A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees, Rait Maruste

Omavalitsuste reformi ei saa teha, keskendudes kitsalt valdade ja linnade probleemidele, vaid üksiti tuleb lahendada ka laiemaid riigihalduse küsimusi, kirjutab haldusreformi ekspertkomisjoni liige Rait Maruste (Reformierakond).
KOVi reform, millest on tüütuseni räägitud, mida on uuritud ja ette valmistatud aastaid, on lõpuks lubavalt liikumas, tagatuna asjakohasest poliitilisest otsustusest ja valitsuse heakskiidetud konkreetsest aja- ja tegevuskavast. Oli ammu aeg astuda välja nõukogude ajast pärinevast külanõukogudel ja rajoonidel põhinevast väikeste kohandustega mudelist. Meie elu on lihtsalt niivõrd muutunud, et see vana korraldus ei ole enam ei adekvaatne, tõhus ega sobi tänapäeva. Öeldu on lihtsalt sotsiaalse fakti konstateerimine ega ole hinnang neile tublidele inimestele, kes praegustes KOVides on oma parimas usus ja oskust mööda tööd teinud.Kuigi reformi ette valmistav ekspertgrupp töötab, on siiski tegu on alles algfaasiga. Enam-vähem ühisele arusaamisele on jõutud reformi eesmärgi sõnastamises ning n-ö ideaalomavalitsuse tunnuste fikseerimises, mis võiks olla alus olemasolevate omavalitsuste võimekuse (jätkusuutlikkuse) hindamisel. Praegu oleks liialt vara tulla välja tehtu lähema kirjeldamisega, sest kõik see võib täpsustuda ja muutuda, sestap püüan siinkohal esile tuua seonduvaid probleeme, mida KOVi reform puudutab kas otse või kaude.Kõigepealt terminoloogilisest selgusest. Tihti räägitakse riigireformist, kuid lähemalt selgitamata, mida sellega silmas peetakse. Hea oleks selles selget joont pidada.KOVi reform on osa riigireformist ja puutumuses riigihaldusega. Igaüks teab, mida kujutab endast kohalik omavalitsus. See on selgepiirilisem, inimest vahetumalt puudutav ja seeläbi ka arusaadavam. KOVi reform seondub laiemalt ka riigihalduse ehk täitevvõimu toimimise kriitilise hindamise ja ümberkorraldamisega, sh avalike kulutuste ja bürokraatia ning ülereguleerimise koomaletõmbamisega ning lõpuks ka riigireformiga. Siinkirjutaja arusaamise kohaselt on riigireformist rääkides vaja kõigepealt selgelt kokku leppida, mida me selle all mõtleme, siis otsustada, kas me seda tahame, ja kui ka see on selge, siis tuleb teha pikem ajakava, rohkem kui üks valimistsükkel, ja asuda süstemaatiliselt tööle. Ma ei näe võimalust teha riigireformi, alustamata põhiseaduse korrastamisest. Kui reformi all mõtleme tõesti reformi ja mitte sanitaarremonti.

Seni on KOVi ekspertgrupp saanud vältida mõnesid teravaid teemasid. Lähenenud reformile n-ö kitsalt. Kuid need kaasnevad probleemid tuleb lahendada, sest need ei kao iseenesest, uusi lahendusi leidmata ei vääri ettevõetu reformi nime.

Ekspertgrupp püüab jõuda KOVi ideaalmudeli kirjelduseni, hinnata selle optimaalset suurust, mis tagaks nüüdisaegset teenust tagava võimekuse. See omakorda eeldab selgust, mis on KOVi ja mis muu avaliku võimu ülesanne. On selge, et kava ja mudel ei saa olla väga jäik, vaid pigem paindlik ja peab hõlmama ka erandeid. Nii jäävad ilmselt erandeiks väikesaared, kelle kohta on oma seadus ning asi laias plaanis toimib.

Milline peaks olema tuleviku KOVi suuruseline jaotus, selles on siinkirjutaja arvates kaks teed. Võtta aluseks maakondlik jaotus, muutes need omavalitsusteks. Tahes-tahtmata on aja jooksul välja kujunenud maakondlik identiteet, mille osaks on sotsiaalteenuste, suhtlemis- ja transpordivõrgustik jpm. See oleks lihtne ja selge jaotus/lahendus, kuigi osale puudutatuile ehk valus ja raske, sest juba on läbi valude ühinetud, muid plaane peetud jne jne. Selle lahenduse üks hea külg oleks pääsemine osaliselt valglinnastumisest tulenevast administratiivsete piiride ümberkorraldamisest. Teine tee oleks leida kokkulepped kohalike tõmbekeskuste kindlaksmääramiseks ja nende ümber kohaliku omavalitsuse kujundamine. Neid on ilmselt rohkem kui maakondi. Kindlasti on see vaevalisem, nõuab harjumuspärase ülevaatamist jne, kuid võimalik tee. Seesuguse lahenduse raskused algavad aga juba sellest, millist keskust pidada tõmbekeskuseks, ja mis saab neist KOVidest, kes kahe vahel, ja kuidas ümber korraldada väljakujunenud infrastruktuur.

