A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee


INIMMAAILMAL ON SADA SIBAVAT JALGA ALL: Elusolenditel on piirid.

Ka päris pisikestel nagu ainuraksed. Et nad laiali ei valguks, ümbritseb neid kest, kile või nahk. Mis ühtaegu nii ühendab kui ka lahutab seesoleva väljajäävast. Nülgimine ei ole olendi piiri kaotamine, küll aga võib nahast ilmajäämine võtta hinge välja. Igal olevusel on oma kest ja igaühe särk ihule kõige ligem. Tigudel ei piisa nahast, on veel kaitsev karp. Ka inimesel. Ta ei maga lageda taeva all, vaid poeb koopasse või püstitab koja. Teeb endale kodu. Varjuks päikese ja vihma, ent ka kutsumata külaliste eest. Võõrale uksele tuleb enne sisse astumist koputada. Ja igas kloostris on oma kombed. Mis, kuigi silmale nähtamatud, liidavad vennad üheks pereks. Teoloog, kiriku- ja kultuuriloolane Toomas Paul paotab ukse kaasajast tulevikku, inimeste suhtelise paigaloleku ajast aega, mil on alanud rahvaste liikumine. Essee tellis Edmond Burke’i selts.

Piirid ei tarvitse olla konvendi või kindluse kivist müürid. Arukatele loomadele annab teavet see, kui nad nuusutavad posti või kivi, mis on “omaniku” märgistatud – samasugust rolli mängivad ka talupõldude piirikivid. Etoloogia rajaja, Nobeli preemia laureaat Konrad Lorenz on ldrjutanud 1963. aastal ääretult õpetliku raamatu “Das sogenannte Böse. Zur Naturgeschichte der Aggression” (valitud peatükke sellest ilmus omal ajal ka Eesti Looduses). Ta kirjeldab, kui oluline on paljudele loomadele oma territoorium ning kui kiivalt kodupaika konkurentide vastu kaitstakse.

Riigid on olnud seda stabiilsemad ja pikaealisemad, mida paremini neil on õnnestunud oma välispiir kindlustada. See ei kaitsnud üksnes sõjaliste rünnakute eest, vaid toimis ka sisse-rände kontrollina. Selle tarvis oli ehitatud vägev Hiina müür ja roomlastel kaitserajatised, mis suutsid barbareid sajandeid tõrjuda. Sisepiiride, nagu valdade või maakondade (või osariikide) piiri hägususe eelduseks on vettpidav välispnr, mis hoiab “nemad” eemal “meist”.

Piir ei ole midagi püsivat. Naha rakud vahetuvad pidevalt ning kui inimlaps kasvab, siis ta nahk muudkui uueneb. Noorel püsib see ilus sile ja prink, vana ihu enam ei hooli väljanägemisest ning laseb piiri lõdvaks ja kortsu.

Ei ole igavesed ka riigipiirid, kuigi seda vahel pidulikult deklareeritakse. Euroopas on ainult kaks riiki, mille piirid on 20. sajandil jäänud endiseks -Šveits ja San Marino. Teistel on need muutunud, ja enamikul mitu korda sajandi jooksul.
Stefan Zweig nutab raamatus “Eilne maailm. Eurooplase mälestused” (1944, e.k 1988, 2013; 285 lk) taga Esimese maailmasõja eelset Euroopat, ja omast kohast õigusega. Suured ja stabiilsena näivad impeeriumid, Osmanite riik, Austria-Ungari keisririik ja Vene tsaaririilc pudenesid pisikesteks rahvusriikideks. Vanad väärtused ja ideaalid asendusid uutega, totalitaarsed režiimid asusid vaimustuse ja innuga looma “uut inimest”, olgu siis ilmalikku türklast, geneetiliselt puhast aarialast või jaroviseerimise teel nõukogude inimest.

Neid, kes ise mäletavad aega enne ertshertsog Franz Ferdinandi tapmist 28. juunil 1914, ei ole enam kuigi palju. Kui piirduda pelgalt Zweigi lugemisega, võib jääda uskuma, et suur ilmasõda oli õnnetus, mis mõistetamatul kombel kaela kukkus. Ent me võime lugeda ka Philip Blomi teost “Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914” (2008, e.k 2010, 544 lk), kus antakse tolle aja ajalehtede, päevikute jms materjali abil – vaheldumisi peaministrid ja talumehed, anarhistid ja näitlejad, teadlased ja psühhopaadid – tolle katastroofi äärel balansseerinud ajastu portree. Lask Sarajevos oli juhuslik, ent sütik pole süüdi.
USA president Woodrow Wilson jagas Euroopa ringi ning tõmbas kaardile Nõukogude Venemaa ja Euroopa vahelise piiri. See hakkas peale Soome lahest ning läks üle Komarovka ja üle Petseri. Tema tegi Lõuna-Slaavia ehk Jugoslaavia ning pani kokku tšehhid ja slovakid. Mõned rahvad liideti, teised said iseseisva riigi. Meil vedas, ütleb eestlane.

