A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee

Postimees, Ülo Mattheus

Riigikogu maine käis alla vastavalt sellele, kuidas 1990ndate alguse vabaduse kantsist kujunes mugavuse kants ning sisuline töö kandus valitsusse ja ministeeriumitesse, kuni ühel päeval sai riigikogu presidendi poolt ka kummitempliks hurjutatud, kirjutab kirjanik Ülo Mattheus (Vabaerakond).
Ei mäletagi enam täpselt, millal see juhtus, et ajakirjanduses hakati riigikogu kirjutama väikese tähega. Veel 2000. aastal tekitas see inimestes pahameelt ja nii mõnigi pöördus selles küsimuses Eesti Keele Instituudi keeleabi portaali, mis selgitas abivalmilt, et pärisnimena kirjutatakse Riigikogu suure tähega, aga parlamendi sünonüümina võib kasutada ka väikest algustähte.

Niisiis on mõlemad variandid puht keeleliselt õiged ja muutus mõiste kasutuses ei tulenenud mitte keele normitehnilistest nõuetest. Pigem näis see lähtuvat muutunud hoiakutest – riigikogu lihtsalt polnud enam suure tähega nähtus.

Riigikogu maine käis alla vastavalt sellele, kuidas 1990ndate alguse vabaduse kantsist kujunes mugavuse kants ning sisuline töö kandus valitsusse ja ministeeriumitesse, kuni ühel päeval sai riigikogu presidendi poolt ka kummitempliks hurjutatud. Ja kummitemplil ju ei ole nime.

Õigluse huvides tuleneb siiski märkida, et väikese tähe kasutus levis ka teistele ametiasutusele ja küllap on selle taga ka ajakirjanike mugavus, et mitte iga kord nuputada, kuidas üks või teine asi kirjutatakse. Samas on Riigikogu kui nimi unikaalne, üldmõistena seda ju eriti ei kasutata, keegi ei ütle Soome riigikogu, vaid ikka kas Soome parlament või eduskunta.

Täna ei ole päevakorral siiski see, kuidas riigikogu väikseks või veelgi väiksemaks teha, vaid kuidas teda suureks tagasi saada. Selliseks, nagu ta oli meie tassiseseisvuse algul. Seal tehti tööd, seal sündisid otsused, seal ei käidud lihtsalt elustiili nautimas ja palk oli väike, või õieti poldki teist, nagu Tõnisson ütleks.

Mida teha parlamendiga?

Maine kaotus on loonud riigikogust mulje kui mittevajalikust rudimendist. Arvamused, mida selle rudimendiga peale hakata ulatuvad seinast seina, alates sellest, et seda pole üldse vaja; et see võib olla poole väiksem või see võiks jaotuda kaheks kojaks.

Esimene ei oleks kindlasti mõistlik ja selles väljendub vaid avalikkuse kibestunud hoiak, teine tooks kaasa küll rahalise kokkuhoiu, kuid mitte sisulist muutust; kahekojalise parlamendi idee samas liigub õiges suunas ja tugineb arusaamisele, et teine, erinevatel alustel valitud koda peaks taastama poliitilise tasakaalu ja sundima valitsust suuremale koostööle ning parlamendiga arvestamisele. Selle idee kriitikud on leidnud, et see on kulukas ja Eesti väiksust arvestades ebaotstarbekas.

Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava pakub välja ka võimaluse, et riigikogu koguneb vaid perioodiliste sessioonidena kord kuus ja enamik riigikogu liikmeid teeks seda tööd ühiskondlikel alustel. Riigikogu liige säilitaks oma senise töökoha seal, kus ta parasjagu töötab.

Kindel on see, et ühiskond ootab muutust ega taha leppida sellega, et riigikogu on vaid osa valitsuse käsuliinist. Sama kindel on seegi, et ainult väiksemad kosmeetilised muudatused olulist kvaliteedi nihet kaasa ei too, kuigi ka neid võib ja tuleb kaaluda. Leitud on, et komisjonide istungid peaksid olema avalikud ja et rohkem arutelusid peab toimuma riigikogu saalis. Õige. Kuid see on vaid näilisus, mis ei muuda vähimalgi määral käsuliini.

