnev jutt pole mõeldud mitte etteheitena, vaid viitena kasutamata potentsiaalile, võimalusele tegelikku koostööd ja töökorraldust parandada. Kas ei võiks mõistlik tööjaotus ollagi selline, et sotsiaalministeerium veab eest ja vastutab sotsiaalsete ja tervisemõjude analüüsi eest, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium hindab mõju ettevõtlusele, justiitsministeerium ja riigikantselei aitavad õigusanalüüsi ja põhiseaduspärasuse kontrolliga jne? Ütlete, et ei jõua. Oma ministeeriumi tööd niigi palju. Tehke siis vähem, aga korralikult. Oleks kergendus kõigile. Ja ka justiitsministri põhjendatud mure seaduste ületootmise osas saaks leevendust.

Hambutu spordipoliitika
Teine lõputu küünlapäevana näiv ehk nädalast nädalasse korduv teema on mure spordi riikliku rahastamise pärast ja Eesti Olümpiakomitee tegemised. Ekslikult pannakse need kaks teemat tihti ühte potti. Seetõttu vajab ehk ülerõhutamist, et formaalselt pole EOK-l riigiga erilist seost. Tegemist on mittetulundusühinguga, mille liikmete hulka ükski riigi esindaja ei kuulu ja kuhu juhtorganitesse riik kedagi ei määra. See on mitteriiklik spordiorganisatsioon, mis ühendab spordialaliite, spordiühendusi, maakondade ja linnade spordiliite ning füüsilisi isikuid. Täitevkomitees ehk juhatuses on küll mõned poliitikud, tänased ministridki, kuid nad esindavad seal alaliite, mitte riiki. See tähendab, et riigil ei ole võimalik suunata ega vastutada selle eest, mis olümpiakomitees toimub. Jah, tulud pärinevad peamiselt riigieelarvest, aga suures osas on tegemist rahaga, millele riik pole täpset sihtotstarvet või jaotamise alust juurde kirjutanud.

Kui nn katuserahast toetuse maksmist käsitletakse justkui miinusena, siis võib asjale vaadata ka teisest küljest. Katuseraha on selline raha, mille kohta raha saaja ei esita ühtegi taotlust, ei anna konkreetset lubadust ega pea hiljem selle kasutamisest detailselt aru andma. Üsna unikaalne nähtus riigi rahakotis.

Seega ei võrdu olümpiakomitee rahastamine spordi riikliku rahastamisega, kuigi riigi rahaga opereeritakse. Et asjad olümpiakomitee kaudu käivad, pole kivisse raiutud. Selles virvarris on tegelikult ammu selgust oodatud. Just aasta tagasi küünlakuus kiideti lausa riigikogu tasandil heaks kaua koostamisel olnud dokument pealkirjaga “Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030”, mis muu hulgas tõdes, et “tuleb arendada spordi rahastamise mudeleid ning täiustada tippsporti toetavat õigusruumi.”

Kui alkoholipoliitika roheline raamat on saanud “kurikuulsaks”, sest ongi kujunenud ministri tegevuse aluseks, siis kardetavasti spordipoliitika põhialustega nii kuulsusrikkalt ei lähe.

Mida hakatagi peale paberiga, mis räägib kõlavalt täiustamisest, tõhustamisest, arendamisest ja uuendamisest, ent ühtegi suunist muudatusteks ei anna?

Erinevalt aga hollywoodlikust lõputust küünlapäevast on Eesti rahvakalendris sel päeval õnneks positiivne tähendus: möödunud nädalal sai talve selgroog murtud.

Uudis ERR veebilehel.

Veeb: MKoort