Kui mõelda, siis üsna hiljaaegu -veel kakssada aastat tagasi – olid meie esivanemad sunnismaised pärisorjad. Priius, kallis anne, anti maarahvale Eestimaal 23. mail 1816 ja Lüvimaal 26. märtsil 1819. Maameestest said eestlased, kes sada aastat hiljem kuulutasid välja iseseisva Eesti Vabariigi.

Tartu rahuleping fikseeris 2. veebruaril 1920 uue riigi piirid. 15. augustil 1945 määras Stalin Setumaa idaosa koos Petseri linnaga Leningradi oblastisse, nädalapäevad hiljem just loodud Pihkva oblastisse. Eesti kaotas piiri nihutamise tõttu ligikaudu 40 000 inimest, mis moodustas viiskuus protsenti rahvastikust. On omast kohast paradoksaalne, et alles pärast seda lõikust muutus Eesti peaaegu täielikult eestlaste maaks. Paraku üpris üürikeseks ajaks.

Eesti NSV läänepiir oli kindel, sest see oli NSV Liidu välispiir. Idas oli liiduvabariigi “piir” vaid paberil. Ent miski pole jääv. Berliini müüri langemise järel tuli taasiseseisvunud Eestil kindlustada end just ida suunas – Peipsi järv ei ole üksnes Eesti Vabariigi, vaid EU ja Schengeni viisaruumi välispiir. Nagu ta on Jäälahingust peale olnud tsivilisatsioonide piiriks.

Piiride puhul on põnev, kui määrav on see, kummal poolel ise ollakse. President Toomas Hendrik Ilves võttis 21. oktoobril 2015 Tšehhis vastu Praha Aspeni instituudi auhinna, mis anti talle tunnustamaks Eesti edu Euroopasse lõimumisel ning tema rolli Kesk-ja Ida-Euroopa riikide koostöö edendamisel ning Atlandi-üleste suhete väärtustamisel. Ta ütles tänukõnes: “Süüria ja Liibüa konfliktid on pannud doominokivid langema: konflikt, põgenikud, inimesed, kes põgenevad massiliselt vägivalla eest – Euroopasse. See, ma kardan, muudab Euroopa demokraatia palet. Me oleme näinud parem- ja pahemäärmuslike poliitiliste liikumiste toetuse kasvamist, mida sageli kihutavad tagant immigrantidevastased ja rassistlikud meeleolud. Lühinägelik, populistlik poliitika, mis kasutab ära lihtsate inimeste hirmu, viib meid, ma kardan, tagasi 1930. aastatesse. Meie paljukiidetud sallivus hajub, selle asemele astuvad liigagi sageli tänavakaakide mõnitused. [-] Me tahame ehitada enda ümber müürid, et hoida pagulased väljaspool, saamata arugi, et ehitame uuesti üles neid müüre, mille lammutamise nimel me nii meeleheitlikult pingutasime.”
Hirm demokraatia pärast? Kes need “meie” olid, kes enda ümber müüri ehitasid ja siis nii meeleheitlikult pingutasid selle lammutamise nimel? Kas Vaba Euroopa? Piinlik parandada, aga – polnud see ühti Lääne püstitatud müür. Tara ei kaitsenud neid immigrantide eest. Traataed ümbritses hiigelsuurt vangilaagrit, et keegi ei pääseks siit välja.

Kui Nõukogude Liit lagunes, pääsesid eestlased puurist. Eestis oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 1294 455 inimest, kellest 889 770 ehk kaks kolmandikku, täpsemalt 68,75% määratles end eestlasena. Eelmise rahvaloendusega võrreldes oli Eesti püsielanike arv vähenenud 75 816 ehk 5,5% võrra. Iseseisvuse taastamisest peale on kodueesüaste arv kokku kahanenud tubli veerand miljoni inimese võrra.

26. taasiseseisvuspäeva vastuvõtul roosiaias sedastas president Kersti Kaljulaid: “Geograafia kaotab tähtsust, elukoht ja asukoht kaotavad tähtsust, asjade tootmine ei paku massilist tööhõivet ja uued töökohad teldvad valdkondades, mida me ei oska ei kirjeldada, reguleerida ega maksustada. Mis edasi? Me põhiseadus nõuab eesti kultuuri ja keele kaitsmist. Kuidas seda teha, kui me rahvus ja kogu me ühiskond on hargmaine?”
Eesti on astunud rändeajastusse. Sellel rändel on kõikjal üks läbiv tunnus: tõmme heaolu poole. Eesti heaolu kasv mõõdetuna inimarengu indeksiga (tervis, haridus, jõukus) on viimasel ajal olnud üks suuremaid Euroopas, Horvaatia ja Iirimaa järel. Meie inimesed elavad paremini kui kunagi varem. Keskmine palk on praegu kaks korda kõrgem kui kümme aastat ning kuus korda kõrgem kui 20 aastat tagasi. Sellegipärast on mõnel pool mujal palgad paremad jms. Eesti elanik oli mullu individuaalse tarbimise (AIC[iil) tasemelt tagant kuues EL riik.