Riigikogu tööst

Käsuliin algab võimuerakondade juhatusest (või ka väikestest tagatubadest), sealt jõuavad erakonna suunised valitsusse ja ministeeriumitesse, sealt omakorda eelnõude ja otsustena riigikokku. Lõplikud seisukohad kujundatakse võimuerakondade parlamendifraktsioonides, sealt suunduvad need riigikogu komisjonisse, kus siis otsustele n-ö tempel peale lüüakse ja suunakse riigikogu suurde saali.

Saalis toimuv on pigem avalik etendus, mille tulemused on asjaosaliste endale juba ette teada. See on etendus, millega üritatakse vaid mõjutada avalikku arvamust. Eriti oluline on see opositsioonile, kes otsekui Shakespeare’i tragöödias peab etendama Hamleti rolli ja kiskuma lahti võimu intriigid.

Kui rääkida läbipaistvusest, siis peaks see algama kuskil palju varasemas staadiumis kui riigikogu komisjonides. Kuna olulised otsused sünnivad fraktsioonides ja enne seda kuskil erakondade väikestes tagatubades, siis läbipaistvuse huvides võiks ehk nõuda, et just need tehakse avalikuks. Aga see pole ilmselt võimalik. See eeldab teistsugust poliitilist kultuuri. Täna on erakondadel põhjust peljata, et nende liigset avalikkust kasutatakse kurjalt ära ja tänane juhatuse koosolek muutub homme õudusunenäoks meediakanalites.

Aga kus on siin siis see nipikoht, millega parlamendile tema roll tagasi anda? Et saaks jälle kirjutada Riigikogu suure tähega. Et olekski seda tehes niissugune uhke tunne.

Mulle tundub kõige köitvam Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavas sisalduv idee viia riigikogu valdavalt ühiskondlikule alusele, tugevdades samas riigikogu ekspertvõimekust ametnike tasandil. Teatud mõttes oleks see nagu restart, asja alustamine otsast peale. Aga kadunud või olematut mainet saabki taastada vaid nullist. Seal see lihtsalt on.

e-Riigikogu?

Põhiline töö, nagu muutunud e-riigile kohane käiks e-Riigikogu keskkonnas. Senine töökoormus ja -tasu säiliks kava kohaselt vaid riigikogu juhatusele, alatiste komisjonide esimeestele ja aseesimeestele. Riigikogu lihtliige jätkaks oma põhitööl, kuid talle hüvitatakse riigikogu tööga seotud kulutused.  Korralised istungjärgud toimuksid aga kord kuus viiepäevaste sessioonidena.

Tõele au andes toimub ka praegu suur osa tööst riigikogu eelnõude menetlemise süsteemis arvutikeskkonnas. Selles toimuvaga kursis olemiseks ei pea ilmtingimata istuma riigikogu hoones. Tegelikult ei ole otsest vajadust viibida ka riigikogu saalis, mida kinnitab ka pilt tühjast istungisaalist, sest kogu tegevust saab jälgida kas arvutist või ka monitorilt mistahes riigikogu ruumis.

Korduvalt on tõstatud küsimus, kas ka hääletusi ei võiks viia e-keskkonda, et lõpeks see igakordne kabjaplagin enne hääletamist riigikogu koridorides, kui saadikud tormavad oma kabinettidest saali. Ehk kõik see kõneleb kaugtöö kasuks.

Samas on viiepäevane istungisessioon täiesti piisav, et arutada olulised teemad läbi ka silmast silma. Praegu, kolmenädalaste sessioonide puhul jääb päevakord sageli napiks ja mõnel istungipäeval on suisa olematu.

Ennekõike, rääkimata rahalisest kokkuhoiust, näen ma siin võimalust üles otsida kaduma läinud missioonitunne, mis paneb inimesi tegutsema vabatahtlikult, kus tasu ja elustiil ei ole peamine motivaator. Lisaks muudab see saadikud, kes säilitavad oma põhitöö, oma otsustes vabaks ja sunnib valitsust otsima suuremat konsensust ning suurendab riigikogu saadiku seotust reaalse eluga, kuivõrd ta jätkab oma erialasel töökohal

Küllap on teisigi mõistlikke lahendusi, kuid kindel on see, et väikese tähega nimetu kummitemplina pole arukas jätkata, see hoiab riigivõimu mainet madalal ja sel viisil kahandab inimeste usku oma riiki ning sellega ka riigi elujõudu.

Artikkel Postimehe veebilehel.

Veeb: MKoort