Sõltumata eriolukorrast algas kevad meil 20. märtsil kell 5.49, kuigi selleks ajaks oli maailm juba tundmatuseni muutunud. Tavapärane töine argipäev oli ühtäkki asendunud murega, mis sunnib kõiki tegevusi sügavuti ümber hindama ja mõtestama. Koroonapandeemiajärgset tegelikkust või normaalsust ei oska ilmselt keegi praegu ette ennustada. Samas tahaks väga uskuda, et rasked ja kurjad ajad teevad meid tugevamaks, aga ka hoolivamaks ning koostöövõimelisemaks – kas või esialgu kaug(koos)töö formaadis. Sest mõtted ei ole karantiinis ega nende piirid kinni*.

Viiruse poolt räsitud ja muudetud maailm võiks tähistada täiesti uutmoodi – empaatilisema ja arvestavama – koostöökultuuri algust terves maailmas. Praegusel keerulisel ajal saab kristalseks settinud (ebaolulisest puhastunud) sisu ning teadmisi kandev sünergia ilmselt võimsama tähenduse kui kunagi enne. Lisaks on kriisi puhul ülioluline väärtustada just iga üksikisiku pärisosa kollektiivses vastutuses.

Argirutiin võib eriolukorras muutuda talumatult tühiseks, sest hetkel ei pruugi see otseselt elusid päästa. Aga samas on just kui eluliselt oluline, et jätkaksime argiste tööde ja tegemistega – eriti sellistega, millel mõte on päriselt sees. Sest ühel päeval, kui kriis on möödas, läheb elu edasi. Raskel ajal alal hoitud tegevused aitavad meil siis kriisist ehk pisut lihtsamini ka väljuda.

Sellepärast tegutseme ja toimetame edasi (mitte nii, nagu midagi poleks juhutnud, vaid just selle tõttu, mis juhtunud on) – panustame ja pingutame rohkem. Nii et vaatamata sellele, et maailm me ümber on õudusunenäolaadses kriisis, alustame Eesti koostöö kogu pisikese meeskonnaga e-uudiskirja väljaandmist, et igakuiselt oma tegevuste olemust avada ja laiemalt tutvustada.

Ebe Pilt
Eesti koostöö kogu kommunikatsioonispetsialist

* * * * *

* Seda mõtet tuletas Minna Canthi päeval (19. märtsil) meelde Soome suursaatkond Eestis. Minna Canth (1844–1897) on Soome ajalukku jäänud kui esimene naiskirjanik ja -ajakirjanik, rahvusvaheliste aadete ja (koostöö)kultuuri kandja.

Veeb: MKoort