Paremad eestlased siirduvad ajutiselt või alaliselt Soome, Suurbritanniasse, Rootsi ning Saksamaale, tööle ja elama. 1. juunil 2017 esitletud Eesti inimarengu aruande järgi elab ca 200 000 ehk 15% eestlasi väljaspool sünniriiki. Võrdluseks: ÜRO andmetel on kogu maailmas väljaspool oma sünniriiki elavate inimeste arv ajavahemikul 1990-2015 kasvanud 190 miljonilt 244 müjonile ehk 3,3% maailma rahvastikust, niisiis palju vähem kui on uusi “väliseestlasi”.

Viimastel aastatel on rändesaldo olnud positiivne, st süa tulijaid on rohkem kui lahkujaid. Rahvastikuteadlased kinnitavad: tahame või mitte, sisserändajatest pääsu pole. Praeguse
sündimuse jätkudes (1,6-1,7 last naise kohta) peab sisserände teel lisanduma sajandi lõpuks vähemalt 440 000 inimest. Meile tulevad inimesed Venemaalt ja Ukrainast. Neid ootab ees venekeelne keskkond, sh lasteaiad ja koolid.

Aga kas siis, kui Eestimaal on kahe kolmandiku asemel üks kolmandik elanikest pärismaiseid eestlasi, on see maa samasugune kui seni?
Analoogse küsimuse esitab Christopher Caldwell oma raamatus “Reflections on the Revolution in Europe: Immigration, Islam and the West” (Penguin Books, 2009, 365 lk). Sõjajärgse Euroopa rahvastikuarenguid kirjeldades, mis hargnevad ja põimuvad, jõuab ta järelduseni, et ei lähe enam kaua aega, kuni põliselanikkond on asendunud immigrantidega Kolmandast Maailmast.

Globaliseeruva maailma rahvasteränd on paljusid külgi puudutav protsess. Võib püüda neid kõiki käsitleda nagu Samuel Huntington oma uurimuses “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine” (1996, e.k 1999 ja 2016, 455 lk), aga võib piirduda ka valikuga. Caldwell ldtsendab oma analüüsi geograafiliselt ja temaatiliselt. Ta ei analüüsi immigratsiooni üleilmselt, vaid ainult Euroopas resp. Lääne-Euroopas pärast Teist maailmasõda toimuvat. Ta jätab täiesti kõrvale pendelmigratsiooni Schengeni riildde vahel (seda “migratsiooniks” nimetada oleks samasugune kübaratrikk nagu kasutada terminit USA ühest osariigist teise elama asumise kohta), mis ainult hägustab väljastpoolt Euroopat tulijate mõju analüüsimist, mida üritab Caldwell.
Prohvetlikuna mõjunud raamatu ilmumise järel on meedia tegelenud aina enam pagulaste, moslemite ja terrorismi kajastamisega. Selleks on kindel kaanon, mida peab hoolega järgima. Terrorismi puhul on (vähemalt) kolm trafaretset väidet, mida iga kord kohtab.

1) ISIS võtab endale vastutuse, st au – kelle ees ta peaks “vastutama”? Aga nii selle uuskeelega on, et sõnadel ei ole endist ega otsest tähendust. Mõnelgi puhul on üsna kindel, et tegemist oli “üksiku hundiga”, kes tegutses iseseisvalt.

2) Riigijuhid ning arvamuseavaldajad mõistavad üksmeelselt terrori hukka, näiteks välisminister Sven Mikser: “Mõistame karrmlt hukka selle jõhkra terrorirünnaku. Sellistel ebainimlikel rünnakutel ei ole kohta meie maailmas.” Ühe rünnaku järel küsis üks vaimulik peapiiskopilt, kas EELK ei mõistagi terrorirünnakut hukka, sest kõik teised on juba jõudnud seda teha. Peapüskop ütleb, et ei saa sellest märkusest päris hästi aru:

“Kas keegi siis ei mõista oma südames terrorirünnakut hukka!? Kas seda peab iga kord eraldi välja ütlema? [-] Mind on ikka häirinud see keelekasutus: “mõistan terrorirünnaku hukka”. Kas on siis keegi, kes seda ei tee? Kui jätta see välja ütiemata, kas siis olen ebaviisakas või hoolimatu? Mind on häirinud sõnade tegemine sõnade pärast, eriti nii traagilisel puhul.”[ffll

3) Ja – kõik ruttavad kinnitama, et terroriteol “ei olnud mitte midagi tegemist islamiga”.

Eks võimul olevad poliitikud pea rahvast rahustama. President Kersti
Kaljulaid ldnnitas pärast Manchesteri rünnakut, et “just see, et Eesti on rangelt ilmalik riik, tagab meile sellise olukorra, kus me ei pea kodumaal nende asjade pärast liiga palju muretsema.” Ilmalikkust toonitas ta ka aastalõpu-intervjuus. Väga uhke – riigi range ilmalikkus tagab turvalisuse!

Asjatundja Peeter Espak küll sellist muretust ei jaga.

Augustis 2017, pärast Barcelona verist rünnakut, ironiseeris Õhtulehe juhtkiri: “Lääne ees on valik, kas kristlikult keerata ette teine põsk, kui terrorism on sind ühele põsele löönud, või üritada midagi ette võtta.”

