A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Sel nädalal ilmuva Eesti inimarengu aruande autorid püüavad ületada seni ainuvõimalikuna tundunud sotsiaalpoliitiliste mudelite – heaoluriigi ja neoliberalismi – ühekülgsust, pakkudes nende teatud elementide nutika seostamise kaudu välja uue sünteesi, kirjutab Raivo Vetik, Eesti inimarengu aruande peatoimetaja.

Inimarengu aruande olulisemad punktid

  • -Sotsiaalse süsteemi tagasiside nõrkus
  • -Parem haridus ei kindlusta paremat palka
  • -Haridussüsteemi suurimad lõksud on seotud venekeelse kooliharidusega
  • -Keskmise palga lõksu ohver tervikuna on Eesti majandus
  • -Võimestamisstrateegiate kõige laiem ühisnimetaja on innovatsioon
  • -Eesti arengu nõrgad kohad ja haavatavus: kogemuste ja oskuste vähesus ning sotsiaalse süsteemi toimimise loogika

 

Kümme aastat tagasi võttis riigikogu vastu strateegilise arengukava «Säästev Eesti 21» (SE21) ja sõnastas sellega Eesti ühiskonna pikaajalised eesmärgid seoses inimeste heaolu kasvu, ühiskonna sotsiaalse sidususe, looduskeskkonna kestlikkuse, kultuuriruumi arengu ja demokraatia toimimisega. Seekordne Eesti inimarengu aruanne analüüsibki Eesti viimase kümnendi arengut SE21 eesmärkide ja mõõdikute järgi, esitades mahuka arvandmestiku ja tavapärase sotsiaalse analüüsi kõrval ka eksistentsiaalseid küsimusi: kes me oleme ja kuhu me läheme, mis on meie jaoks oluline ja mis mitte?

Sotsiaalsete muutuste mõtestamine

Eesti ühiskonna jätkusuutlikkust mõjutavad enim kaks fundamentaalset sotsiaalset muutust: rahvastiku kiire kahanemine ja vananemine ning Eesti avatus maailma protsessidele. Demograafid oskavad päris täpselt prognoosida Eesti elanikkonna koosseisu 10 ja 20 aasta pärast. Need paiguti šokeerivad ennustused toidavad muu hulgas ka arutelu Eesti hääbumisest ja selle ärahoidmisest.

Selle kõrval on siiski jäänud domineerima argumendid hääbumise välditavuse kohta, kõnepruuki on tulnud sõnapaar «kestlik kahanemine». Et niimoodi sõnastatud termin võib viia mõtte Achilleuse ja kilpkonna võidujooksule, kus vaatamata erinevale kiirusele nende vahemaa justkui jääbki kestvalt kahanema, siis tuleks kaaluda terminit «säilenõtke kohanemine» (resilient adaptation).

Eesti avatus muu maailma mõjule väljendub näiteks mitme valdkonna kiires arengus viimasel kümnendil, mis tulenebki peaasjalikult osalemisest rahvusvahelistes võrgustikes, eelkõige Euroopa Liidus. Selle kõrval jääb küsimus: mil määral ja kui tulemuslikult suudavad Eesti inimesed ja institutsioonid uue rahvusvahelise keskkonnaga kohaneda? Kuidas saavutada Eestile senisest kõrgem koht üha konkurentsitihedamas rahvusvahelises väärtusloomeahelas? Kuidas vältida tööjõukadu olukorras, kus piirid on lahti, ent meie elatustase püsib rikkamate naaberriikidega võrreldes tunduvalt madalamal? Kuidas säilitada eesti keele elujõudu suurtes digiteeruvates kommunikatsioonivõrgustikes?

Vastuseid nendele küsimustele raamivad kaks inimarengu aruandest võrsuvat metafoori: sotsiaalsed lõksud ja arengu võimestamine. Lõks viitab üldistusena Eesti ees seisvate probleemide tüübile, võimestamine aga annab võtme lahenduse otsimiseks.