Kunagine kihelkondlik elukorraldus on jäädavalt läinud ning omavalitsuste tänapäevaste ülesannete lahendamiseks ei ole mitte igal võimalikul tõmbekeskusel vajalikku võimekust. Kui eeldada, et KOVi pädevusse kuulub ka kohaliku transpordi, koolivõrgu ja esmatasandi terviseabi teenuse (keskuse) osutamine, siis muutub asi keerulisemaks.

KOVe reformides ei saa üle ega ümber sellest, mis saab maavalitsustest. Praegusel kujul on need institutsioonid oma aja ära elanud. Neis igaühes töötab ca 50–70 inimest ja neile on see probleemiks. Kuid selle saab ületada, kui teeme otsuseid ka teistes, kaasnevates asjades. Maavalitsused tuleb kas ära kaotada, põhjalikult saneerida funktsioonide ja pädevuse kriitilise ülevaatamise teel või muuta riikliku järelevalve funktsioon regioonipõhiseks – Põhja, Lõuna, Ida , Lääne maakond (prefektuur). Väikese Eesti jaoks oleks sellest küllalt. KOVi ja maakonna piiride mittekokkulangemine oleks ka loomulikuks tõkkeks võimalikule korruptsioonile. Ka selle ümberkorralduse vältimatu osa peaks olema bürokraatia ja ülereguleerimise vähendamine.

Samuti ei saa üle ega ümber sellest, mida teha Tallinnaga. Tallinn kui pealinn täidab kahetist funktsiooni – on omavalitsus ja samal ajal ka pealinn ehk n-ö föderaalpiirkond. Teha KOVi reform, jättes Tallinnas kõik samaks, teeme ainult, Tallinna suurust arvestades, pool reformi. Kujutan ette, et Tallinna kohta peaks olema eraldi seadus, nagu enamikus Euroopa riikides. Kuid tingimata ei pea, olulise osa saab ka uue KOVi seadusega ära teha. Tallinna KOVid peaksid suuruse poolest olema võrreldavad teiste Eesti omavalitsustega. Need peaks põhinema linnaosadel (asumitel) ja toimiksid üldistele üleriigiliselt KOVidele seatud reeglite alusel. Riiklike (föderaalsete) huvide – energiajaotus, side, vesi, sadamad, lennuväli ja transpordikoridorid, riigiasutuste toimimine, välissaatkondade vajaduste tagamine jm riigile ja pealinnale tervikuna elutähtsad funktsioonid võiks jääda linnaosade KOVide valitud esindajatest koosneva Tallinna rae otsustada.

KOVi reformi osaks peaks olema ka seisukoha kujundamine, kuidas tõkestada edasist ääremaastumist. KOVid sellega ise ja eraldi hakkama ei saa, siin on vaja sihipärast riiklikku poliitikat. See oleks meetmete kompleks, mis peaks hõlmama avaliku võimu asutuste väljaviimist (dekontsentreerimist) Tallinnast. Kõik on täiesti mõttetult koondatud Tallinna. Meil on kümnete viisi mitmesuguseid autonoomselt toimivaid avaliku võimu asutusi, nagu inspektsioonid, ametid, sihtasutused jmt, mille asumine Haapsalus, Viljandis, Pärnus, Jõhvis, Tartus, Võrus tänapäeva tingimustes on samavõrd võimalik. Kohaliku inimese jaoks on väga oluline vahe, kas sõita maalt tööle Tallinna või maakonnalinna. See annaks olulise tõuke kohaliku elu ja tööhõive elavdamiseks ning oleks ka üks abinõu avaliku sektori koomaletõmbamiseks ja ümberkorraldamiseks. Teiseks võiks Tallinna (suurem) kinnisvara- või maamaks suruda ettevõtlust pealinnast välja. Kolmandaks rakendatakse näiteks Saksamaal seda, et alustava ettevõtluse toetust saavad ainult need ettevõtted, mis on asutatud väljaspool esimest kolmandikku kõige rikkamaid omavalitsusi.

Seega, KOVi reformi ei saa teha omaette võetuna. Et see vastaks meie ootustele ja vajadustele, eeldab ta palju laiemat otsustamist. On, mida mõelda ja teha.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Artikkel Postimehe veebilehel.

Veeb: MKoort