A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees, Hille Hinsberg

Kaks aastat pärast rahvakogu on selge, et see ei lisanud usaldust esindusdemokraatia institutsioonide vastu, kuid võime olla rõõmsad vähemasti selle üle, et inimeste omavaheline usaldus kasvab.

Esmaspäeval algab ühisnädal – vabaühenduste algatatud ettevõtmiste sari, et tähistada inimeste vabadust ühiselt tegutseda ja ühiskonna eluolu korraldada. Kogukond, naabruskond või vabakond – organiseerunud inimesed suudavad suuri asju korda saata.

Kaks aastat tagasi sai alguse üks ettevõtmine, mis oli Eesti ühiskonnas ootamatu, kuna kodaniku hääl sekkus poliitikasse sootuks teisiti kui valimispäeval.

Annan ülevaate, mida arvasid rahvakogus veebikeskkonna kaudu osalenud: mismoodi nad kogesid osalemist ja oma hääle jõudu. Tänu Örebro ülikooli kolleegide tööle saan tuua võrdlusi Rootsiga, kuid päris samasugust protsessi seal toimunud pole. Kohalike omavalitsuste juurde on inimestele loodud hoopis meie kunagise TOMiga (veebikeskkond Täna Otsustan Mina) sarnane püsiv osalusvõimalus, kus inimesed saadavad otsustajatele ideid, mida tuleks teha, ja saavad ametliku vastuse.

Seega on Rootsi variandis igal inimesel eraldi ettepanekuõigus, Eesti rahvakogu aga arutas ettepanekud enne poliitikutele esitamist ühiselt läbi.

Kui sageli on jääkeldrit peetud rahva initsiatiivi külmutamise kohaks, siis mina väidan vastupidist – jääkeldri kogunemisest sai alguse teekond, mille kaudu rahvas otsis väljapääsu ühiskonna poliitilisest ummikust. Rahvakogu kui kodanikualgatus kujunes ühisloomes.

Õigupoolest hakkas ühisloome mõte idanema juba enne jääkeldrit ja kus mujal kui Facebookis. Nimelt käis e-osalemise ekspert Liia Hänni seal välja sellise mõtte: «Selle meetodiga (crowdsourcing) pakub lahenduse välja kindlalt määratlemata hulk inimesi, kes ülesande vabatahtlikult enda peale võtavad. Alles hiljuti rakendas Island seda meetodit uue põhiseaduse tegemisel, kus põhiliselt sotsiaalmeedias toimunud arutelu tulemusena sõnastati hulk ettepanekuid.»

Kuna jääkeldris jõuti arusaamale, et erakonnad ise pole oma probleemide lahendamises erapooletud, kogunes punt inimesi vabakonnast, kes asjaga pihta hakkasid. Muide, tööviisi kavandamise juures olid ka kõikide riigikogu fraktsioonide esindajad, seega haaras ühisloome poliitikuidki.

Nelja kuu jooksul valmistati veebis ette arutelukeskkond, koguti seal ja kirja teel kõigi soovijate arvamusi, analüütikud koostasid arvamuste põhjal lahendusvariandid, rahvakogu vaagis neid ning esitas oma valiku riigikogule seaduste muutmiseks.

Mismoodi rahvakogu ettepanekud saadi?

Kõigepealt oli sõnaõigus rahval. Veebis said kõik teha viie probleemi lahendamiseks ettepanekuid. Neid kogunes ideede ja kommentaaridena ligi 6000. Nende seas oli ka suur osa korduvaid või sarnaseid – oli selge, et on vaja toormaterjali töödelda. Praxise analüütikud liigendasid ideed märksõnade alusel 59 rühmaks. Iga ettepanekute kimbu võttis ette ekspertide kogu, kes hindasid võimalikke tagajärgi ja mõju. Iga teema arutati läbi seminaridel, kus sõeluti välja kõige asjakohasemad ja mõjusamad lahendused – kokku 18. Seminaridel olid kohal eksperdid, oli poliitikuid. Ligi pool kohalolnutest olid algsete ettepanekute autorid ning kodanikuaktivistid. Lõpuks sai sõnajärje taas rahvas, kui arutelupäevale kogunenud 314 inimest hääletas 15 ettepaneku poolt, mis saadeti otsustamiseks riigikogule.

Protsess oli ülikiire, kuna riigikogu tahtis ruttu teha muudatusi erakonnaseaduses ja ootas ettepanekuid. Nende töö algas pärast seda, kui president oli parlamendile üle andnud rahvakogu töö tulemuse – ühisloomes kogutud ja läbi töötatud ettepanekud.

Teame, et riigikogu arutas rahvakogu ettepanekuid tõsiselt. Asja võttis vedada põhiseaduskomisjon, kes küsis arvamusi erakondadelt. Tehti plaan, millal ja milliste seaduste muutmist kaalutakse.