Evelin Kaldoja arutleb 22. augustil kainelt: “Miks seda siis ära ei hoitud? Sest ärahoidmine on võimalik vaid populisti jutus. Fantaasia paremäärmuslikus versioonis peaks “nendega” tegelema “otsustavalt”. Vasakpoolse versiooni järgi on “ahne sekkuv lääs” ajanud “õilsad metslased” meeleheitele. Reaalses maailmas on see juba 1960-ndail koloniaalsüsteemide lagunemise ja Gastarbeiter’ ite saabumisega liikuma hakanud rong, mille pidurdusteekond võtab veel palju aastaid. [-]
Jutt, et praeguse tenorilaine tähed pole mitte 2015. aastal Kosi vetes kummipaadist välja hopsanud, vaid EL-i kodanikud ja alalised elanikud, on ühtaegu nii osaliselt õige kui ka parajalt silmakirjalik. Kui ühesugune terrorismijuuretis kerldb nii 1960-ndail Prantsusmaale tööle tulnud alžeerlase lapselapse kui ka 1990-ndail Taani pagulaseks võetud somaallase lapse peas, tundub õigustatud peljata, et järgmisel rongil üritavad eurooplastest üle sõita ka mõned täna saabuvate süürlaste lapsed.”

Üks abituse põhjusi on kindlasti see, et ei ole suudetud – pigemini pole tahetud – tunnistada, et tegemist on islamiga. Kui tegemist ei oleks nii tõsiste asjadega, oleks naljakas, kuidas eurooplased on kindlad, et nemad mõistavad paremini islami olemust ning teavad, kes on “õiged” moslemid ning et kuigi terroristid surevad tervitushüüdega Allahile, ei ole nad moslemid.

Manchesteri linnapea Niclc Ferrari selgitas pärast 22 ohvrit nõudnud plahvatust, et Salman Abedi ei olnud moslem, vaid oli terrorist, just nagu üks välistaks teist. See vahetegemine tuletab meelde Lääne euromarksistide usku, et NSV Liidul ei olnud mingit tegemist kommunismi õilsate ideedega. Poliitikute hirm islami ees on suur. Nii jääbld varju tõik, et isegi siis, kui õnnestuks kõik terrorismis kahtlustatavad pokri pista, ei muutuks midagi selles, et moslemite arv Euroopa post-kristlikes maades kasvab.
Mu meelest võiks öelda: terroristid on kärsitud muhameedlased. Rikuvad oma kannatamatuse ja tormakusega vaikset koloniseerimist. Kui veidigi mõelda – siia saabuvate sadade tuhandete ja miljonite hulgas otse peab olema mõni promill noori käremeelseid mehi, keda saab radikaliseerida. Selge see, et Euroopa tasane ja vägivallatu asustamine õnnestuks paremini. Aga pole midagi teha – need, kelle usk on elav ja tugev, ei taha ennast tagasi hoida ning püüavad protsessi kiirendada. Tarbetult, pigem takistades, sest nende tormakuse tõttu tõrgutakse ka teisi, taltsaid vastu võtmast. Avasüli.

Poliitkorrektne on korrutada mantrat: “Kuigi oma nii-öelda ususõja õigustamiseks kasutavad islamistid ning neid juhtivad usuliidrid koraani ehk jumala sõna, on nad tegelikult väga kaugel islami religioonist, mis on rahumeelne ega toeta vägivalda. [–] ei tohi unustada, et äärmuslikul islamismil pole mingit pistmist rahumeelse islamiga.”

Eurooplased tahaksid kangesti teha vahet heal ja halval islamil. “Islam on teretulnud, islamism mitte,” ütles Saksa siseminister de Maiziere oma esimeses parlamendikõnes pärast ametisse astumist. Moslemid ei ole sellega nõus. Recep Erdogan, tollal Türgi peaminister, rõhutas 2008. aastal: “Ei ole islamit ja islamismi. On vaid üks islam. Kes väidab midagi muud, see solvab islamit.”

On tõsi, et praktiliselt kõik viimase 20 aasta terroristid on olnud moslemid. Aga tegeldes pommiplahvatustega ning otsides neüe seletusi, jäävad tagaplaanile immigrantide hulgad, kes ei tule siia kurja tegema, vaid vajavad uut kodu (ja kodumaad). Seda ei märgatagi ohuna, ja kui keegi tihkab asju nõnda nimetada, saab ta kohemaid “rassisti” tiitli. Tõepoolest, tulijad on teiste rasside esindajad. Aga puänt on selles, et nad toovad kaasa oma tsivilisatsiooni, islami. Kuna Euroopasse asuvad – ja siin sündivad – moslemid ei kavatse integreeruda, ei ole peagi enam tegemist sama mandriga. Suur osa neist on Euroopas sündinud ja üles kasvanud. Aga – vesi ja õli ei segune. Kange tahtmine oleks siinkohal pikemalt tsiteerida Linzi Johannes Kepleri Ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Wolfgang Wagneri intervjuud “Moslemite kiiret kohanemist Euroopas ei tasu loota” (PM 5.12.2015). Tegelikult on käimas vastupidine protsess – Euroopa kohanemine islamiga.

