Kaasatus: Ekspertarvamused

KAASATUS/Avatud poliitikakujundamine/Läbipaistev ja infobarjäärideta poliitikakujundamine/ Kaasamise hea tava järgiv kaasamine õigusloomesse/ Seadusloomes osalemise võimaldamine kõikidele huvilistele

 1. Ettepaneku esitaja poolt taotletav eesmärk / probleem(id), millele lahendust pakutakse

Kõik teemal  KAASATUS  esitatud ettepanekud on suunatud  senisest paremate tingimuste loomisele avalikkuse sh. huvigruppide osalemiseks poliitikakujunduses ja õigusloomes, mille praegune tase ei vasta inimeste ootusele.  Kuigi eelnev  Praxise teostatud analüüsis on ettepanekud jagatud 3 alateema vahel, ei ole tegemist alternatiividega, vaid üksteist täiendavate ettepanekutega. Seetõttu on põhjendatud nende järgnev analüüs tervikuna, tuues punktis 9 välja need  ettepanekud, mis vajavad  eraldi tähelepanu.

2. Ettepaneku suhe kehtivasse põhiseadusesse. Kui ettepanek eeldaks eelnevat põhiseaduse muutmist, siis näidatakse ära, millise põhiseaduse koha millist muutmist oleks vaja.

Avatud poliitikakujundus ja õigusloome  ei eelda põhiseaduse muutmist. Põhiseaduse § 1 lg 1 sätestab Eesti  demokraatliku vabariigina, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Põhiseaduse § 46 annab igühele õiguse pöörduda pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole,  kusjuures vastamise kord tuleb sätestada seadusega.  Seega näeb põhiseadus ette toimiva dialoogi rahva ja avaliku võimu vahel, kusjuures on rõhutatud vajadust  reguleerida seadusega  avaliku võimu  kui dialoogipartneri tegevus kodanike pöördumistele vastamisel.  Osalemise eelduseks on õigeaegne informatsioon avaliku võimu tasandil toimuvate otustusprotsesside kohta, mille tagamisel  on võimalik toetuda põhiseaduse §-le 44. Selle  sätte kohaselt on igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, mida avaliku võimu asutused on kohustatud andma seadusega sätestatud korras.

3. Ettepanekuga seonduv poliitilis-õiguslik raamistik

Avatud poliitikakujundamine ei ole Eestis uus teema. Juba 10 aastat tagasi  kiitis Riigikogu heaks  strateegilise dokumendi Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon (EKAK), mis seab üheks oluliseks eesmärgiks osalusdemokraatia edendamise. Konkreetsemalt  näeb kontseptsioon ette kodanike ja nende ühenduste laialdase kaasamise poliitikate ja õigusaktide väljatöötamis-, teostamis- ja analüüsiprotsessi ning selleks vajalike teabekanalite ja mehhanismide arendamise.   Kontseptsioonist tulenevalt  kinnitab vabariigi valitsus  tegevuskava, mis kuulub  perioodilisele uuendamisele.  Praegu kehtiv  dokument „Kodanikuühiskonna arengukava 2011 – 2014“ sisaldab  muuhulgas  kaasamist kui olulist tegevusvaldkonda, mille eesmärgiks on  saavutada olukord,  kus:  „Avaliku sektori otsuste kujundamisel arvestatakse valitsusväliste osapoolte panusega ning osapooled on rahul kaasamise protsessi läbiviimisega.“

Teine oluline Riigikogu tasandil  2011. a. veebruaris  heaks kiidetud strateegiline dokument „Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“. Selle dokumendi kohaselt peab õigusloomeprotsess olema  avatud ja ettenähtav ning kaasamise efektiivsuse saavutamiseks peab see toimuma selgete formaliseeritud menetlusreeglite alusel.   Valitsuse ülesandeks oli vajalikud regulatsioonid kehtestada 2012. aasta  lõpuks. Seega peaks meil juba praegu kehtima  õiguslik raamistik  avatud  ja  kodanikke kaasavaks  poliitikakujunduseks.