Seadusandja veskid jahvatavad aga aeglaselt. Praeguseks on tulemus selgunud – riigikogu võttis vastu ühe uue seaduse (seadusliku rahvaalgatuse ehk kollektiivsete pöördumiste kohta) ning tegi paar muudatust erakonnaseaduses, mis järgisid rahvakogus välja pakutud lahendusi. Veel mõned asjad otsustati muuta erakondade tegevuse ja rahastamise korraldamisel, kuid lahjemalt, kui rahvas tahtis. Arvestatud sai vähem kui pool, tegemata jäi enam kui pool rahvalt tulnud ja nii ekspertide kui ka kodanike toetuse pälvinud ettepanekutest.

Niisiis võib küsida, et kui riigikogu esindab rahvast, siis mismoodi ta seekord rahvast esindas. Poolikult.

Teisalt on õigustatud küsida: kes te, arvajad – rahvakogulased, olete? Keda te esindate? On ju ainult üks osaluse vorm, kus saab täie kindlusega kasutada sõnapaari «rahvas arvas». See on referendum, kus vastata saab ainult ühele konkreetsele küsimusele ning vastusevariandid on «jah» või «ei». Kõik ülejäänud osalusvormid kaasavad pelgalt osa inimesi. Kuid nende juures pole oluline mitte osalemise massilisus, vaid arvamuse moodustamise usaldusväärsus ja avatus. On kohane küsida, kas infot osalemise eesmärgi ja võimaluse kohta oli piisavalt ning kas osaleda said need, kes soovisid.

Nagu enne kirjeldasin, oli rahvakogul mitu etappi – osa neist avatud kõigile, osa ekspertidele, ning arutelupäev kutsetega neile, kes sattusid juhuvalimisse. Eesmärk oli koguda arvamusi ühiskonna eri tahkudest. Edasi käsitlen ainult neid, kes osalesid veebis läbi viidud esimeses etapis.

Kes avaldasid arvamust rahvakogu veebikeskkonnas?

Enamik veebis osalejatest (74%) olid mehed. Keskmisest rohkem oli vanemaealisi (50–74-aastaseid), samas kui alla 30-aastaseid oli vaid seitse protsenti ehk võrreldes Eesti elanike vanuselise jaotusega väga vähe. Väga paljudel osalejatel oli kõrgharidus (66%). Oli nii vasakpoolse (25%) kui ka parempoolse (45%) maailmavaate pooldajaid ning tervelt kolmandiku sõnul oli nende poliitiline meelsus skaala keskosas. Oli erakondade liikmeid, kuid ligi pool osalenutest ei pidanud end ühegi kindla erakonna pooldajaks.

Arvajad olid ühiskonnas aktiivsed – peaaegu kõik olid käinud valimas, kuid lisaks osalenud aruteludel, kommentaariumides, väljendanud arvamust meeleavaldustel või otse poliitikutega suheldes.

Samas iseloomustab enamikku neist rahuolematus demokraatia olukorraga Eestis.

Kokkuvõttes oli keskmine veebiosaleja intelligentne, soliidses vanuses, kriitiline ja aktiivse hoiakuga ühiskonnaasjade suhtes. Umbes nagu arvamusliider Madis-Ulf Regi, kes Postimehe veergudel päevakajalisi sündmusi analüüsib.

Vaadates seda profiili, olen veendunud, et tegime hiljem õige otsuse kutsuda kolmandasse etappi, arutelupäevale väga erinevaid inimesi ehk ühiskonna esindusliku läbilõike, nagu avaliku arvamuse küsitlusel. Arutelupäeval osales võrdselt mehi ja naisi, neid oli igast Eesti piirkonnast, mitmes vanuses ja haridustasemega – täpselt nii nagu elanikkonnas üldiselt. Kui esimeses etapis registreerisid inimesed end ise osalejaks, siis kolmandas sai kuuldavaks ka nende arvamus, kes end ise pakkuma ei tule, aga keda vaidluse all olevad asjad samamoodi puudutavad.

Kuidas hindasid rahvakogu arutelupäeval osalejad oma kogemust, võib lugeda nende tagasisidest veebiaadressil ngo.ee/rahvakogu.

Kuidas veebis osalenud rahule jäid?

Ligi 40 protsenti küsitletutest ütles, et nad said piisavalt infot selle kohta, kuidas osaleda. Pool vastanutest oli rahul nii juurdepääsuga protsessile kui ka sellega, et said võimaluse arvamuste vahetamiseks ja aruteluks. Eesti rahvakogu osalejad olid palju enam rahul kui Rootsi petitsioonide esitajad.