Caldwell kirjeldab Euroopa rahvastiku teisenemist pärast Teist maailmasõda. Nelja okupatsioonitsooni, millesse Saksamaa oli jagatud, siirdus ligi 14 miljonit põgenikku ja pagendatut Saksa idaaladelt ning Oderi ja Neissi jõest itta jäävatelt Preisi aladelt. Nemad integreeriti kiiresti tormiliselt kasvavasse Lääne-Saksamaa majandusse. Kuid neid ei olnud piisavalt, et rahuldada tööjõuvajadust: 1950. aastate lõpust kuni 1973. aastani värbas liitvabariik Saksamaale Gastarbeiter’eid ehk võõrtöölisi, kokku umbes 2,6 miljonit.

1973. aastani värvatud kahest miljonist Itaalia võõrtöölisest läks enamik mõne aasta pärast koju tagasi. Praegu elab Saksamaal veel umbes pool miljonit itaallast, kes kõik on probleemideta lõimunud. Samas jäi 1973. aastani saabunud ligi 750 000 türklasest enamik Saksamaale ja tõi oma pered järele, nii et praegu elab Saksamaal kolm miljonit Türgi päritolu inimest.
Üksikasjalisemalt saab Euroopa juhtivas ja mustrite olevas riigis toimunust lugeda nende endise keskpankuri teosest. Paraku, Eesti on niivõrd kauge ääremaa, et siinne lugeja peab moslemite massiimmigratsiooni asjaks, mis meid ei puuduta. Kui neli aastat tagasi avaldati eesti keeles Thilo Sarrazini raamat “Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga” (2020, e.k 2013, 392 lk), maksis see 23,96 eurot. Paar aastat hiljem sai selle poole hinna -12,94 euro – eest, aga kõvade kaantega teose müük ei edene ikkagi. Liiga palju numbreid ja arvutusi ning graafikuid normaalse lugeja jaoks. Järelsõnas nendib Jüri Adams: “Kas Eestil on Saksamaa kogemustest midagi olulist õppida? Minu vastus sellele on pigem eitav. Saksamaa olud on meist oluliselt erinevad ja meie probleemid suhteliselt mahukamad ja tõsisemad.” Kas tõesti?

1950. aasta paiku ei elanud Lääne-Euroopas praktiliselt üldse moslemeid. 1970. aasta kandis oli neid umbes kate miljonit: Prantsusmaal peamiselt alžeerlased, Inglismaal pakistanlased ja Saksamaal türklased. Praegu on Euroopas moslemeid 15-20 miljonit ning nende arv kasvab ldiresti.

1996. aastal üksikasjaliselt ülemaailmset Islami Uuestitõusmist kirjeldanud Samuel Huntington tegi 1996. aastal kummatigi täiesti ekslikuks osutunud järelduse: “[–] ei kesta lõputult ükski religioosne uuestisünd ega kultuuriliikumine ning teatud hetkel raugeb ka islami uuestitõusmine ning vajub ajalukku. See sünnib kõige tõenäolisemalt siis, kui kahekümne esimese sajandi teisel ja kolmandal kümnendil nõrgeneb talle jõudu andev demograafiline impulss. Koos sellega hõrenevad sõjakalt meelestatute, sõdijate ja migrantide read ja tõenäoliselt väheneb kõrge konfliktitase nii islamimaailmas endas kui moslemite ja teiste rahvaste vahel” {op. eit., lk 157).
Veel 2009. aastal, kui Caldwelli raamat ilmus, oli palju neid, kes pidasid teda islamofoobiks ja panikööriks. Ent mida aeg edasi, seda selgemini on näha, et ta lihtsalt sldtseeris ees oleva, mis saab tõeks, saab tõeks raudse paratamatusega.

Lääne-India saarestiku, India ja Pakistani päritolu immigrante oli Suurbritannias 1960-ndate lõpus umbes miljon. Endiste asumaade elanikke nimetati British subjects (Briti alamad) ja neil oli õigus soovi korral asuda elama emamaale. Caldwell alustab oma raamatut pildiga aastast 1968. Briti poliitik Enoch Powell pidas Birminghamis kõne, milles ennustas, et kui suhtumine jääb samaks, on tolleaegse ühe miljoni värvilise asemel aastal 2002 Inglismaal neid neli ja pool miljonit. Arvuga pani ta üllatavalt täppi – 2001. aasta rahvaloenduse andmetel oligi Inglismaal “etnilisse vähemusse” kuulujaid 4 635 296.

Kuid Caldwell eksis valgete reaktsiooniga, arvates, et nad ei lase millelgi sellisel sündida. Tema meelest peaks inglise rahvas olema hull, püstihull {mad, literally mad), kui ta laseks igal aastal saarele asuda 50 000 immigrandil. See oleks, nagu tassiks rahvas innukalt puid oma laiba põletamise lõkkele. Tsiteerides poeet Vergiliust, hoiatas Powell: “Ma näen ‘Tiberi jõge rohkest verest vahutamas’”.

