A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Sulev Valner, Postimees

Ajakirjanik Sulev Valner kirjutab, et Rahvakogu ees seisab nüüd kaks küsimust: kas ellu tuleb viia kõik ideed, mis said üle keskmise toetust, ja kas seal on kõik head ideed.

Kirves võib olla tapariist. Või siis hea tööriist oskaja mehe käes. Mõni kirves kuurinurgas võib tunduda ka lihtsalt tarbetu asi, kui ei oska seda kasutada.

Rahvakogu portaal pole samuti muud kui üks uus tööriist, piltlikult kirves meie käes. Mida sellega peale hakata?

Kõigepealt pean tunnistama, et pretensioonikas nimi Rahvakogu mulle eriti ei meeldi, aga sellega hakkab juba tasapisi ära harjuma. Soovi korral saab nimest välja lugeda lausa otsest vastandumist riigikogule, ehkki nimepanijad seda vaevalt tahtsid. Teisalt tuleb aru saada, et mingi nimi peab ju asjal olema. Kui see peaks lörri minema, siis ilmselt mitte nime pärast.

Algus on olnud hea. Portaal hakkas tööle, kellelgi pole olnud suuri etteheiteid selle vormistusele ja neutraalsele toonile. Esimesed nädalad on toonud paraja hulga igasuguseid ettepanekuid ja külastajaid, ei saa kuidagi öelda, et Rahvakogus pole rahvast. Kvantiteeti juba jätkub.

Praeguses etapis oleks aeg esitada minu meelest kaks olulist küsimust.

Esiteks, kas kõik need Rahvakogule esitatud ideed, mis leiavad natukegi üle keskmise poolehoidu, tuleb nüüd ellu viia?

Ja teiseks, kas siin on kirjas kõik head mõtted, mis tuleks erakondade ja valimiste alal ellu viia?

Julgen arvata, et vastus mõlemale küsimusele on selge «ei».

Ettepanekuid on juba tehtud igasuguseid. Mõned kõlavad väga mõistlikult, isegi nii enesestmõistetavalt, et tahaks küsida, miks seda ammu pole ellu viidud. Teised on sellised, mida tasuks vähemalt arutada. Mõned on ikka päris hullud.

Valiku tegijatel peab jätkuma selgroogu öelda mitmegi asja kohta – koos põhjendustega! –, et see on küll portaalis hääletajate seas päris populaarne mõte, aga ei lähe mitte, sest pikaajaliselt toob kaasa need ja need tõsised ohud. Ei taha hakata siin konkreetseid näiteid tooma, igaüks saab ise vaadata ja mõelda.

Võimalik, et siit sadadest ettepanekutest realiseerub päriselt lähiajal seadusemuudatuseks ainult mõni üksik. Kas seda on vähe, kas sellega oleks Rahvakogu läbi kukkunud? Maksimalist ütleks kindlasti nii. Eriti kui juhtumisi mõni tema enda soositud ettepanek elluviimist ei leia.

Aga võib-olla ei olegi Eestis senise kahekümne aastaga tehtud seadused igas suhtes nii viletsad, et igaüks suudab nüüd kohe midagi hoopis paremat välja pakkuda? Poliitikuid «üleüldse» kritiseerida on lihtne, aga panna omalt poolt kirja alternatiivne põhjendatud ettepanek seaduse muutmiseks juba natuke keerulisem, nagu ka portaalis näha. Tuleb kiita kõiki, kes seda on proovinud teha.

Üks Rahvakogu positiivne kaasnähe on kindlasti see, et temast kujuneb ilmselt üks kõige massilisem rahva poliitikakool pärast laulvat revolutsiooni, mil me kõik ainult ei laulnud, vaid toimus ka tõeliselt üldrahvalik arutelu seadusetekstide üle. Kas mäletate seda aega, kui üleriigilistes ajalehtedes võis ilmuda tervete lehekülgede kaupa uute, meie oma riigi esimeste seaduste eelnõude tekste, mida ka suure õhinaga läbi arutati, sest midagi sellist polnud saanud terve nõukogude aja teha?

Kui jutt juba jõudis laulva revolutsioonini, siis võrrelda praegust «revolutsioonilist» situatsiooni tolleaegsega tundub siiski ilmne liialdus. Siis oli eksistentsiaalne võitlus suure ajaloolise vastasega oma riigi sündimise ime eest. Praegust võiks pigem iseloomustada kui mõningast, ehkki küllalt suurt rahulolematust mõnede oma valitud poliitikutega oma riigi asjades, mis paljude arvates võiks olla korraldatud paremini.

Seetõttu oleks liig eeldada, et kõik inimesed peaksid, nagu aastal 1988, olema valmis ennastsalgavalt oma põhitöö kõrvale jätma ja hakkama revolutsiooni tegema. Mõistan täiesti neid, kes ütlevad, et huvituvad poliitikast küll, aga pole veel jõudnud Rahvakogu portaalis käia.

Kui praegu on välja lubatud, et veebruaris toimub rahvakogu.ee kaudu esitatud ettepanekute analüüs, siis tõenäoliselt peavad pädevad analüüsijad tõdema, et lisaks esitatutele on veel mõnigi vähemalt sama vajalik ja oluline mõte, mida siin ei ole. Kui tahame saada parimat võimalikku tulemust, siis ei tohiks olla argument «aga jaanuaris keegi seda mõtet portaali kirja ei pannud, nüüd on juba hilja».

Loota, et kõik vajalikud ideed tulevad esile sellise omaalgatusliku rahvaalgatuse korras, oleks vist sama naiivne kui uskuda, et näiteks head ajalehte saab kokku panna vaid toimetusse tulevatest lugejate kirjadest. Midagi tuleks selgelt juurde tellida neilt inimestelt, kes on aastate jooksul samade teemadega tegelenud, aga kes ise portaali oma mõtteid pakkuma ei tule.

Guido Viik ütles hiljuti presidendi kärajatel tabavalt, et Eesti on miljoni monoloogi maa. See, mis praegu Rahvakogu portaalis toimub, on ikka veel põhiliselt monoloogide esitamine. Dialoog esitatud ettepanekute üle seisab alles ees. Loodetavasti. Kui tõsist dialoogi ei tulegi, siis on küll pahasti. Siis toob Jääkeldri algatus tõepoolest pettumuse.

Tulles alguse juurde, näen ühe ohuna, et Rahvakogu kirves tundub pisut ümmargune ja nüri. Natuke teritamist ei teeks paha. Kogu see arutelu ei pea lõpuni nii igavalt poliitkorrektne olema.

Artikkel Postimehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort