A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717


TÜ Narva kolledži direktor Kristina Kallas ja Eesti inimarengu aruande üks peatoimetajatest viskas esmaspäeval hariduskonverentsi võõrustajana õhku küsimuse, kas eesti ja vene emakeelega lapsed võiksid tulevikus õppida ühe katuse all, et lõigata läbi ebavõrdsuse niidid.

“Meie Narva kolledžis usume mitmekeelsusesse. Sellesse, et 21. sajandi inimene loeb Puškinit vene keeles, Tammsaaret eesti keeles ja Shakespearel inglise keeles. Need on oskused, mida 21. sajandi noor Eesti haridussüsteemist omandama peaks,” pöördus Kristina Kallasrohkem kui 300 õpetaja poole.

Haridus eraldab

“Praegu on Eesti kool kahjuks veel monokeelne ehk meil on haridussüsteem, mis üsna varases eas eraldab lapsed oma kodukeele järgi eri koolidesse,” lisas ta.

Viimane inimarengu aruanne, mille üks kaasautoreid Kallas oli, tõi välja sellisest eraldamisest tekkiva nõiaringi: kui on keeleliselt segregeeritud kool, siis see kandub edasi tööturule, kus on keeleliselt segregeeritud töökollektiivid ja töötamise valdkonnad – väikeses Eestis mõjutab tööturu positsiooni väga palju see, kus koolis on inimene käinud ja milline on tema sotsiaalvõrgustik.

See omakorda loob eluaseme segregatsiooni, sest palk määrab ära selle, kus inimene saab endale eluaset osta.

“Statistika näitab, et Tallinnas, kus eesti- ja venekeelne kogukond on enam-vähem võrdne, on viimase 20 jooksul geograafiline segregatsioon kasvanud: venelased koonduvad rohkem ühte ja eestlased teise piirkonda. Kuna koolid on piirkonnapõhised, siis ühte kooli satuvad lapsed, kes selles piirkonnas elavad,” märkis Kallas.

Kuidas sellest nõiaringist välja murda? Töö-ja eluasemeturgu riik väga palju reguleerida ei saa, küll aga haridussüsteemi, nentis Kallas.

“Meie arvates on tulevik selline, kus on eesti- ja venekeelne kool ning sellest luuakse ühtne Eesti kool. Lahendus pole see, et paneme vene kooli kinni ja sulandame need lapsed eestikeelsesse kooli. Lahendus on täiesti uutmoodi kool, kus toimub mitmes keeles õpe, arvestades laste emakeelt.”

Kallas usub, et kui kui eri rahvusest ja eri piirkondade lapsed õpivad füüsiliselt ühes koolimajas, siis nad sotsialiseeruvad omavahel, on üks organitsioonikultuur ja antakse edasi samu väärtusi.

“Siis tekivad need oskused ja sotsiaalsed võrgustikud, mis on edasi tööturule minnes võrdsed ja ühtsed. Kaob ära tööturu segregatsioon ja sellest edasi ka muu paralleelühiskondades toimetamine,” selgitas ta.

Uuring näitab valmisolekut

Et õpetajate, koolijuhtide ja haridusvaldkonna vedajatega tulevikukooli teemal dialoogi astuda, andis Narva kolledž konverentsiks välja esimese ajakirjanumbri Mitmekeelne Kool.

Kallas, kes osales viimase lõimumisuuringu läbiviimises, kinnitas, et ühiskond on mitmekeelseks lasteaiaks ja kooliks valmis.

Tõepoolest, integratsiooni monitooringu 2017 hariduse peatükist võib lugeda: rohkem kui pooled elanikud on seisukohal, et segarühmas õppimine soodustab heade õpitulemuste saavutamist.

Eestlased üldiselt pooldavad (81%) eri emakeelega ja eri rahvusest lastega segarühmi, kuid samas peavad oluliseks, et eesti keelest erineva koduse keelega õpilased ei oleks seal ülekaalus. Nende eestlaste osakaal, kes üldse ei poolda segarühmi, on varasema küsitlusega võrreldes kaks korda vähenenud. Eestlaste eelistatuim variant on haridusasutus, kus umbes veerand õpilastest on teise emakeelega.