Sotsiaalsed lõksud

Üks peatselt ilmuva aruande põhilisi tunnussõnu on «lõks»: lugeja leiab «keskmise palga lõksu», «heaoluriigi lõksu», «klaaslae lõksu», «vaesuse lõksu», «kõrghariduse lõksu», «rutiinide lõksu» jne. Võib jääda mulje, nagu koosnekski Eesti sotsiaalne ruum just meie tarvis üles seatud lõksudest.

Tegelikkuses kirjeldab enamik nimetatud lõksudest aga üht ja sedasama nähtust, sotsiaalse süsteemi tagasiside nõrkust, kus lõksu sattumine näitab indiviidi või grupi võimetust parandada oma sotsiaalset positsiooni kõigi pingutuste kiuste. Metafoor rõhutab sotsiaalse süsteemi ülemäärast formaliseerumist ja ritualiseerumist, kus süsteemi elementide omavaheliste suhete jäigastumine raiskab ressursse ning takistab kohanemiseks vajalikke muutusi.

Inimarengu aruandest tuleneb, et Eesti majanduse suhteliselt madal positsioon rahvusvahelises väärtusahelas on jäänud viimase kümnendi jooksul laias laastus samaks. Majandusstruktuuri muutused pole tootlikkust loodetud ulatuses kasvatanud, pärssides koos sellega ka võimalusi lahendada riigisiseseid sotsiaalseid probleeme.

Üks sotsiaalsete lõksude põhitunnus on nende relatsioonilisus, mis ilmneb eriti selgelt rände valdkonnas: kui ühest kohast tullakse ära, siis teise kohta minnakse juurde; kui üks kaotab väljarändaja, siis keegi teine võidab juurde sisserändaja. Viimase kahe rahvaloenduse vahelisel perioodil on Eesti rändesaldo olnud negatiivne enam kui 40 000 inimese ehk peaaegu Pärnu linna elanikkonna jagu.

Ränne põhjustab ka teisi ja üksteist võimendavaid sotsiaalseid lõkse. Nii näiteks paistab Eesti rahvusvahelises võrdluses silma sellega, et parem haridus ei kindlusta paremat palka. Majanduse struktuurist tulenevalt jäävad kõrgema haridustasemega töötajad sageli piisava rakenduseta. Selle tõttu põhjustab Eesti-sisest rännet muude asjaolude kõrval kõrghariduse lõks: rändajate seas on ülekaalus kõrgharidusega inimesed, kes ei leia väiksemates kohtades oma haridustasemele vastavat tööd. Välisrände puhul ootab enamikku eestlasi, vastupidi, madalamat haridustaset eeldavate töökohtade lõks – sageli tehakse oma haridusele mittevastavat tööd.

Haridussüsteem on ühiskonna jätkusuutlikkuse keskne instrument ning nõuab seega erilist tähelepanu. Eesti haridussüsteemi aluseks on ühtne põhikool ning õpilaste sotsiaalse tausta mõju õpitulemustele on rahvusvahelises võrdluses suhteliselt väike. Samas aga tuuakse käesolevas aruandes esile, et näiteks elukestvas õppes osalejate hulgas napib neid, kes seda kõige rohkem vajaksid.

Haridussüsteemi suurimad lõksud on seotud venekeelse kooliharidusega. Kui Eesti koolisüsteemi kui terviku keeleline ühtlustamine on olnud möödapääsmatu, siis selle läbiviimise viis ja eriti eestikeelsele õppele ülemineku alustamine alles gümnaasiumitasemel on aidanud kaasa nn klaaslae lõksu tekkele, mis väljendub venekeelsete noorte raskustes jõuda tööturul eestlastega samaväärsetele kohtale.

