A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Eesti inimarengu aruande «Eesti rändeajastul» peatoimetaja Tiit Tammaru kirjutab, et Eesti kolm peamist väljakutset on rändesõltuvusega toimetulemine, hargmaisusega kohanemine ja ühiskonna sidususe suurendamine.

Täna ilmuva Eesti inimarengu aruande teema on «Eesti rändeajastul». Sotsiaalteadlased nimetavad 21. sajandit rändeajastuks, sest väljaspool sünniriiki elavate inimeste arv on suurem kui kunagi varem. ÜRO andmetel on see arv ajavahemikul 1990–2015 kasvanud 190 miljonilt 244 miljonile ehk 3,3 protsendile maailma rahvastikust.

Ka rände olemus on muutunud ja selle põhjused ning vormid on mitmekesisemad kui kunagi varem. Samas on rändel üks läbiv tunnusjoon: see on tõmme heaolu poole. Eestis on heaolu oluliselt kasvanud ning me oleme muutunud sisserändajatele atraktiivsemaks. Ka tööandjate huvi välistööjõu värbamise vastu on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. Milliseid väljakutseid toovad kaasa rändeajastu ja sisseränne Eesti arengule? Aruandes võetakse kokku järgmised rände ja lõimumise olulisemad järeldused.

  • Eesti arengul on kaks külge: heaolu on kasvanud kiiresti, kuid jaotub inimeste vahel endiselt ebaühtlaselt. Heaolu kasv mõõdetuna inimarengu indeksiga (tervis, haridus, jõukus) on viimase 25 aasta jooksul üks suuremaid Euroopas, Horvaatia ja Iirimaa järel. Samas on ebavõrdsus endiselt suur ja Gini indeksi järgi samuti üks kõrgemaid Euroopas.
  • Eestis toimub rändepööre. Mitte kõik Eesti inimesed, eriti ääremaa elanikud ja lihtsamate tööde tegijad, ei saa heaolu kasvust küllaldaselt osa, põhjustades endiselt ulatuslikku väljarännet. Heaolu kasvades on suurenenud ka sisseränne, eriti pärast Euroopa Liiduga ühinemist (selle tulemusega seondub teksti all olev joonis). 2015. aastal ületas viimase 25 aasta jooksul esimest korda Eestisse saabujate arv Eestist lahkujate arvu.
  • Eesti rahvastik püsiks praegusel tasemel, kui kasvaks sündimus ning ka saabujaid peab olema rohkem kui lahkujaid. Seda nimetame rändesõltuvuseks. Rändesõltuvus on eriti tuntav tööturul, sest isegi kui sündimus kasvab, jõuavad täna sündivad lapsed tööturule 25 aasta pärast.
  • Eesti- ja venekeelse elanikkonna sotsiaalsed sidemed on endiselt puudulikud. Ühtne Eesti lasteaed ja kool saavad olla lõimumise käivitajad, tööturg elluviija ning lõimumise edukust mõõdab see, kui eri rahvusest inimesed soovivad ja saavad elada samades piirkondades.
  • Avatud maailmas ei kattu enam riikide territooriumid, kodanike elukohad ning inimeste ja ettevõtete tegevusruumid. Tänapäeva Eesti on hargmaine, kus omavahel tihedalt suhtlevad kogukonnad ja inimesed asuvad nii Eestis kui ka välismaal. Ka paljud Eesti ettevõtted on muutunud rahvusvaheliseks ning üha rohkem on ettevõtteid, kes määratlevad oma koduturu juba sünnihetkel rahvusvahelisena.

Paljude ettevõtete areng sõltub sisserändest, inimeste heaolu aga välismaal töötamisest

  • Kahekümne viie taasiseseisvusaasta jooksul on Eesti rahvaarv kahanenud 250 000 inimese võrra. Väljaspool Eestit elab vähemalt 200 000 eestlast, kes rohkem või vähem suhtlevad Eestisse jäänud sugulaste ja sõpradega. Ligikaudu 30 000 Eesti elanikku töötab välismaal.
  • Praeguse sündimuse jätkudes peaks Eesti rahvaarvu püsimiseks sisserändena lisanduma 21. sajandi lõpuks umbes 440 000 inimest.
  • Isegi kui pool tänapäeval mujal maailmas elavast üle 200 000 eestlasest tagasi Eestisse pöörduks, võib üksnes sisserändele lootes langeda eestlaste osatähtsus madalamaks kui nõukogude aja lõpus.
  • Eesti rahvaarvu püsimise 21. sajandil tänasega võrreldaval tasemel tagab ka sündimuse tõus kahe lapseni ühe naise kohta ja 200 000 inimese võrra positiivne rändesaldo. Siis väheneb tööealiste inimeste arv Eesti rahvastiku vananemise tõttu.
  • Eesti rändesaldo pöördus 2015. aastal positiivseks väljastpoolt ELi saabujate arvel. Eesti kaotab inimesi ELi riikidele, kuid Euroopa sees on rände olemus muutunud: väga palju on lühiajalist rännet ja inimestel säilivad tihedad sidemed endise kodumaaga. Seda nimetame hargmaisuseks.

