A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

ERR, Toomas Hendrik Ilves, Vabariigi President

Põhiseaduses Vabariigi Presidendile antud volituse alusel kuulutasin täna välja riigikogu järgmise, XIII koosseisu valimised. Valimiste päev on 1. märtsil 2015, eel- ja e-hääletus toimuvad nii, nagu meil juba kombeks on saanud. Kõik toimib, nagu demokraatlikule õigusriigile kohane. Riigikogu koosseisud vahetuvad korrapäraselt varem kokku lepitud ausate reeglite järgi.

Keskendugem seekordseid valikuid tehes Eesti tulevikule. Tavakohaselt ja õigustatult seisab debati keskmes elukvaliteet ja igaühe heaolu. Palgad. Haridus. Avalik kord. Maksud. Toimetulek. Innovatsioon. Mida peame tegema, et jõuda elatustaseme poolest lähemale neile riikidele, kellesarnased soovime olla? Kuidas kasutada leidlikumalt me parimat ressurssi, Eesti inimeste oskusi ja edasipüüdlikkust?

Igaühe majandusliku kindlustunde tähtsust alahindamata sõnastan omalt poolt kaks olulist teemat ja lisaks ühe soovituse, millele nii valijad kui parlamenti pürgijad võiksid kolme kuuma poliitheitluse kuu jooksul tähelepanu pöörata.

Esiteks, Eesti julgeolek. Viimase aasta jooksul on Euroopa julgeolekuolukord, mida pidasime püsivaks ja pöördumatuks, tundmatuseni muutunud. Esmakordselt pärast raudse eesriide langemist on Euroopa väärtused reaalselt ohustatud; esmakordselt pärast teise maailmasõja lõppu on asutud vägivallaga muutma Euroopa riigipiire.

Meie idanaaber peab ülikõrgete panustega heitlust mõjusfäärideks jagatud Euroopa taastamise eest. Oleme siinsamas Euroopas juba näinud hübriidsõda ja energiasõltuvuse tagajärgi. Näeme üha tugevamat psühholoogilist rünnakut vabade ühiskondade vastu. Kaalul on rahvaste ja riikide õigus suunata ise oma tulevikku ja valida endale liitlasi. Kõik, mida ihkasime veerand sajandi eest ning mille olemasolu pidasime veel aasta tagasi ilmselgeks.

Õnneks seisab Eesti agressiivse, meile olemuslikult võõraid väärtusi esindava jõu vastu usaldusväärse ja kindla seljatagusega. Kuulume tänu omaenda pingutustele organisatsioonidesse, kellele pole ei majanduslikus ega sõjalises võimsuses maailmas võrdset. Vähemalt sama oluline kui väline toetus on aga me endi ühtekuuluvustunne ja kaitsevalmidus kõige avaramas mõttes. Vastuseis psühholoogilisele survele ei saa seisneda kriitilise vaimu mahasurumises ega kitsas arusaamas ainuõigest rahvuslusest. See ei tohiks ka viia võimu koondamisele üksikute võimukandjate kätte. Eesti on ja jääb parlamentaarseks riigiks.

Parim vaktsiin mistahes välise ohu vastu on me endi sügav veendumus, et Eesti riik on õige ja õiglane, et Eesti riik on meile rahvana ja ühiskonnana ainuvõimalik ja parim valik. Et Eesti ühiskonna kõiki liikmeid ja nende seisukohti saab ning tuleb kohelda ühtmoodi väärtuslikult, sõltumata nende päritolust, rahvusest, soost, maailmavaatest, usust või sellest, keda inimene armastab. Eesti iseolemise kaitsevalliks on meie endi veendumus, et me kõik oleme selle riigi võrdsed omanikud. Me ei vali 1. märtsil endale valitsejaid, vaid saadame oma rahva esindajad riiki ja meid teenima.

Paljudele – ka mulle – näib, et riigikogu ja valitsuse võimutasakaalukausid on üha enam viimase kasuks kaldu. Kuigi just riigikogu on valitsuse tööandja, näib parlament üha enam leppivat, et valitsusaparaadi jõud käib seadusandja omast üle. Aga me vajame riigikogu kui asjalikku, töist ja tarka ülesannete püstitajat ja järelevalve teostajat. Sedagi tuleb valimistel silmas pidada.

Parlament, mis koosneb mitmest erineva maailmavaatega erakonnast, koalitsioonivalitsus, vaba ajakirjandus, elav kultuurimaastik ja sellest kõigest johtuv vilgas avalik arutelu on meie õnn ja rikkus. Ühiskond on tugev, kui tema liikmed mõistavad, et kaaskodanikel võivad olla teistsugused tõekspidamised. Meie ühiskonna teeb tugevaks üksteisega mõistliku arvestamise ja kokkuleppimise kunst.

Seekordset valimiskampaaniat rikastab üks mõiste, millest paljud räägivad, kuid mitte alati samas tähenduses. See on „riigireform“, soov riigivalitsemist ümber korraldada. See olekski teine põhiteema, millele siinkohal tähelepanu koondada.

Olen veendunud, et Eesti riigi skelett ja lihaskond vajab tugevdamist ning et me vajame targemat ja mõistlikumat riigipidamise viisi. Eestis on palju haritud ja pühendunud poliitikuid ja ametnikke. Kas nad saavad tegelda vaid oluliste asjadega või sunnib üha keerukamaks muutuv riigimasin neile peale tegevusi, mida võiks ja saaks vältida?