Eelnõude ettevalmistamist täitevvõimu tasandil  reguleerib  valitsuse määrusega kinnitatud  Vabariigi Valitsuse reglement,  mis näeb ette huvigruppide kaasamise   ja õigusaktide mõjude hindamise vastavalt valitsuse poolt kinnitatud juhenditele  ning ametkondadevahelise eelnõude kooskõlastamise.  Täiendavalt reguleerib eelnõude menetlusprotsessi  valitsuse  määrus  „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“,  mis sätestab  nõuded  seaduseelnõude ettevalmistamisele alates  seaduseelnõu väljatöötamise kavatsusest kuni seaduse mõju hindamiseni.

A.        Läbipaistev ja infobarjäärideta poliitikakujundamine

Eelnõude  avalikustamist  reguleerib seaduse tasemel Avaliku teabe seaduse § 28, mille kohaselt tuleb veebis  avaldada ministeeriumides valminud seaduste ja Vabariigi Valitsuse määruste eelnõud koos seletuskirjadega nende kooskõlastamiseks saatmisel ja Vabariigi Valitsusele esitamisel, samuti  ministri ja kohaliku omavalitsuse organite määruste eelnõud koos seletuskirjadega enne nende vastuvõtmiseks esitamist.   See  on  ilmselgelt liiga hiline etapp, et asjahuvilised, keda pole muid kanaleid kasutades eelnõude ettevalmistamisse kaasatud, saaks  sisuliselt  kaasa rääkida.  Just eelnõude menetlusprotsessi läbipaistmatus on oluline põhjus, miks kaasamise suhtes valitseb rahulolematus, mida kajastavad ka rahvakogu ettepanekud.

Eelnõude menetlusprotsessi suuremat avalikustamist võimaldavad Eestis laialt käibivad e-riigi lahendused, sealhulgas eelnõude infosüsteem EIS ja osalusveeb, mis oleks vaja üheselt siduda eelnõude menetlusprotsessi  eri etappidega alustades eelnõu väljatöötamise kavatsusest  kuni  eelnõu suhtes otsuse langetamiseni valitsuse istungil.  Selle teostamiseks on  vaja selget õiguslikku regulatsiooni vastavalt põhiseaduse § 44 1. lõikele, mis näeb ette vastava korra sätestamist seadusega. Kui e-teenuste arendamisel on  taotluseks koondada  informatsioon   ühte portaali eesti.ee, siis  sarnase eesmärgi võiks seada  eelnõude menetlusprotsessi info avalikustamisele ühe keskse  „infoakna“ kaudu.  See oleks palju kasutajakesksem lähenemine, kui info otsimine  erinevate ministeeriumide veebilehtedelt ja dokumendiregistritest.

B.    Kaasamise hea tava järgiv kaasamine õigusloomesse

Vabariigi valisuse poolt  29.12.2011  kinnitatud  „Kaasamise hea tava“   annab juhised valitsusasutustele kaasamise korraldamiseks. See dokument näeb ette, et eelnõude väljatöötamise käigus tuleb valitsusasutusel  huvirühmade ja avalikkusega konsulteerida võimalikult varajases menetlusetapis ja kogu protsessi vältel. Avalik konsultatsioon tuleb igal juhul läbi viia kahes menetlusetapis: siis, kui eelnõu väljatöötamiseks alles taotletakse mandaati, ning siis, kui eelnõu on juba välja töötatud.   Kuigi   avaliku halduse  arendamisel on heade tavade kujundamisel  positiivne roll, ei  piisa üksnes  „pehmest“ lähenemisest, et edu saavutada. Praktika näitab, et  järelevalve  kaasamise hea tava täitmise üle on nõrk ning ministeeriumidel napib oskusi ja vahendeid, et eelnõude ettevalmistamist nõuetekohaselt  teostada. Kokkuvõttes, kodanike kaasamine  riigivalitsemisse ei ole valitsuse jaoks seni olnud piisavalt oluline teema.