Vene kooli reformikavas pole eesti keele õppimist käsitletud mitte eelkõige osana venekeelsete noorte eluks ettevalmistusest, vaid pigem asjana iseeneses. On tekkinud olukord, kus gümnaasiumis õppimiseks piisab ekspertide hinnangul keeleoskuse tasemest C1. Seadus nõuab vaid B1-taset, kuid reaalsuses ei saavuta paljud isegi seda. Kui põhikoolis jääb õpilasel eesti keel piisaval tasemel omandamata, võib ta gümnaasiumis pingutada palju tahes, ent tööturul konkurentsivõimet tagava keskhariduseni jõuda on sellele vaatamata väga raske.

Vene kooli reform ja ühiskonna lõimumise valdkond tervikuna seondub kõige otsesemalt Eesti riigi julgeoleku küsimustega. Inimarengu aruanne toob eesti keeleruumi tuleviku analüüsis esile prognoosi, et seniste trendide jätkudes võivad Narva linna elanikest tulevikus üle poole moodustada Venemaa kodanikud. Sõltumata põhjuste tõlgendamisest, on sellisel arengul Venemaa suurriiklike ambitsioonide kasvu olukorras ka julgeolekupoliitiline tähendus.

Eelnevast järeldub, et Eesti vajab senisest oluliselt tõhusamat lõimumispoliitikat, milles panustataks sellistesse tegevustesse, mis liidaksid kõiki Eesti inimesi ning tugevdaksid nende riigiidentiteeti. Sellega seoses ja julgeolekupoliitika kuluefektiivsust silmas pidades oleks mõistlik lahendada «rehkenduse» lõimumisega seotud pool, sest see sõltub eelkõige meist endist.

Keskmise palga lõksu ohver tervikuna on Eesti majandus, mille teekond rahvusvahelise väärtusahela järgmistele astmetele kulgeb vaevaliselt. Eesti Tööandjate Keskliidu viimane manifest teatab kiretult: «Vaeste riikide hulgast oleme ära spurtinud, aga enne rikastele järele jõudmist on hoog raugenud /…/ Odavat tööd me enam teha ei taha, aga kallist veel ei oska.»

Keskmise palga lõksul on hiirelõksuga vähemalt üks suur sarnasus: kumbki pole loodud ohvri väljapäästmiseks, vaid sees hoidmiseks. Lõksust välja tahab saada ainult hiir, teised asjaosalised panustavad pigem lõksu töökindlusele. Järelikult tuleb ümber mõtestada, mida kujutab endast rahvusvahelise väärtusahela madalama lüli staatus – see on üks positsioon terviklikus süsteemis, millesse keskuse ja ääreala erinevus on sisse kodeeritud. Seega, keskmise palga lõks ei ole kõrvalekalle normist, vaid relatsiooniline mehhanism, mille kaudu süsteem kui selline kujundab poolte erinevaid käitumisstrateegiaid.

Neoliberaalse kaanoni põhiline nõrkus Eesti seisukohalt vaadates on tsentri- ja perifeeriariikide huvide erinevuse eiramine, mis sisuliselt tähendab asjade nägemist hierarhilise süsteemi kõrgema elemendi (st mitte Eesti) mätta otsast. Tulemusena rõhutatakse küll mahajäävate riikide majanduse lineaarse progressi võimalikkust, kuid eeldatakse, et see põhinevat justkui ainult nende endi töökusel ja kasinusel. See jätab kahe silma vahele süsteemi kui terviku loogika ning paneb vastutuse ilmnevate probleemide eest ainult nõrgemale poolele, st meile.

Sellise süsteemi loogikat on tabavalt kirjeldanud riigikontrolör Alar Karis: «Eesti välise konkurentsi edukus kipub sõltuma peamiselt sisemise viletsuse säilimisest.» Seega toimib keskmise palga lõks nokk-kinni-saba-lahti-põhimõttel, millest aga omakorda tuleneb järeldus, et Eesti majanduse uus lendutõus eeldab pigem senise tegevusmalli ümberhindamist, mitte aga vahelduvat noka ja saba maast lahti kangutamist üha kiirenevas tempos. Ja kui me oleme riikidevahelisel tasandil tekkiva keskmise palga lõksu puhul nagu üks mees hiire poolt, kas siis ei tuleks võtta sama hoiak ka riigisiseste hierarhialõksude mõtestamisel?

