Aadress: Tõnismägi 3a-7
Email: info[at]kogu.ee
Telefon: +372 640 8717

Olles nii Harta12 algatajana kui läbi rahvakogu kaudu vastutav ka selle eest, et Jüri Adams taas riigikokku pääses, oli mul 10.oktoobri Õhtulehes huvitav lugeda tema kriitikat rahvakogu kui osalusdemokraatliku algatuse toimimisele. Toon välja mõned kohad, kus arvan, et Adams eksib või hämab.

Adams räägib rahvakogust kui läbikukkumisest, pidades põhjuseks protsessi ülesehitust ja ideede madalat kvaliteeti. Ta jätkab, et tegelik probleem on parteide, eriti võimuerakondade rahastamine riigieelarvest ning sellest tulevalt ülepingutatud valimiskampaaniad. Meenutame, mida rahvakogu erakondade rahastusega seoses pakkus:

1. 88% arutelupäeval osalenuist soovis muuta süsteemi nii, et pool toetust jagataks riigikokku valitud erakondade vahel võrdselt ning teine pool kõigile kandideerinud erakondadele vastavalt saadud häälte arvule.

2. 85% soovis suurendada erakondade rahastamise järelevalve organi volitusi kontrollida erakondade ja nende sidusorganisatsioonide kogu majandustegevust.

3. 87% soovis kehtestada ülempiiri kas poliitilise reklaami kuludele või mahtudele.

Kodanik suudab enamat

Rahvakogu näitas selget tahet erakondade rahastamist korrastada, tehes mõne tuhande vabatahtlikuga nelja kuu jooksul ära tohutu töö. Probleem, mille Adams paneb rahvakogu arvele, tekkis hoopis esindusdemokraatias, mida parandada püüti – just riigikokku jäi suurem osa ettepanekutest seisma ja maha võeti vaid mõned piirangud. Üks neist oli erakonna asutamiseks nõutava liikmete arvu alandamine, mis aitas kaasa sellele, et Vabaerakond riigikokku pääses. Veel tänagi on neil kunagi nõutud 1000 asemel vaid 684 liiget.

Adams heidab ette, et tegeleti rahva seast ideede kogumise ja nende analüüsimisega, selmet jätta töö vaid ekspertidele. Niisugune “laiendatud jääkelder”, kutsutud asjatundjate komisjon, oli variandina ka laual. Miks me ei tahtnud sellega piirduda?

2012. aasta lõpuks oli usaldamatus poliitikute ja avalikkuse vahel kasvanud väga suureks, mõlemalt poolt pilluti üha karmimaid loosungeid. Erinevalt Adamsi arvatust ei tahtnud me paljalt teada saada, millega rahul polda (seda öeldi häälekalt), vaid liikuda edasi. Jõuda koostöövaimuni, mis suudaks lahendusi pakkuda ka tulevastes konfliktides, eelistatult vähemalt mõnd neist ka ennetada.

Oma vabakonna-taustaga leidsime, et kodanikkond suudab enamat Adamsi soovitatavast tänaval marssimisest ega pea kaasa rääkimiseks ka ainuvõimalusena parteisse astuma. Ühiskonna tervisele on kasulik, kui olulised asjad arutatakse läbi nendega, kel selleks kodanikena huvi ja pingutatakse, saamaks oma teadmiste ja kogemustega panustama neidki, kes ise lippudega tänavale ei rutta.

Nõnda valmis riigikogule üks Eesti ajaloo laiapõhjalisemalt ette valmistatud materjale (mitte ainult 18 arutelupäeva teemat). Aga ka mudel tulevikuks, kuidas töötada huvigruppide, ekspertide ja avalikkusega, nii et kõik saaksid, tahaksid ja oskaksid kaasa lüüa.

Mis läks valesti?

Esiteks avalikkuse ootuste ja tähelepanuvõime valesti hindamine. Alates Silver Meikari artiklist ja sellele eelnenud demokraatia arendamise sihtasutuste plaanist olid erakondade rahastamisega seotud teemad esiplaanil üle aasta, kuni lõpuks neid üleval hoidnud uudistetsükkel suri. Me ei suutnud ettepanekute riigikogus toimunud aeglast lämmatamist ja edasilükkamist rahvale selgitada. Ei tundunud mõistlik konflikti õhutada, sest veel pikalt näis, et erakondadele endile oleks kasulik muutused ellu viia või muidu tabab möödalastud võimaluse Kalevipoja mõõk neid endid.

Miks nii läks? Tollased parteid ja nende liidrid arvasid, et erakondade rahastamine on mööduv teema ja kuna valitsuserakonna valges kampsunis kardinal Kristen Michal oli just selle skandaali tõttu ministriametist loobuma pidanud, siis rohkem “punkte” kodanikuühiskonnale ei antud.