Üheks oluliseks tühimikuks eelnõude menetlusprotsessi reguleerimisel on  avaliku konsultatsiooni  mõiste  ebamäärasus.  Selle tõttu pole selge, keda ja mil viisil konsultatsiooni toimumisest  teavitatakse ja mil moel on tagatud protsessi  ja tulemuste läbipaistvus.  Praegu küll ripuvad avalikku konsultatsiooni suunatud eelnõud infosüsteemis EIS ja osalusveebis, kuid konsultatsiooniprotsessi käigus  laekunud ettepanekud ja kohtumiste kokkuvõtted  jäävad  enamasti ametnike teada või jõuavad heal juhul ülevaatlikul kujul eelnõu seletuskirja.  Vaid siis, kui  ettepanekud sisestatakse osalusveebi, on avalikkusel võimalik neid näha, kuid terviklikku ülevaadet kõigi laekunud ettepanekute ja  nende  mõju kohta eelnõu kujunemisele osalusveebi  ei jõua.  Seetõttu ei täida osalusveeb ka oma ülesannet avaliku konsultatsiooni  platvormina.  Olukorra parandamiseks tuleks  õiguslikult sisustada avaliku konsultatsiooni  mõiste,  näha ette  konsultatsioonist teavitamise kanalid ning konsultatsiooniprotsessis laekuva informatsiooni avalikustamine.

Selgemat piiritlemist  vajavad  ka  huvigruppide eelnõude ettevalmistamisse  kaasamise põhimõtted.   On mõistetav, et ulatuslikku avalikku konsultatsiooni, kus kasutusel on erinevad kaasamisviisid (avalik koosolek, ümarlauad, kirjalik tagasiside jne) ei ole võimalik ega ka põhjendatud  kõigi eelnõude puhul läbi viia, küll aga tuleb osalusvõimalus kindlustada neile valitsusvälistele osapooltele, keda  kavandatav regulatsioon otseselt puudutab ja/või  kes on valdkonna eksperdid.  Informatsioon selle kohta, kellega on tehtud koostööd eelnõu ettevalmistamisel, peab peegelduma eelnõu seletuskirjas vastavalt valitsuse määrusele „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“.  Siiski ei saa avaliku konsultatsiooni puhul eelnõu seletuskirja lugeda piisavaks tagasisideks ettepanekute esitajatele, vaid vastav informatsioon tuleks kättesaadavaks teha ka osalusveebis kui avaliku konsultatsiooni  e-platvormis.

Asjasse puutuvate osapoolte ja ekspertide kaasamist õigusloomesse soodustab ka valitsuse poolt detsembris 2012 kinnitatud „Mõjude hindamise metoodika“, mida kavatsetakse rakendada järk-järgult: aastal 2013 vähemalt poolte eelnõude puhul ja alates 2014. aastast kõigi õigustloovate aktide puhul täies mahus. Loomulikult eeldab selle kava teostamine  ka vastavate vahendite olemasolu.  Ideaalis peaks mõju analüüs muutuma  seaduse seletuskirja lahutamatuks osaks.  Ka Riigikogu, kelle pädevuseses on eelnõude algatamine  ja valitsuse esitatud eelnõude muutmine, peaks  oma õigusloome tegevuses rohkem tähelepanu pöörama mõjude hindamisele ja kajastama neid eelnõuga kaasnevas seletuskirjas enne eelnõu vastuvõtmist.  Praegu näeb Riigikogu kodu- ja töökorra  seadus  juhtivkomisjonile üksnes võimaluse koostada  kolmandaks lugemiseks  seletuskiri, mis kajastab 2. ja 3. lugemise vahel toimunud muudatusi.  Kuna elektrooniline Riigi Teataja  täiendatud platvorm annab võimaluse kajastada lisaks seaduse tekstile ka eelnõu menetluse käiku, siis  tähtsustub oluliselt menetlusinfo  põhjalikkus ja ülevaatlikkus.