Mitmekultuuriliste lasteaedade ja koolide suhtes on avatumaks muutunud ka muust rahvusest elanikud: 2011. aastaga võrreldes on märkimisväärselt vähem neid, kes pooldavad teistest rahvustest noorte ülekaaluga koole või lasteaedu. Kolm korda on kahanenud nende teistest rahvustest elanike arv, kes üldse segalasteaedu ja -koole ei poolda.

2017. aastal eelistavad muust rahvusest elanikud ühiseid eestikeelseid lasteaedu, kus teistest rahvustest lastele on olemas nende emakeelt valdavad abikasvatajad (29 protsenti), ja keelekümbluslasteaedu (26 protsenti).

Arutaks pärast valimisi

“See näitab, et eestlased on vähem mures oma keele ja kultuuri säilimise pärast. Samamoodi on vähenenud mitte-eestlaste mure oma identeedi säilimise pärast. Seega on lastevanemad valmis liikuma ühtse mitmekeelse kooli poole. Nüüd ootame poliitikute järgmisi samme, et koos sinna minema hakata,” esitas Kallas konverentsil väljakutse.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps jättis väljakutse vastu võtmata, öeldes, et selle debati jätaks ta hilisemaks. Nagu ka arutelud, kuidas tugevdada vene õppekeelega koolide lõpetajate eesti keele oskust.

“Keeleoskus on läinud meie lõpetajatel paremaks, aga muutus pole piisav. Kõik arutelud, kuidas me saaksime tugevdada eesti keele oskust, on teretulnud. Kuna kohalikud valimised tulevad vahele, tuleksin hariduspoliitikuna keeleõppe toetamise teema juurde tagasi oktoobri lõpu poole. Haridusest on tavaliselt võimalik rääkida valmistevahelisel perioodil.”

Reps lisas, et ei jaga optimismi, nagu oleksid vene emakeelega lastevanemad valmis otsustama eestikeelse lasteaia kasuks.

“Kui me vaatame, kuidas lastevanemad on olnud vastuvõtlikud igasugustele algatustele, ei tulnud kasuks poliitiline debatt teemal, et äkki kaotame vene lasteaiad ära. Küll aga toetan südamest seda, et rühmas on kaks õpetajat ja õunal mitu nime,” viitas minister kahesuunalisele keelekümblusele.

Mõnedes Eesti lasteaedades on see mudel juba kasutusel ja 1. septembril avab uksed Eesti esimene kahesuunalise keelekümbluse kool – Kalamaja kool. See tähendab, et eesti ja vene emakeelega lapsed ei õpi üksnes ühe katuse all, vaid ka samas klassiruumis ja kahes keeles.

Huvi oli suur

Üks Kalamaja kooli asutajatest, ettevõtja Rasmus Rask tutvustas mujal maailmas tuntud, kuid Eestis uut tüüpi kooli ka Narva kolledžis toimunud hariduskonverentsil.

Sellest sügisest alustavad vaid esimene ja teine klass ning õppima asub 90 last. Samas klassis õpib koos võrdne arv eesti ja vene emakeelega lapsi. Esimestel aastatel toimub õppetöö pool päeva eesti ja pool päeva vene keeles. Õpetajad keelt ei vaheta: venekeelne õpetaja räägib lastega läbivalt vene keeles ja eestikeelne eesti keeles. Juttu ei tõlgita: lapsed õpivad keelt mõistma kontekstis ja funktsionaalse kasutamise kaudu.

Näiteks õpitakse matemaatikatunnis vene keeles kolmnurga külgede pikkusi võrdlema ja tehakse praktilisi ülesandeid. Järgmises matemaatikatunnis jätkub teema sealt, kus eelmises tunnis pooleli jäädi, ainult õppekeel vahetub. Seega omandavad lapsed sõnavara ja arusaamise sisust mõlemas keeles.

Kalamaja kool on erakool. Kui see end tõestab, siis kas selline kool võiks tulevikus olla tasuta valik kõikidele soovijatele?