Eksisime erakondlikke hoiakuid hinnates. Paljud siiralt vaid esindusdemokraatiasse uskujad tajusid rahvakogu ohtliku eksperimendina, mis õnnestumise korral võiks parlamendi niigi nappi võimu lahjendada. Peeti ka riskantseks rahvaalgatusele vastu tulla – kui seekord on pakutu mõistlik, siis tulevikus võidakse sarnasel viisil tahta midagi vastuvõetamatut ning tekkinud pretsedent sunniks vähemalt läbi rääkima. Nõnda mõtlejate üheks esindajaks riigikogus oli põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste, kes väljendas end reljeefselt: rahvakogu sarnaneb pronksiööga ja parlament ei hakka rahvakogu täitevorganiks.

Rahvakogu tulemused

Rahvakogu tulemuseks oli pisut õiglasem erakondade rahastamise kord, kandidaatide kautsjoni väiksem määr, poole väiksem hulk erakonna asutamiseks vajalikke liikmeid, karmimad karistused keelatud annetuse vastuvõtmise eest, erakondade rahastamise järelevalve komisjoni laiendatud volitused ja alla valimiskünnise jäänute riigipoolse toetuse suurendamine. Lisaks parlamendi kohustus arutada vähemalt 1000 allkirjaga pöördumisi.

Fakt, et riigikogu võttis kodanike panusest vastu vaid jupi, ei tähenda, et kodanikud oleks läbi kukkunud. Edasilükkamist toetanud poliitikute taktikaline edu tõi valimistel kaasa strateegilise kaotuse.

Mida haritumad, ühiskonnast hoolivamad ja poliitikast huvituvamad on inimesed, seda vähem arvavad nad, et demokraatia ideaalne vorm on juba kasutusel ega vaja muutusi. Meid kõiki puudutavatele otsustele tuleb saada võimalikult lai legitiimsus. Sestap olen ma ka rõõmus, et riigikokku said kaks uut parteid – kuigi ma pole nende poliitilise platvormiga nõus, peab parlament esindama võimalikult laia elanikkonda.

Kui rääkida veel lahendustest, siis üks võimalus rahvakogu meetodite kasutamiseks oleks riigikogus toimuvate olulise tähtsusega riikliku küsimuse (OTRK) arutelud. Iga fraktsioon saab algatada ühe OTRK aastas, aga sisult kipuvad need olema õhukesevõitu. Kui sügavamaks ettevalmistuseks oleks rohkem võimalusi, võiksime mõned korrad aastas näha häid mõjuanalüüse ja ehk ka laia valimi hinnangut pakutule. See omakorda võiks viia paremate poliitikateni. Rahvakogu oleks ka mõistlikum meetod võrreldes rahvahääletusega, sest tulemuseks on ülevaade ühisosast, mitte kaheks poolduma sunnitud ühiskond. Ehk oleks rahvakogu suurema edu korral oma usaldusväärsust kasvatanud juhid julgenud avada kooseluseadust ja pagulasteemat viisil, mis oleks vähendanud tunnet, et otsustati meie eest, ilma meieta ja taastootis “lolli massi” ja “tarkade ekspertide” vahelist lõhet.

Tulles aga tagasi rahvakoguni, siis olemasolev süsteem teenib oma kontrollijate huve ja nad on omakorda mõjutatud valijatest. Ühes olen Adamsiga nõus: poliitika rahastuse viis mõjutab oluliselt tippu jõudvate isikute valikuid. Usun, et meil oleks ühiskonnana palju võita paremast rahastuskorrast ja sisulisele arutelule suunavatest reklaamipiirangutest, ning et küsimus on vaid sinna jõudmise ajas. Kodanikena on meil valik, kas survestada ministreid lahendust leidma juba praegu, või näiteks peale 2019. aasta erakordselt pikka poliitilise võitluse perioodi, kus poole aasta jooksul on nii Riigikogu kui europarlamendi valimised.

Et kampaaniate karjuv rahavajadus ei sunniks minema korruptsiooni teed ega valimistevahelisel ajal säästmiseks piltlikult öeldes kontorit kinni panema, oleks mõistlik neid reegleid arutada varakult ja rakendada juba enne. Ehk on hiljuti suurepärase üksmeele leidnud Riigikogu vanematekogu selleks väljakutseks valmis?

Maailm muutub. Vabatahtlikud võtavad riiklikke kohustusi (näiteks päästeliit) ja aitavad kaasava eelarvega kohalikke sihte seada. Nad loovad muuseumitele veebilehti, tõlgivad uut presidenti tutvustavat artiklit Vikipeedias ja teevad palju muud, sest probleemi nähes ei otsi nad süüdlast, vaid lahendust.

Rahvakogu oli üks viis paljudest, kuidas rakendada inimeste soovi ühiskonnale kasulik olla. Pikka perspektiivi nägevad poliitikud peaks pingutama, et nii soovijaid oleks palju ja et nad ei pettuks. Olen kindel, et ühel päeval on ka kõrvale jäänud rahvakogu ettepanekud uuesti laual ja saavad seadusteks, sest nad on paremad kui praegune kord.

Veeb: MKoort