C. Seadusloomes osalemise võimaldamine kõikidele huvilistele

Selleks, et  iga asjahuviline saaks osaleda seadusloomes, peab avalikkusel olema võimalik saada  õigeaaegselt informatsiooni  ministeeriumides toimuvast eelnõude väljatöötamisest.   Juhul, kui seaduseelnõu väljatöötamine algab väljatöötamise kavatsuse avalikustamisega eelnõude infosüsteemis ja edasist menetluse kulgu on võimalik samuti veebis jälgida ning toimuva kohta teavitust tellida,  saab  paberiajastul võimatuna tundunud eesmärgi  põhimõtteliselt teoks teha. Juba praegu on kõigil huvilistel võimalik anda  tagasisidet ja esitada ettepanekuid  osalusveebis avalikul konsultatsioonil olevate eelnõude  kohta.  Osalusveebi kasutamist piirab hetkel kodanike vähene teadlikkus selle kanali olemasolus, aga ka asjaolu, et  puudub tagasiside ja terviklik informatsioon   avaliku konsultatsiooni käigus toimuvast ja selle tulemustest.

***

 Kokkuvõttes,  ühtset ja tervikklikku õiguslikku raamistikku avatud õigusloome ja poliitikakujunduse elluviimiseks   Eestis praegu veel olemas ei ole, kuid  juba  on rakendatud terve rida olulisi initsiatiive, kaas arvatud e-platvormid, mis loovad hea aluse avatud  riigijuhtimisele üleminekuks.

 

  1. Milliste seaduste muudatusi ettepaneku rakendamine eeldaks?

Avatud ja kodanikke kaasava  poliitikakujunduse  jaoks on oluline  kõigepealt määratleda  eelnõude ettevalmistamise menetluse etapid, reguleerida  nende sisu ja veebis informatsiooni avalikustamise nõuded.  Kokku tuleb leppida nii avalikkuse kui  kitsamalt  huvigruppide otsustusprotsessidesse kaasamise põhimõtted ning  protsessi läbipaistvuse tagatised.  Seda on kõige ülevaatlikum ja selgem teha eraldi seadusega, sest erinevates õigusaktides laiali paisatuna ei teki valitsusvälistel osapooltel  õigusselgust ja –kindlust oma võimalustes  ühiskonnaelu oluliste otsustuste ettevalmistamisel kaasa rääkida.

 

  1. Kas vaadeldav ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või tooks selle rakendamine kaasa muude põhimõtteliste muudatuste vajaduse?

 Seni on  Eesti õigussüsteemis eelnõude ettevalmistamist   täitevvõimu tasandil käsitletud  valitsuse otsustusprotsessi ettevalmistava sammuna, mitte iseseisva tähendusega haldusmenetlusena, mis on seaduse regleerimisala.   Põhimõtteline muudatus peaks toimuma  arusaamises  õigusloome korraldusest, millelele  andis  küll tõuke Riigikogus heaks kiidetud  „Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“, kuid mille elluviimine täitevvõimu tasandil  ei edene piisava kiirusega.

6. Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?

Eelnõude menetlusprotsessi etappide sidumine informatsiooni avalikustamisega veebis ühe „akna“ kaudu  ja  võimalus teavitust tellida  looks  kodanikele võimaluse kursis olla neile huvipakkuvate avaliku poliitika valdkondadega.  Ühtlasi korrastaks see  eelnõude ettevalmistamist ministeeriumides, sest  eelnõu ettevalmistamise  algatamise kohta on vaja langetada otsus, mis  avalikustatakse ja millele teised asjast huvitatud asutused saavad reageerida.  Huvigruppidele sihitud konsultatsiooni ja avaliku konsultatsiooni  korraldamise  põhimõtete  ja erisuste  kokku leppimine seaduse tasandil annaks ametnikele selgema juhise kaasamise korraldamiseks ja tagaks avalikkusele ning huvigruppidele  selguse  nende  võimalustes otsustusprotsessides kaasa rääkida.   Sealjuures peab  konsultatsiooni korraldamise  ulatuse suhtes säilima  vastutavate ametnike diskretsiooniõigus arvestades  nii aja-, inim- kui ka raharessursse, mida ulatuslik kaasamisprotsess eeldab.

