Toetudes Eesti inimarengu aruandele “Eesti rändeajastul” tutvustatakse Maalehes ühe Eesti naise hargmaiset elu Soomes.

Soome Rahvusteatris (Kansallis­teatteris) lavakoristajana töötav Hiiumaa naine pendeldab kahe maa vahet nagu paljud teised hargmaised eestlased.

„Juhan Ulfsak oli siin. Õudselt hea oli kellegagi eesti keeles rääkida.”

Marvi Rättel (50) istub Hiiumaal Emmastes oma koduhoovis. Lapselaps Maribel (4) jäi täna lasteaiast koju ja hüpleb külalastega batuudil. Ümberringi lokkab õites sirelihekk.

Aga Juhan Ulfsak polnud mitte Emmastes sirelite all, vaid Marvi teises „kodus” – Soome Rahvusteatris, mis asub Helsingis suure raudteejaama kõrval ja mida annab võrrelda Eesti Draamateatriga. Juhan Ulf­sak mängib peaosa mullu esietendunud Kristian Smedsi lavastuses „just filming”.

Helsingi teatris nad kohtusidki.

Marvi on seal koristaja. Täpsemalt – lava koristaja. „Viimane amet, mis teatris on,” täpsustab Marvi igaks juhuks.

Kas ta on heitunud, et on tähtsuselt nimekirja viimane?

„Ei,” hõiskab Marvi, „ma ei tea, kes mu ingel on, kes mu sinna teatrisse tööle suunas,” imestab Marvi. Ta ütleb, et pidi 25 täiskasvanuaastat oma elus kuulma, kuidas ta midagi teha ei oska, ja kui midagi teeb, teeb valesti. Nii tööl kui ka eraelus. Aga praegu Marvi enam nii ei tunne.

Marvi on värske inimarengu aruande kohaselt hargmaine, sest tal on voodi nii Soomes kui ka Eestis.

Marvi Rätteli elu oleks nagu inim­arengu aruannete koostajatel silme ees olnud. Ääremaalt välismaale läinud, ainult et tema ei läinud Soome majanduspagulasena suurt raha teenima, vaid perekondlikel põhjustel.

Mida tähendab hargmaisus

Inimarengu aruanne 2016/2017 ütleb, et Eesti on jõudnud rändeajastusse, mida iseloomustab peale väljarände ka sisserändajate arvu kasv ja rände olemuse muutumine. Üha enam on neid, kes elavad pidevas liikumises, aga ka neid, kes vaid mõnda aega elavad, töötavad või õpivad mujal ja rändavad siis järgmisse riiki (edasiränne) või naasevad sünniriiki (tagasiränne) või neid, kel näiteks töökoht asub ühes ja elukoht teises riigis (pendelränne).

Rändel on üks tunnusjoon – see on tõmme heaolu poole. Inimeste tegevust korraga mitmes riigis nimetatakse hargmaisuseks. Väikeriikides kipub inimeste tegevus rohkem üle riigipiiride kanduma kui suuremates riikides.

Soome elama ja tööle

Marvi ingerlasest ema läks vennaga Soome juba 1990ndatel. Kui vend ootamatult suri, jäi ema üksi. Ta kutsus 2007. aastal tütre enda juurde elama.

Marvi ei tahtnud väga minna. Ta oli seitse aastat töötanud Tohvri hooldekodus hooldajana ja talle meeldis see töö. Vanade inimeste tujude vaheldumine oli talle suur väljakutse. Ja talle meeldis surijate viimsed hetked inimlikuks muuta.

Marvi püüdis Soomes sama töö peale minna, kuid vestlusest kaugemale ta ei jõudnud.

„Kas te teate, et kõik meie töö on tietokones,” andis hooldekodu direktor teada, et aruanded tuleb koostada arvutis.

Marvi ei hakanud valetama. Soome keeles kirjutama pole ta võimeline. Isegi rääkima mitte.

Ja hakkas koristajaks. Kuus aastat koristas elumajade trepikodasid, saunu ja keldreid.

Kui ema poleks teda Soomes vajanud, oleks Marvi päevapealt tagasi Hiiumaale pagenud.