Arengu võimestamise ressursid

Väljateoreetiline lähenemine ei mõtesta ühiskonna jätkusuutlikkust mitte põhimõttel «Las jääda kõik, mis hea!», vaid süsteemi tagasisideme toimimise kaudu. Kui lõksu metafoor näitab ära süsteemi kinnikiilumise põhjused, siis võimestamise märksõna kaudu toome esile süsteemi dünaamika allikad.

Mitmete aruandes analüüsitud võimestamisstrateegiate kõige laiem ühisnimetaja on innovatsioon, mida kõige lennukamal kujul pakub tehnoloogia-Eesti idee. Selle elluviimine põhineb tehnoloogiliste oskuste ja teadmiste eelisarendamisel ning valmisolekul toetada riiklikult vastavaid eksperimente. Tehnoloogia-Eesti esindab innovatsioonipõhise riigi mudelit, mille võimalikkust tõestab mitme Ida-Aasia riigi tõus rahvusvahelise väärtusahela tippu. Ka tehnoloogia-Eesti mudel soovitab investeerida eelkõige valdkondadesse, mis parandaksid Eesti positsiooni rahvusvahelises tööjaotuses. Kahaneva rahvastiku ja suureneva välissõltuvuse olukorras tundub panustamine tehnoloogilisele edenemisele päästva lahendusena, samas jääb üles küsimus, kuidas kindlustada sellele avalik toetus, kui inimesed on kõiksugu reformidest juba väsinud. Kuidas muuta majanduslik ja tehnoloogiline proosa inimesi mobiliseerivaks poeesiaks?

Inimarengu aruande autorid võtavad siin appi sotsiaalsete investeeringute paradigma, mis eeldab, et riigi sotsiaalpoliitikaid ei tohiks näha mitte lihtsalt kuluna, vaid arenguressursi loomise võtmes. Tegemist on katsega ületada seni ainuvõimalikuna tundunud sotsiaalpoliitiliste mudelite – heaoluriigi ja neoliberalismi – ühekülgsus, pakkudes nende teatud elementide nutika seostamise kaudu välja uue sünteesi.

Ühe toimiva lahenduse võtme võib leida inimarengu aruande kultuuripeatükist. SE21 erineb teiste riikide vastavatest strateegiatest selle poolest, et lisaks inimeste heaolule, ühiskonna sidususele ja looduskeskkonna säilimisele on siin sisse toodud ka kultuuriruumi kestvuse eesmärk.

Selline lisandus tulenes murest eesti keele ja kultuuri säilimise pärast üleilmastuvas maailmas, kuid tabas naelapead ka ühiskonna toimimise sisemisel mõtestamisel, sest just kultuuris peitub ühiskonna edenemise keskne ressurss.

Sotsioloogilise kultuurikäsitluse seisukohast polnud näiteks Kristjan Jaak Petersoni «Kas siis selle maa keel …» sõnastamise hetkel mitte lihtsalt ilus luulerida, vaid eelkõige uue subjektipositsiooni kujundamine Eesti ühiskonnas. See pani aluse ühele kahest kesksest eestluse enesekirjelduse (st sümboolse positsioneerimise) keelest, sütitades väikese rahva suureks saamise lootuse läbi vaimse pingutuse. Seesuguse sotsiaalse subjektipositsiooni sõnastamine tähendas automaatselt ka sellele vastanduva positsiooni võimalikkuse loomist, millest aja jooksul ongi kujunenud teine põhiline eestluse enesekirjelduse – ohustatuse ja enesekaitse – keel. Kaitse kõige käepärasem vorm on endassetõmbumine, mida eestlased oskavad vist paremini kui keegi teine.