“Kindlasti,” kostis Reps Põhjaranniku küsimuse peale. “Mis saaks olla parem, kui laps omandab kohe perfektselt ühe võõrkeele? Küsimus on, kui palju on nii avatud lastevanemaid – just eesti lastevanemaid -, kes sooviksid panna lapse kooli, kus pool õppetööd toimub vene keeles.”

Kalamaja kooli oli soovijaid ligi kaks korda rohkem, kui suudeti vastu võtta.

Mis on uuel õppeaastal uut?

Haridus-ja teadusminister Mailis Reps:

“Sel õppeaastal suuri revolutsioone tulemas ei ole.

Algava õppeaasta teeb võib-olla eriliseks, et oleme püüdnud õpetajate palku järele aidata ja sel korral on erinevalt mõnest eelmisest aastast ka 1. septembrist väike palgatõus. See tähendab, et alammäärades tuleb 50 eurot juurde.

Loodan, et paljudele pakub rõõmu ka see, et tulime tagasi lasteaiaõpetajate palkade tõusu juurde seda riiklikult toetades.

Üks suur teema, mida on hea meel edasi arutada, on hariduslike erivajadustega lapsed, keda on koolis ja lasteaias aina rohkem. Probleemiks on olnud, et õpetajad on paljus jäänud üksi. Seetõttu tuleb hariduslike erivajadustega lastega tegelemiseks kohalikele omavalitsustele rohkem kui 20 miljoni euro ulatuses tuge. Loodame kiiresti reeglid paika saada.

On teada, et iga viies laps vajab ühel hetkel oma haridusteel tuge – kas logopeedi, eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogi abi. Lisaraha omavalitsustele annab julguse võtta tööle uusi spetsialiste või aidata järele olemasolevate palk.

Pakume välja rahastusmudeli uutel alustel. Siiani oleme toetanud hariduslike erivajadustega lapsi siis, kui nad moodustavad eriklassi. Nüüd hakkame toetama pearaha alusel: iga erivajadusega õpilase eest hakatakse 1. jaanuarist maksma pearaha selle järgi, millises raskusastmes ta tuge vajab.

Uuest aastast lisandub omavalitsustele ja koolidele ujumisõpetuse läbiviimiseks miljon eurot. Kui me räägime meetritest, siis 25 meetri asemel on uus eesmärk, et lapsed peavad 3. klassi lõpuks suutma ujuda kokku 200 meetrit. Koolijuhtidele tähendab see koolikorralduslikku muutust, sest kusagile tuleb need ujumise lisatunnid panna, aga oleme ju siin ühe eesmärgi eest väljas, et lapsed õpiksid ujuma ja uppumissurmi oleks vähem.

Mis puudutab õpetajate õiguste eelnõu, mille ajendiks oli kahetsusväärne koolitulistamine, siis me pole seda unustanud. Põhjus, miks me pole jõudnud eelnõust kaugemale, on asjaolu, et haridusministeeriumil on sise- ja justiitsministeeriumi ning õiguskantsleriga veel kolm teemat vaielda.

Esimene teema on, kas koolitöötajatel on õigus lapse isiklikke asju läbi otsida. Teine teema on, kas last võib eraldada juhul, kui ta on endale või teistele ohtlik. Ja kolmas teema, mis on tekitanud kõige rohkem emotsioone, on läbiotsimine: kas lisaks isiklike asjade läbivaatamisele võib last läbi kombata? Kui need kolm aspekti on reguleerimata, on eelnõu hambutu.

Debatt, mida tahan sügisel alustada, tõstataks küsimuse, kas ühiskond on valmis lävendiks. Mina toetan lävendit sel põhjusel, et mulle pole riigieksamid kui takistus väljaminekul kunagi meeldinud. Minule on lõpueksam see, millega astun järgmisesse astmesse.

Mõte on, et põhikooli saaksid lõpetada kõik, kes on seal üheksa aastat käinud. Need, kes tahavad minna gümnaasiumisse, peavad sooritama riigieksamid määratud punktidele. Näiteks lepime ühiskonnas kokku, et põhikooli lõpetaja keskmine peaks olema 3,75, et minna edasi gümnaasiumisse.”

Veeb: MKoort