Powell ennustas 1968. aastal, et kui immigratsioon jätkub endises tempos, siis 30 aasta pärast on suur osa Ühendkuningriigist asustatud aafriklaste ja asiaatidega ning hoiatas tungivalt tagajärgede eest. Tema sõnad põhjustasid skandaali ning ta kaotas kaitseministri portfelli konservatiivide valitsuses, kuigi rahva toetus Powellile oli aukartustäratav: ta sai kümne päeva jooksul 100 000 kirja (tollal polnud veel Facebooki jt), millest vaid 800-s vaieldi talle vastu.
Kummatigi oli Powellil õigus. 2004. aasta mais võis ajalehest Hürriyet Daily News lugeda Vural Ögeri lauavestluses Türgi ettevõtjatele öeldut: “2100.
aastal on Saksamaal 35 miljonit türklast. Sakslasi on siis umbes 20 miljonit.” Ajalehe väitel lisas ta: “Selle, mida alustas sultan Süleymän I Tore 1529. aastal Viini piiramisega, viivad lõpule meie kaasmaalased, meie tugevad mehed ja terved naised.” Hiljem kinnitas Öger, et ta tegi nalja.

Nali või mitte, arvud igatahes peavad paika: kui põliste sakslaste sündimus jääb viimase 40 aasta tasemele, siis järgmise kolme põlvkonnaga langeb sakslaste arvukus 20 miljonile. On täiesti realistlik, et tulenevalt kõrgest sündimusest ja jätkuvast sisserändest võib muslimite arv kasvada 2100. aastaks 35 miljonini. Aga juba 20 aasta pärast on islam maailma suurim usund.

Siia sobib Erdogani Kölni Lanxess Arenal peetud kõne pooleldi ähvardav väide, et viie miljoni Euroopa Liidu liikmesriikides elava türklasega olevatki Türgi juba EL-is. Sellega lähevad kokku arvukad muud ametlikud väljaütlemised ja ka Türgi enda demograafiline areng – viimase 80 aastaga on sealne rahvastik viiekordistunud. Türgi elanikkond on noor, sündide arv tuhande elaniku kohta on kate korda suurem kui Saksamaal.
Euroopa rahvastiku väljavahetumisel on kaks põhjust. Üks on aina kasvav immigrantide hulk ning teine kohalike ja tulnukate erinev iive: pärismaalaste sündide arv on väiksem kui senise taseme hoidmiseks vajalik, immigrantidel ning nende järglastel aga väga kõrge. Ainult Albaanias – kus elavad moslemid! – on iive positiivne. Euroopa rahvastik vananeb, immigrandid on noored ja viljakad. Lootus, et uusasukate iive ajaga kahaneb, ei pea paika.

Muslimitest migrantide suur sündimus on üleeuroopaline fenomen. Torinos, kus migrantide osakaal rahvastikust jõudis alates 1990. aastatest kiiresti ю’/o-ni, ulatub nende sündide osakaal praegu juba 25%-ni. Kopenhaagenis sünnib migrantide perekondades viiendik lastest, Londonis pool ja Pariisis kolmandik. See on ka loomulik: Prantsusmaal on prantslannadel keskmiselt 1,7, migrantidel 2,8, kuid Tuneesiast, Türgist ja Marokost pärit migrantidel keskmiselt 3,3-3,4 last, rohkem kui nende kodumaal elavatel kaasmaalastel (Caldwell, lk 17). Läti moslemid loodavad, et 50 aasta pärast saab Lätist islamiriik.

Bremeni sotsioloog Gunnar Heinsohn on teinud arvutuse: kui Saksamaa elanikel olete alates 8. maist 1945 olnud sama kõrge sündimus kui toonasel Palestiina elanikkonnal, olete Kesk-Euroopas 2005. aastal (kirjutise avaldamise ajal) 600 miljonit sakslast. Ja 12 aastat hiljem? See on loomulikult pelgalt teoreetiline rehkendus. Aga näitab ilmekalt erinevate sündimuskordajate dünaamikat.

Homo sapiens’i paljunemisvõime on aukartustäratav. Yassir Arafat üdes, et araabia naiste üsk on palestiinlaste salarelv. Maailmas ei olnud varem sellist rahvast nagu “palestiinlased”, aga see teldds, kui naaberriigid ei lubanud Kuuepäevase sõja järel põgenenud poolel miljonil beduiinil asuda elama normaalsel kombel endi hulka, vaid vangistasid nad põgenike tsoonidesse, kus nad elavad Lääne humanitaarabist.
Arafati rahvas on kasvanud poole sajandi jooksul üle kümne korra: 1967. aastal oli neid ca 450 ooo, 22. juunil 2017 aga 4 924 749, ja 26. augustil juba 4 949 043 (vt graafikuid [ivl). Kuidas saakski teisiti, kui palestiinlase keskmine vanus on 19У2 aastat? Nende enamik lapsi on veel ees.

Kümme tuhat aastat tagasi elas planeedü Maa vüs miljonit inimest, 1805. aastal üks miljard. 2011. aasta oktoobris jõuti 7 miljardini. Vastavalt kõige uuemale statistilisele analüüsile võidakse jõuda aastaks 2100 leuni 11 miljardini. See tähendab 800 miljonit inimest enam kui 2011. aastal prognoositi. Aafrika elanike arv on praegu 1,1 miljardit, aastaks 2100 oodatakse selle neljakordistumist.