Seega ei ole Eesti rahvastik 21. sajandi lõpuks praegusest väiksem, kui on täidetud kaks tingimust: sündimus suureneb ja saabujaid on rohkem kui lahkujaid. Selleni jõudmiseks on vaja panustada nii pere- kui ka rändepoliitikasse.

Eesti rändepoliitika on juba muutunud oluliselt leebemaks, kuid töötajate arvu vähenemine suurendab aasta-aastalt veelgi ettevõtjate soovi väljastpoolt ELi tööjõudu värvata. Samal ajal on muutunud meie oma inimeste ja ettevõtete tegevus rahvusvaheliseks. Hargmaisusega kaasnevaid võimalusi iseloomustatakse sageli «kolmikvõiduna»: lähteriik (näiteks Eesti) saab elanikele tööd ja raha, sihtriik (näiteks Soome) saab hea töötaja, inimene saab aga parema palga ja uusi kogemusi.Hargmaisus muudab ka laiemas plaanis meie arusaama rändest, lõimumisest ja riigist. Lähteriigi vaatenurgast on hea, kui välismaal elavad, õppivad või töötavad inimesed säilitavad tugevad sidemed kodumaaga, jätavad alles lähteriigi kodakondsuse, asutavad sihtriigis oma seltse ja koole, jälgivad lähteriigi meediat ning suhtlevad aktiivselt rahvuskaaslastega kodumaal.

Vastuvõtvale riigile võib sellest saada probleem, kui tugevaid kodumaa- ja kogukonnasidemeid ei tasakaalusta mitmekülgne lõimumine sihtmaa ühiskonda ning kui inimesed jäävad elama endise kodumaa info- ja meediaruumi.

Eestil tuleb paari lähema kümnendi jooksul suure tõenäosusega arvestada nii rahvaarvu kui ka töötajate arvu jätkuva kahanemisega – viimast võimendab inimeste soov välismaal töötada. Töötajate arvu vähenemise ärahoidmiseks läheb vaja palju suuremat sisserändajate hulka, kui Eesti ühiskond oleks võimeline lõimima.

See tähendab, et tööjõuprobleeme peab lahendama erinevate meetmetega, mitte üksnes sisserändega. Oluline on ettevõtete liikumine väärtusahelas kõrgemale. Vajame ka lõimumis-, tööturu-, maksu- ja sotsiaalhoolekandepoliitika kujundamisel täiesti uusi, rändeajastusse sobivaid käsitlusi.

Eesti lõimumispoliitika vajab ümbermõtestamist

  • Eestist on saanud viimase 25 aasta jooksul rohkem eestlaste riik ja selline olukord erineb enamikust teistest Euroopa riikidest. Viimaste aastate positiivne rändesaldo ELi-väliste riikidega hakkab tasapisi taas suurendama teistest rahvustest inimeste osakaalu Eestis. Uussisserändajate geograafia on lai, kuid kõige enam saabutakse Venemaalt ja Ukrainast.
  • Jätkuvalt lapsi eesti ja vene keele alusel paralleelsetesse maailmadesse jagav lasteaia- ja koolisüsteem tekitab ebavõrdsust Eesti elanike vahel ning mõjutab uussisserändajate lõimumist. Venemaalt ja Ukrainast saabuvaid inimesi ootab Eestis ees tuttav venekeelne keskkond, sh venekeelsed lasteaiad ja koolid.
  • Eestlased on viimase 25 aasta jooksul liikunud ametiredelil kiiremini kõrgematele astmetele kui vene emakeelega inimesed. Selle tulemusena on ka eestlaste sissetulekud suuremad.
  • Sissetulekute erinevusest tingituna ei saa vene emakeelega inimesed lubada omale kodu ostmist samades piirkondades kui eestlased. Lisaks mõjutab vene emakeelega inimeste elukohavalikut venekeelsete lasteaedade ja koolide paiknemine.
  • PISA andmete põhjal on venekeelsete koolide õpilaste õpiedukus märkimisväärselt kehvem kui eestikeelsete koolide õpilastel. Kõrgharidusega inimeste osatähtsus vene emakeelega noorte seas on väiksem kui eestlaste hulgas.