„Olin kõige madalam lüli ühiskonnas,” ütleb ta. Ta mäletab, kuidas elanikud tema poole kõõritasid. Immigrandi asi oli tööd teha. Keegi ei näinud Marvis inimest.

Aga ühel päeval vajas Kansallisteatteri koristajat. Juba olid jutud koristusfirmast jõudnud teatrisse, et neil on üks väga hea ja usaldusväärne virolainen, kes sobiks.

Haiguslehe kiuste tööle

Töö rahvusteatris pidi algama hooaja algul, augustis. Marvi veetis suve Hiiumaal kodus, kus elab ka tema tütar, ja oli õnnelik uue alguse üle. Aga siis tundis ta sees valusid. Diagnoos oli ränk ja nõudis operatsiooni. Kuna Marvi sotsiaalmaks laekus aastaid Soome, pidanuks lõikus tehtama ka seal.

„Teadsin, et nüüd on mu uuel tööl kriips peal. Kes tahaks töötajat, kes alustab haiguslehega? Ma nutsin, ausõna.” tunnistab Marvi.

Kohusetundlikult läkski ta 1. augustil tööle. Ja otse teatrijuhi jutule.

„Tööd saad praegu teha?” küsis teatrijuht haigusejutu peale.

„Saan küll.”

„Siis töötadki operatsioonini. Kui see ära tehakse, taastud ja tuled tagasi,” ütles teatrijuht.

Marvi ei oodanud sellist kohtlemist. Ta tahtis küsida, et kas härra teatrijuht ei teagi, et ta on ju koristaja, mitte mingi esinäitleja, kuid ei osanud nii täpselt väljenduda.

Aga teatrijuht teadis. Siis ja edaspidi koges Marvi, et hea töötaja pole kunagi pelgalt immigrant-töörobot. Ta on vajatud ja asendamatu. Imelik tunne, kui oled kogu aeg olnud justkui nähtamatu ja siis ühtäkki hakatakse sind märkama.

Marvi töötaski kolm nädalat, käis operatsioonil ja taastus ühe kuu.

„Nad leppisid minuga,” hõiskab Marvi, nagu ei usuks ka ise oma sõnu.

Seda võiks nimetada hargmaisuse kolmikvõiduks – võidab Soome, võidab Eesti ja võidab inimene ise.

Tänavu kevadel saadeti Marvi töötervishoiuarsti juurde. Seal selgus, et naisel on alumine vererõhk kõrge ja arst saatis ta toitumisteraapiasse. Samuti oli tarvis välja selgitada, miks tema alumine vererõhunäit on liiga kõrge.

Terapeut avastas, et Marvi hüppab teemalt teemale ja saatis ta edasi psühholoogi juurde. Psühholoog palus Marvil rääkida endast. Isast, meestest, perest. Marvi otsis sõnu ja püüdis soome keeles endast rääkida.

„Mulle meeldib väga endast rääkida – ma ei varja midagi, see kõik on minu elu,” naerab Marvi. Ta teab, et keegi ei taha kollektiivi inimest, kes on probleemidega puntras ja sapine, see mõjub kõigile.

„Nad tegelevad sellega kohe, sest kui inimene jääb iseendasse, siis tuleb kiiresti masendus, ja nende asi on seda ennetada.”

Psühholoog arvas, et Marvil on koduigatsus – sellest see kõrge vererõhunäit.

„Eks ta nii on,” ei hakanud Marvi vaidlema. „See on nii, sest ma väga armastan oma Hiiumaad.” Marvi istub keset rohelust, taamal koplis söövad hobused, lapselaps trallib silme all. Helsingis on maakal raske.

„Seal on palju „betoonikat”. Asfalt ja liiv,” ütleb Marvi. Kas keegi üldse mõtleb sellele, mis teeb maa­inimese hing suures linnas, kui tead, et koduakna all lõhnab angervaksa järele ja seal on koppel, kus söövad hobused, kes tulevad leivakannikat nähes peo pealt sööma?

„Mulle on öeldud, et ma leian igast kapsalehest ka ilu. Nii on,” ütleb Vigala kutsekoolis köögiviljakasvatajaks õppinud Marvi.

Psühholoog saatis Marvi sellise jutu peale karjumisteraapiasse – ehk saab koduigatsust leevendada?