Viis aastat tagasi arvutati: 2030. aastaks kasvab linnastunud regioonide pindala vähemalt 1,2 miljoni ruutkilomeetri võrra ja on 21. sajandi algusega võrreldes seega kahekordne. Urbaniseerunud piirkondades hakkab elama viis miljardit inimest. Protsess peegeldab sügavamaid muutusi – linnade pindala kasvab ligi kaks korda kiiremini kui inimkonna populatsioon.

Egiptuse, Liibüa, Maroko ja Tuneesia eeslinnad on viimase 20 aastaga paisunud kaks korda suuremaks. Juba 2050. aastal elab Aafrika linnades kolm korda rohkem inimesi ehk 60% kontinendi asukatest. “Inimesed otsivad paremat tulevikku ning nende arvates pakuvad seda linnad,” selgitas ÜRO esindaja Joan Clos.

Söök muutub maailmas järjest odavamaks. Paraku, nagu raha, on ka toit jaotunud ebaühtlaselt. Ülekaalulisi inimesi on 1,9 miljardit, samas on 795 miljonit inimest tõelises toidupuuduses ehk üks inimene üheksast on näljas.

Loodusõnnetused tõukavad igal aastal vaesusesse 26 miljonit inimest – sealt tulevad majanduspagulased, ja mitmel pool käib permanentne kodusõda – sealt tulevad sõjapõgenikud. Süüriast oli juba 2015. aastaks sõja jalust naabermaadesse põgenenud üle nelja miljoni inimese.

Kõik ei asu teele kodunt kaugele, enamik põgenikke jääb naabermaadesse rahu taastumist ootama. Viletsus ootab neid ees ka seal: 27 miljonit inimest ehk 70% Jeemeni elanikest vajab ldiresti humanitaarabi. Aafrika olukord on kirjeldamatult sünge – näiteks Uganda Kiryandongo põgenikelaagris elab vähemalt 52 000 inimest.

ÜRO 18. juunil 2017 avaldatud raport maailma põgenike kohta näitab, et aastaga on nende hulle suurenenud 23%. 13,9 miljonit inimest pidi oma kodu maha jätma – 42 500 inimest päevas. Kokku on põgenikke ligi 60 miljonit. Nende miljonite ja kümnete miljonite arvu taga on üksikisikud ning nende traagika. Mullu tuli üle Vahemere 219 000 paadipõgenikleu. Maailmas on praegu üks inimene 122-st kas põgenik, sisepõgenik või asüülitaotleja (pagulaste hulka ei arvata parema palga otsijaid, nagu Soome tööle ja elama läinud 48 000 eestlast).

Põhja-Aafrikas ootab pääsemiseks paate 6,6 miljonit inimest. Kummatigi on praegune pagulasvool köömes -kui ikaldus Saharast lõuna pool jätkub, võib see mitmekordistuda. ÜRO andmetel vajab Somaalias toiduabi kuus miljonit inimest – ligi pool riigi 12,3-miljonilisest elanikkonnast. Näljahäda on tingitud kales aastat kestnud põuast, mis meteoroloogide sõnul hukkab ka tänavuse saagi.

Põgenike vastuvõtmine ei ole odav – möödunud aastal kulus selleks 2,5 miljonit eurot. Inimestena me tunneme õnnetutele kaasinimestele kaasa. Reportaažid siia suunatud peredest on südantlõhestavad. Riik toetab materiaalselt, kuid sellest ei piisa, et nad võiksid tunda end normaalselt.

Napilt üle saja pagulase hulgast üles Lasnamäe mees valab oma naise avi-obensiiniga üle ning paneb põlema, teine mees Haapsalus üritab sama, aga naabrid segavad vahele ja ta pannakse vangi. Küllap siin on taga kultuurierinevused – meie mehed naljalt nii ei teeks. Ja kui siinsed ei oska araabia keelt, pagulased aga ei oska inglise keelt, ei ole kerge kutsuda teed jooma. Ei või olla kindel, et kätega kõneldes kõik žestid samatähenduslikud olelesid.

Pagulastest kirjutatakse meie ajalehtedes just selle inimliku viletsuse külje poolt. Nii süüdistab näiteks Niis Niitra kohalikke väheses hoolivuses: “Kas me oleme külalislahke rahvas, kes toetab siia sattunud hädalisi? Või kamp ksenofoobseid ja kadedaid vennikesi? Me oleme nad üle riigi laiali paisanud ja loodame, et pagulased kohanevad Eesti ühiskonnas, aga kuidas saavad araablased integreeruda, kui neist hoitakse eemale nagu katkust. [-] See, et omavahel leraaklevad mittetulundusühingud on määratud riigi poolt nii mugavalt pagulastega tegelema, ei vabasta igaüht meist kohustusest olla inimlik ja külalislahke.”