Eelmine Eesti inimarengu aruanne osutas, et Eesti suutis 20 aastaga oma stardigrupist ette rebida. See on hea saavutus. Ent sellega ei saa rahulduda. Peame kõvasti pingutama, et elujärjelt maailma parimaile kiiremini järele jõuda. Uue arengusööstu eelduseks on riigi paindlikkus, väledus ja inimlähedus.

Suheldes ettevõtjate, vabakondlaste, loojate ja ka poliitikutega jõuab jutt pea alati selleni, et Eesti riigimasin on muutunud liiga suureks ja keeruliseks, selles on tarbetult palju aruandeid, eelnõusid, koosolekuid ja põhjendamatuid konflikte. Oleme hakanud tegema paljusid asju andmata aru, miks täpselt neid vaja on. Riigihalduse süsteemi ehk bürokraatiat toitev ja samas selle toimekust pärssiv asendustegevus tuleb ära jätta, et jääks rohkem aega ja energiat Eesti tegelike murede lahendamiseks.

Selmet kulutada iga aastaga aina rohkem aega ja ka raha näilisele arendamisele, kontrollimisele, kavandamisele ja korraldamisele, kas poleks vaja paremat palka, paremaid töötingimusi, rohkem tunnustust politseinikele, päästjatele, õpetajatele, arstidele ja õdedele? Just selliste elukutsete esindajaile, kelle näol ja abil meie inimene puutub kokku oma riigiga.

Seepärast on riigi- ja kohaliku omavalitsuse reform möödapääsmatu. Mitte seepärast, et varem oleks tehtud midagi valesti. Eesti olukord on põhimõtteliselt muutunud. Oleme oma suured struktuurid üles ehitanud, alustades tervishoiuga ja lõpetades õigussüsteemiga. Samal ajal rahvastik kahaneb ja ootus elujärje paranemisele kasvab. Seepärast tuleb ressurss suunata sinna, kus seda on kõige rohkem vaja.

Infotehnoloogia on pöördumatult muutnud paljude Eesti inimeste suhtlemist oma riigiga. Asjaajamine on kiirem ja sujuvam, vigu on vähem, säästame inimesi ja nende närve. Nüüd tuleks lõpetada haldusaparaadi ja –koormuse kasvule suunatud eelarve planeerimine, üha uute paberitööde väljamõtlemine halduse tõhustamise sildi all.

Koos sellega tuleb lõpuks ometi paika panna kohaliku omavalitsuse ülesanded ja rahastamine. Põhiseaduse järgi on linn ja vald kogukondliku elu korraldamise vorm, mitte riigivõimu käepikendus maal ja metsas. Eesti rahvastikutiheduse juures jäävad omavalitsused alati rahvaarvult ja pindalalt erinevaks, erinev on ka elanike demograafiline profiil. Teostamatu ühtlustamispüüd raiskab asjatult inimeste närve, raha ja aega. Selliseid valdu, mille rahvastiku koostis võimaldab sajanditagust “iga-vald-toidab-oma-vaesed”-lähenemist, igal pool ei ole ega tule.

Seaduste järgi peaks omavalitsus praegu Eestis toime tulema ligi 360 erineva tegevuse ja toiminguga. Enamikus meie omavalitsustest elab alla 3000 inimese. Kas poleks mõistlik jagada kohustusi koostöös riigi või teiste valdadega, arvestades iga valla inimeste konkreetseid vajadusi? Reform peab muutma elu kogu Eestis selgemaks ja paremaks, mitte vastama Tallinna kabinettides välja mõeldud unistustele või mõne hoopis teistsuguse riigi eeskujule.

Lõpuks, mu soovitus puudutab demokraatia toimimist 21. sajandi võimalusi kasutades. Me võiksime oma parlamentaarset esindusdemokraatiat täiendada osalus- ja otsedemokraatlike elementidega nii, nagu tegime Rahvakogus poolteist aastat tagasi. Rahvakogu ei asenda loomulikult riigikogu, ega sea kahtluse alla inimeste õigust lihtsalt protestida. Ent sellised foorumid pakuvad kodanikele võimalust osaleda riigi elus igal ajal: otsida ühiselt lahendusi, kuulata kaasinimesi, arutada. Nii saavad kodanike kogud ja mõnes sõlmküsimuses ehk ka rahvahääletus olla toeks riigikogu otsuste sünnile.

Juba parlamenti kandideerides otsustavad homsed poliitikud, millist arutelu- ning otsustusruumi nad Eestisse soovivad luua. Häältesaaki võib püüda rõhudes hirmule ja vastandamisele; või ka lubades populistlikult kõigile maksumaksja raha. Mina tahan näha valimiskampaaniates Eestit tõeliselt ja sisuliselt edasi viivate, meie rahva julgeolekulist ja majanduslikku turvatunnet kasvatavate ideede ausat konkurentsi. Sisustagu me valimiste-eelset aega parimate lahenduste otsimine, keskendudes olulisele, sealjuures tabuteemasid kartmata.
Eesti ja tema tulevik on meie kätes, head kaaskodanikud.

Artikkel ERR veebilehel.

Veeb: MKoort