„Ja tead, alguses ma ei osanud karjuda – kujuta ette!” muigab Marvi. Oled kümme aastat Soomes töötanud, kõik tööd ja asjad ära teinud, kuid nüüd äkki ei oska karjuda.”

Talle öeldi, et karju, mis pähe tuleb.

„Kas viroksi ka võib,” küsis Marvi. Võib, võib, vastas psühholoog. Karju, mis keeles iganes soovid.

Marvi hüüdis: „Ma olen olemas!” Võimsalt.

Ja tundis, et tõesti läks kergemaks. Kas alumine vererõhk ka alla läks, seda ta veel ei tea, sest üks kord on tal karjumisteraapias veel käia.

Marvi imestab, et ta on ju kõigest koristaja, mitte suurrollide tegija või lavastaja, kas tõesti läheb tema tervis Soome riigile nõnda korda.

„Ja ma saan seda kõike sellele vaatamata, et olen teatris täiesti viimane,” imestab ta ikka ja jälle.

Kansallisteatteris on nii, et teatris pole Marvi siivoja ( eesti keeles koristaja), vaid Marvi. Isegi teatri esinäitleja Jukka Pekka Palo tuleb ja küsib, kas „kaikki on hyvin, Marvi?”

Jah, on küll hästi. Kui tuju halb, läheb ta saali etendust vaatama ja tuju pöördub heaks.

Kord oli kogu teatrikollektiiv väljasõidule minemas, kuid temal oli veel oma töö vaja lõpetada. Ja teatrirahvas ootas, millal ta valmis saab.

Kui oli hooaja lõpetamine, anti ka Marvile laululeht ja ta laulis suurte kuulsustega koos.

„Soome ühiskond mulle väga meeldib, ma muutun seal nii rahulikuks. Trepikoja koristajana ei öeldud mulle isegi tere. Ma olin eikeegi. Aga teatris teretavad mind kõik. Mulle öeldakse, et sa ei oska soome keelt, aga me õpetame. Pole tähtis, kellena töötad, ole või ulkomaalainen, aga peaasi, et oled inimene.”

150 päeva palgalist puhkust aastas

Marvi tööpäev algab kuuel päeval nädalas kell 11 ennelõunal. Eelmise õhtu etenduse järelt koristatakse alles hommikul. Tema töö on jälgida, et lava oleks puhas. Mõnikord laupäeviti antakse talle koristada ka üldkasutatavaid ruume.

Marvi töötab aastas 216 päeva, ülejäänud aasta on tal palgaline puhkus.

Palka ta ei avalikusta, kuid Kansallisteatteri koristajana saab veidi ka kõrvale panna. Et pensionile jäädes tagasi Hiiumaale tulla.

Ka praegu on puhkus. Kaks kuud puhkab ta oma kodus Hiiumaal, kuid on ka veel jõulupuhkus, suusapuhkus ja palju riigipühasid, mil etendusi ei ole. Marvil on kaks taskutelefoni – teatri poolt on töötelefon, sest vahel on Marvit kohe lavale vaja, näiteks on läinud klaas katki.

Töö lõpeb Marvil kell 19. Tihti jääb ta ka etendusi vaatama.

„Teatris arvestatakse palju minuga. Vahel polegi mul midagi teha, sest toimuvad ainult proovid. Aga mina olen alati kohal, sest ma tunnen end teatris nii hästi. Kui tuju on halb, siis lähen kohe teatrisse.”

Ta arvab,et temas peitub ka pisike teatrigeen – Marvi isa Mati tegi 1964.aastal kaasa Lenfilmi filmis „Hamlet” (nimiosa mängis Vene näitlejate kuningaks nimetatud Innokenti Smoktunovski). Marvi isa mängis filmis teist käsilast.

Kuigi Soome rahvusteatri hooaeg algab alles 7. augustil, tunneb Marvi, et igatseb juba lavatagustesse koridoridesse. „Mul on teater kogu aeg silme ees. Arvan, et kui oleksin jäänud trepikodade koristajaks, siis oleksin ruttu tagasi tulnud. Või sattunud masendusse. Aga teater on mu hingerahu. Fantast. See töö on mu Bingo loto jackpot.”