  1. Rahvusvahelised analoogid –  mida on neist teada.

Avaliku võimu otsustusprotsesside läbipaistvuse suurendamine on aktuaalne paljudes riikides  seonduvalt 2011. aasta sügisel  alguse saanud rahvusvahelise Avatud Valitsemise Partnerluse  initsiatiiviga. Eesti on selles initsiatiivis osaline, kusjuures Eesti tegevuskava näeb ette avatud ja kodanikke kaasava poliitikakujunduse edendamise.

  1. Taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad, süsteemsuselt sobivamad variandid

Seni, kuni  avatud õigusloome ja poliitikakujunduse õiguslikku regulatsiooni täiustatakse,  tuleb jätkata senist  suunda ametnike oskuste arendamimisel  ja „Kaasamise hea tava“ rakendamisel, eriti aga tõhustada avalikkuse teavitamist juba olemasolevatest osalusvõimalustest.

  1. Spetsiifilist valdkonda puudutavad ettepanekud

 1.  Riigikogu komisjonide töö avalikustamine

Eelmisel aastal kerkis avalikkuses päevakorda Riigikogu komisjonide tööd kajastavate  materialide kättesaadavus  ning teema päevakajalisust ilmestavad ka  rahvakogu  protsessi raames tehtud ettepanekud.

Riigikogu komisjonide töö on reguleeritud Riigikogu  kodu- ja töökorra seaduse neljandas jaos „Riigikogu komisjoni töökorraldus“. Põhimõtteliselt on komisjonide istungite korraldamine olnud ühesuguselt reguleeeritud kogu taasiseseisvumisest möödunud aja jooksul. Komisjoni istungid on reeglina kinnised, külaliste kutsumise õigus on komisjoni esimehel, kuid komisjon võib otsustada kuulutada istungi avatuks, kui selle poolt on üle poole konmisjoni koosseisust.

Erinevus komisjoni töökorralduses, mis toodi sisse 2004 aastal,  puudutab komisjoni istungite protokollie.   Siis kaotati varem kehtinud nõue, et „protokoll peab kajastama komisjoni istungi käiku ja komisjoni istungil vastuvõetud otsuste ning seisukohtade kujunemist“.   Tänane riigikogu komisjoni protokoll kajastab vaid koosoleku toimumise fakti ning seal osalenud ning esinenud inimeste nimesid ja vastuvõetud otsuseid, aga otsuste tekkimise käiku ainult sedavõrd, kui komisjoni liikmed seda oma sõnavõtus eraldi nõuavad.

Kuna komisjon on Riigikogu tööorgan, siis on komisjoni töö kujundamisel avatuse imperatiivi kõrval tähtis ka see, et komisjon saaks täita oma sisulist funktsiooni Riigikogu täiskogu otsustusprotessi ettevalmistamisel. Komisjonis toimuvad esialgsed arutelud ja informatsiooni vahetus ning püüdlused erinevate huvide vahel kompromisse leida.  Komisjoni  töö tulemus  kajastub suure saali aruteludes, kus tuuakse reljeefselt välja erakondlikud erisused ja rahvaesindajate eriarvamused.

Riigikogu komisjonide istungite kohustuslikus korras avalikuks muutmine võib kahjustada komisjonide töövõimet  ning viia sisulised arutelud ja kompromisside otsimise  reguleerimata pinnale (nn. tahatuppa).   Seepärast ei ole komisjonide senise töökorralduse  muutmine  väljaspoolt tuleva surve tõttu põhjendatud,  avaliku istungi korraldamine tuleks jätta komisjoni enda otsustada.  Küll aga võiks Riigikogu komisjonid olla  palju aktiivsemad  avalike istungite korraldamisel nendel teemadel, mis pakuvad üldist huvi. Ka täitevvõinmu järelevalve küsimused võiksid leida käsitlust avalikel istungitel.  Avaliku istungi ülekanne internetis  peaks olema loomulik asjade käik.