Kuidas saaks kvoodipagulasi piisavalt hästi vastu võtta, et nad siit kohemaid ei lahkuks? Seni ei ole ükski neist püsivat töökohta leidnud. 17. augusti 2017 hurjutatakse Õhtulehe juhtkirjas:

“On maailmavaate küsimus, leas pagulaste lahkumine Eestist on riigile kergendus või pettumus. Ühest küljest võiksime olla rõõmsad, sest -pole pagulast, pole probleemi. Kui aga jätkame levoodipagulaste senisel moel vastuvõtmist, teades, et nad siit lahkuvad, niipea kui saavad, sus leas tegu pole riiklikul tasemel enesepettusega? Rehepappidena võiksime asjade sellise käigu üle rõõmustada, kuigi see tähendab sisuliselt pagulaste kvootide alusel jagamise süsteemi põhjalaslemist. [-] Kui võime lahkuvate pagulaste üle heameelt tunda, süs kindlasti ei kiida seda Saksamaa kui kõigi pagulaste unistuste sihtkoht.”
Eesti peaks olema avatud, nagu on Põhjamaad. Paraadnäiteks kiiduväärsest sallivusest sobib Soome suursaadik Eestis Kirsti Narinen, lees peab väga lugu ühiskonnast, kus kõigil on võrdsed õigused ja võimalused. Keegi ei tohi tunda end vähem väärtuslikuna, ei geid, ülesikemad ega sõjapõgenikud. Tema sõnul kardab inimene seda, mis on talle võõras. Selle vastu aitab see, kui on võimalusi teistsugustega kohtuda. 1980. aastatel kolis Soome rohkelt Somaaliast pärit sõjapõgenikke. Suursaadiku tütre klassis oli kolmandik välismaalased – Somaaliast, Gambiast, Vietnamist, Venemaalt ja mujalt pärit lapsed. Kui nad tegid koolis heategevusürituse, kus vanemad müüsid kooli vajaduste tarbeks leüpsetisi, said kõige esimesena otsa somaallaste lihapirulead. Need olid kõige maitsvamad!

Narinen kinnitab: “Mulle meeldib mitmevärviline ühiskond, sest mitmekülgsus ja -värvilisus on rikkus.” Aga kui tegemist on sellistega, kes tulevad ainult head elu ja sotsiaalabi jahtima? Ta vastab: “Head elu otsime ju kõik ja on väga palju soomlasi, kes elavad ainult sotsiaaltoetustest” (LP 10.06.2017). Maailma 7,528 miljardist inimesest kannatab alatoitluse all ligi 800 miljonit inimest. Rindel, et nad asuksid meelsasti Soome elama. Kui see ainult nii kaugel ei oleks!

Inimmõistus on sobiv tööriist konkreetsete küsimuste lahendamisel. Väga raske on aga sundida end mõtlema holistlileult, arvestama kõiki aspekte, rääkimata nende koosmõju väljaarvutamisest.
Krister Paris on kirjutanud mõtlemapaneva artikli: “Iga nunnu vastsündinu on tegelikult kuritegu maailma vastu” (LP 19.11.2017). “Kui mõtleme, millist maakera tahame oma lastele pärandada, siis on paraku tõsiasi, et mida vähem lapsi on, seda kobedam pärand koguneb. Eriti tuleks vältida laste saamist Eestis.” Vaata neid tabeleid siitpoolt või sealtpoolt, ikkagi oleme ökoloogilise jalajälje poolest elaniku kohta maailmas kümnendal kohal: “Iga laps, kes sünnib Eestis, kannab maakera tuleviku ees isegi sadu kordi suuremat koormat kui näiteks Bangladeshi laps. Saatus sündida Eestis teeb inimesest midagi käärimisbakteri laadset, kes hukkub lõpuks omaenda jääleproduktide tõttu.”

2009. aastal läbiviidud uuring laste ja reostuse vahelisest seosest võttis vaatluse alla keskmise USA naise ja võrdles teda naistega, kes elavad riikides nagu Venemaa. Teadlased võtsid arvesse, et ega laps ei jää tõenäoliselt viimaseks, vaid paljuneb ka ise. Joonistati välja kolm stsenaariumi. Kui lapsi on üle kahe, on Ameerika naise “süü” teiste maakeral elavate olendite ees 200 korda suurem kui maailma ühe vaeseima riigi Bangladeshi sünnitajal.

Ent peab arvestama sedagi, et olukorras, kus vananevad ühiskonnad vajavad stabiilse elanikkonna säilitamist, pole sisseränne lahendus. Paris ütleb: “Piltlikult muutub Bangladeshist pärit immigrant pea kohe pärast saabumist sama koormavaks kui kohalik. Niisamuti suureneb Kolmanda Maailma reostuskoormus siinsete inimeste sünnitustegevusest olenemata.”

Kas kõik mahuvad marjamaale? Madridi ajakirjanik Nicolas Castellano Flores on resoluutne: “Öeldakse, et Euroopa ei saa kogu maailma muret majutada. Aga see on rassistlik ja ksenofoobiline jutt. Maailma 65 miljonist pagulasest on vaid kolm miljonit Euroopas.” Kui palju oleks sünnis vastu võtta, leas 30 miljonit? Aga miks peaks see olema piir, kui abivajajaid on kümneid kordi rohkem?

Kui mõelda, et ainuüksi 2017. aasta jooksul on lisandunud üle 74 miljoni inimese (sündinud ca 92 miljonit, surnud ca 38 miljonit) – täpset arvu vaata maailmakellalt kuhu nemad mahuvad ja kes neid toidab?

Üles rahvapõlv tuleb, teine läheb. Kuni aeg saab otsa.

Veeb: MKoort