Senine keeleõppepõhine lähenemine lõimumisele ei ole ühiskonna sidusust oluliselt suurendanud ning paljude vene emakeelega inimeste eesti keele oskus jääb passiivseks, sest elatakse, õpitakse ja töötatakse endiselt keele põhjal eristunud kogukondadena. Juba lasteaiast algava keele põhjal eristatud haridussüsteemi puhul ei teki noortel ühiseid suhtlusvõrgustikke ega isegi ühist inforuumi.

Just venekeelne lasteaed ja kool on jäänud omakeelselt suletuks: vähe eestlasi käib venekeelses lasteaias ja koolis, samas kui eestikeelses lasteaias ja koolis on ka vene emakeelega lapsi. Ühiskonna sidusust saab suurendada peale eesti keele tähtsustamise ka eri rahvusrühmade suhtluse toetamisega. Riik saab kõige tõhusamalt algatada muutusi hariduse kaudu. Ühtne Eesti koolisüsteem ei saa samas tekkida lihtsalt venekeelsete koolide sulgemisega, see tekitab suur pingeid. Õppimine peab põhinema eesti keelel, kuid arvestame Eesti elanike keelelis-kultuurilist mitmekesisust.Lahendus peab haarama peale hariduse ka peresid ja kogukondi. Lõimumise loomulik osa on hirmud ja konfliktid. Peamiste hirmudega, näiteks kartus rahvuskonfliktide pärast koolis, hirm identiteetide segunemise ja venekeelsete vanemate laste õpiedukuse languse pärast jne, tuleb süsteemselt tegeleda.

Tulevik

Eesti arengu kolm olulist väljakutset järgmiseks paariks aastakümneks on rändesõltuvusega toimetulemine, hargmaisusega kohanemine ja ühiskonna sidususe suurendamine.

Eesti rahvastik väheneb, kui ei toimu sisserännet. Välistööjõu värbamisel aitab tuleviku probleeme vähendada saabujate lõimumisvõimekuse hindamine. Töörände alusena tuleks kaaluda uuenduslikku punktisüsteemi, kus iga Eestis tööle asuda sooviva inimese võimeid hinnatakse nii tööturu vajaduste (levinud Euroopa riikides) kui ka lõimumise (levinud Põhja-Ameerikas) vaatenurgast. Inimesed, kes saavad piisavalt punkte, on Eestis teretulnud. Lõimumisvõimekuse arvestamine suurendaks Eesti inimeste kindlustunnet ja vähendaks rändega seotud hirme.

Rände olemus Euroopa sees on muutunud ning kohanema peab hargmaisusega ehk olukorraga, kus inimesed rändavad ajutiselt või toimetavad korraga mitmes riigis. Hargmaisusega seotud suurim väljakutse riikidele on olukord, kui omavahel ei kattu riigi territoorium ja kodanikkond.

Kelle omad on poliitilises, kodakondsuse, maksustamise või sotsiaalkindlustuse mõttes hargmaises maailmas elavad inimesed? Kui palju peab kodumaal, talvekodu või töökohariigis viibima, varasid omama või makse maksma, et saada näiteks valimisõigust? Nende küsimustega tuleb süsteemselt tegelema asuda.

Rändeajastu Eesti kolme väljakutsega tegelemiseks on vaja koordineeritud tegevust: rände-, hargmaisuse ja lõimumispoliitikad moodustavad ühtse terviku. Eesti senised valitsused on keskendunud arenguks soodsa majanduskeskkonna, sh füüsilise taristu arendamisele, lähtudes arusaamast, et majanduse õitseng toob õnne õuele ka teistes eluvaldkondades.

Majandus on väga oluline, kuid ühiskond palju mitmekihilisem nähtus. 21. sajandi Eesti valitsuste peamine väljakutse on panustada inimeste arengusse. See väljakutse puudutab ka koole, kogukondi ja ettevõtteid. Eesti ettevõtted on tugevad, kui nad on hästi lülitunud üleilmsetesse tarneahelatesse ja pakuvad tarku töökohti. Riik saab ettevõtetele tuge pakkuda ja olla muutuste eestvedaja.

Selleks on tarvis läbimõeldud innovatsioonisüsteemi, mis alates lasteaiast aitab kaasa loovuse arengule, rändeajastusse sobiva mitmekesise keelelis-kultuurilise pagasi tekkele ja digiajastule vajaliku tehnoloogilise kirjaoskuse omandamisele kõigis ühiskonnakihtides ja Eestis elavates rahvusrühmades.

 

Graafik / Tiit Tammaru

Veeb: MKoort