Küll aga on ekspertide soovitus taastada  varem kehtinud nõue komisjonide protokollidele, et need sisaldaksid üldiste faktide kõrval ka  ülevaadet arutelu käigust.

Ekspert Andres Ergma jäi seisukohale, et Riigikogu komisjonide istungid peaksid olema avalikud.

  1. Lobby õiguslik reguleerimine

Lobby tegemine ehk võimukandjate mõjutamine majandusliku kasu saamiseks ilma kaasnevate poliitiliste ambitsioonideta on levinud kõikides liberaalse demokraatia režiimides. Anglo-ameerika riikides on lobby’stamine reguleeritud juba alates teise maailmasõja järgsest ajast, aga kontinentaal-Euroopa riikide praktikasse on see jõudnud alles XXI sajandi alguses, eelkõige seoses Euroopa tasandil regulatsioonidega. Põhjala riikides ametlikku lobby regulatsiooni veel ei ole, selle asemel rõhutatakse poliitika tegemise ja avaliku võimu toimimise avatusele. Kesk- ja Ida Euroopa riikidest on lobby reguleeritud Poolas ja Sloveenias.

Lobby reeglite formaliseerimisel tuleb leida ühiskondlik arusaamine küsimuses, kuidas selline regulatsioon mõjutab erinevate huvigruppide esindatust versus nende inimeste huvide esindatuses, kes ei ole organiseerunud. Uuringud on näidanud, et valdav enamus lobbiste töötab kasumit taotlevaid ettevõtteid ja valdkondi esindades ning ainult ca 20% esindavad sellist ühishuvi, millel puudub otsene majanduslik väljund, tekitades kartust, et majanduslik huvi leiab veelgi parema tee regulatsioonide eest vastutavate inimesteni. Teine otsuse koht on lobby reeglite reguleerimise iseloom, siin on rahvusvaheline kogemus näidanud, et seadusandlusse kinnistatud regulatsioon on efektiivsem, kui vabatahtlikult järgitavad käitumisjuhised.

Eksperdid soovitavad  lobby reguleerimise küsimuse  Riigikogu tasandil päevakoda võtta ning  Eesti jaoks sobilik lobby regulatsioon välja töötada.

  1. Kaasamine kohalikul tasandil sh. kaasav eelarvemenetlus.

Inimene puutub avaliku võimuga kohalikul tasandil palju tihedamalt kokku, kui valitsuse tasandi küsimustega, seega on kaasamisest rääkides vajalik vaadelda seda mitte ainult riigi, vaid ka KOV tasandil. Tõenäoliselt on inimese esmaseks kokkupuutepunktiks erinevate teenuste tasandil just KOV ja enamasti inimene ei teegi vahet, kas tema probleemid on puutumuses kesktasandi või kohaliku tasandi regulatsioonidega.

Mitmed Euroopa riigid on kohaliku omavalitsuse tähtsust kaasamisel toonitanud riiklike seadustega, kus on kirjeldatud minimaalsed standardid kohaliku tasandi kaasamise sisseviimiseks. Näiteks Suurbritannias on KOV seadusandlusesse sisse viidud nõuded kohaliku eelarve formuleerimisel kaasamisprotsesse arvestada. Üldse on kaasava eelarve protsess üks viimasel ajal rahvusvaheliselt tunnustust võitnud võimalusi inimeste kaasamiseks kohaliku elu juhtimisse ja seda oleks otstarbekas sisse viia ka Eestis.

Protsess annab võimaluse väljaspool tavalist otsustusprotsessi omavalitsuse teatud kulutusi anda inimestele otse otsustada. Sellise protsessi sisseviimine annab inimestele võimaluse iga-aastaselt kohaliku elu korraldamises kaasas olla.