Pilk tulevikku

Kui tervikuna on Eesti areng taasiseseisvuse ajal olnud erakordselt kiire ja paljude teiste saatusekaaslastega võrreldes ka väga edukas, siis viimase kümnendi trendide analüüs toob välja ka meie nõrgad kohad ja haavatavuse. Sellel on kaks allikat: ühelt poolt kogemuste ja oskuste vähesus, teiselt poolt sotsiaalse süsteemi toimimise loogika. Kui esimene on põhimõtteliselt ületatav ning meil ongi palju suurepäraseid edulugusid, siis teise puhul on riskid ja haavatavus olemuslikud. Neid täielikult vältida ei saa, võimalik on vaid leevendamine.

Lühikese ja tabava diagnoosi leiame presidendi kõnest Eesti Vabariigi 95. aastapäeva tähistamisel: «Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.» Eesti jätkusuutlik kohanemine nii globaalsete kui ka sisemiste muutustega eeldab majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist innovatsiooni. Selles võtmes pakub aruanne välja tehnoloogia-Eesti, sotsiaalsete investeeringute ja visuaalkultuuri edendamise ideed, mis kujutavad endast võimalikke strateegiaid Eesti arengu võimestamiseks.

Selles võtmes tuleks tõlgendada ka viimaste aastate vaidlusi Eesti arengumudeli üle, milles võib näha kaht vastandlikku tendentsi. Esiteks, eri poolte arvamused lahknevad kohati väga tugevasti, sest lähtuvad sotsiaalse välja vastandlikelt positsioonidelt. On täiesti mõistetav, et ametiühingud ning tööandjad võivad näiteks palgapoliitika küsimusi näha erinevalt. Samal ajal tõestab tegelikkus ka üllatavate koalitsioonide võimalikkust. Näiteks pärast viimaseid valimisi esitasid tööandjate keskliit, kaubandus-tööstuskoda ja ametiühingud riigikogule ühise riigireformi tegevuskava, nähes ka majandusküsimusi samalt positsioonilt. Sellele eelnenud tööandjate keskliidu manifest oktoobrist 2014 väljendas samasugust hoiakut, seades eesmärgiks mitte ainult Eesti majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime, vaid ka töötajate heaolu.

Kuidas selliseid üleskutseid tõlgendada? Kas asjad ongi nii, nagu näivad, või on see pigem vaikus enne tormi? Kumb neist tendentsidest hakkab Eesti 2015. aasta järgses arengumudelis domineerima? Võib eeldada, et vastus neile küsimustele ei sõltu mitte ainult ühiskonna eri huvigruppide või poliitiliste parteide vahekordadest, vaid ka käimasolevate sotsiaalsete muutuste ulatusest ja sellega kaasnevate väljakutsete suurusest. Kui väline oht ületab süsteemi valuläve, siis pannakse seljad kokku, sest terviku kohanemine nõuab seda.

Stabiilsema arengu ja väliskeskkonna vähem valulise mõju tingimustes on aga süsteemile kasulikum hoida tagataskus erinevaid tegevusstrateegiaid, mille kindlustab eriarvamuste olemasolu. Samas on paratamatu, et eri rühmade eri arvamused muutuvad üksteise suhtes seda ebasõbralikumaks ja ründavamaks, mida vähem on ühiskonnal ressursse ja mida rohkem on suid laua ümber. Sellise stsenaariumi puhul jääb idüllilistest ühisavaldustest vaid ilus mälestus.

Lõpetuseks: edukas kohanemine Eesti ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete ja kultuuriliste muutustega eeldab ajastule vastavat mõtlemistüüpi. Ühiskonna terviklikkust ja traditsiooni pühadust rõhutav konservatiivne mõttelaad on üks eestluse elujõu allikaid. Seda ei tohiks alahinnata, sest – botaanilist võrdlust kasutades – õitsemiseks on vaja ka juuri. Samas vastab erinevusi ja loomingulisust rõhutav mõtlemistüüp raskesti määratletavatele sotsiaalsetele muutustele paremini. Mistõttu võib pidada pigem tõenäoliseks, et lähikümnendeil ei ole enam tähtis mõtlemistüübi värv, vaid see, kuidas see aitab meil muutustega kohaneda.

Veeb: MKoort