Küll aga muutub rahulolu rahulolematuseks, kui küsiti, kas osalemine tõi kasu – kas inimeste arvamusel oli mõju tulemusele. Tervelt 95 protsenti osalejatest vastas, et seda ei juhtunud.

Tuntavalt üle poole küsitluses osalenutest pidas vajalikuks, et inimestel oleks edaspidi enam mõju otsustele, võimalus mõjutada võimu ja anda oma eelistustest märku ka valimistevahelisel ajal.

Kuidas teha kodaniku hääl võimule kuuldavaks?

Tagantjärele võib välja tuua mõned õppetunnid olukordadest, kus dialoogist jäi puudu. Riigikogu suurem vastuvõtlikkus ja valikute parem põhjendamine oleksid loonud rahvakogu ettepanekutele suurema lisandväärtuse.

Osalejate ootused olid kõrged – neile ei piisanud sellest, et olla pelgalt informeeritud poliitikute pakutud lahendustest. Inimesed soovisid osaleda ja kutsuda esile muutuse. Erakondade esindajad olid algusest peale pardal ja protsessi kaasatud. Seega polnud rahvakogu eesmärk vastanduda ega konfliktiga tähelepanu pälvida, vaid teha koostööd ja pakkuda lahendusi.

Olime rahvakogu tiimis heausksed ja lootsime, et riigikogu võtab teatepulga üle samasuguse vastutustundega rahva arvamuse ees, nagu olime tundnud meie. Parlamendis asja küll kalevi alla ei lükatud – vastupidist väita oleks ilmne liialdus –, aga erilist õhinat samuti märgata polnud. Kõigepealt tehti pidulik algus, press oli kohal, põhiseaduskomisjoni liikmed Andrei Korobeinik ja Kajar Lember olid teinud ülevaate fraktsioonide arvamustest ning pakkusid välja ajakava, mille järgi riigikogu ettepanekuid arutab.

Edasi aga hääbus soov inimesi kaasata ning arutelud takerdusid kabinettidesse. Otsustamise juurde ei kutsutud rahvakogu esindajaid – ei korraldustiimi liikmeid ega ettepanekute autoreid. Vaid ühel korral saime juhuslikult teada, et komisjon juba arutab kollektiivse pöördumise reegleid, ning saime Liia Hänniga pead kokku panna, et argumente esitada. Hea oli, et komisjoni ukse taga tuli oodata, sest seal sain justiitsministeeriumi ametnikult palju taustainfot, millest on komisjonis varem kõneldud ja mille üle vaieldakse.

Poliitikud kujundasid oma seisukohad ning vaidlesid kuluaarides, kuni saavutasid isekeskis kompromissi. Kompromiss jäi paraku avalikkusele põhjendamata. Näiteks on arusaamatu, miks jäeti kõrvale valimistega seotud ettepanekud. Või miks ei soovitud suurendada rahalist toetust valimiskünnise alla jäänud erakondadele sellisel viisil, nagu oli pidanud õigeks rahvakogu.

Rahvakogu moodi läbi töötatud ettepanekuid riigikogu ju tavaliselt ei saa – pigem on tavaks kujunenud, et huvigrupid saadavad kirju, hoogu võtavad petitsioonid ehk allkirjade kogumise kampaaniad ning järjest rohkem on näha protestiaktsioone, nagu puudega inimesed teerulliga Toompeal või Kalamaja aktivistid linnaosavalitsuses. Vabakond on võimeline üles astuma mitmel moel. Näiteks olime äsja tunnistajaks ähvardusi esitavale lobikampaaniale kaevandustasude tõstmise vastu.

Seega on relvastus aktivistide valida ning võim peab olema valmis reageerima ja astuma dialoogi. Rohkem dialoogi võib tunduda koormav, kuid on vältimatu. Suletus ja ühiskonna hääle tõrjumine toob kaasa nii mainekahju kui ka hinnalise usalduse kaotuse riigi ja kodanike vahel.

Rahvakogu tulemusel vähenes osalejate usaldus institutsioonide vastu ning kasvas kaaskodanike ja vabakonna vastu.

Kuigi näeme, et osalusprotsessid ei lisa usaldust esindusdemokraatia institutsioonide vastu, võime olla rõõmsad vähemasti selle üle, et inimeste omavaheline usaldus kasvab. Rahvakogu abil sai ilmseks, et ühiskond suudab poliitikas kaasa rääkida ja samuti leidub asjalikku koostöövaimu. Loodetavasti on seda viimast järjest rohkem ka parlamendis kui esinduskogus; kindlasti on seda vabaühendustes ja lihtsalt aktiivsete inimeste ühistes tegemistes.

Rahvakogu

•    21. novembril 2012 kutsus president kokku jääkeldri koosoleku.

•    Jaanuaris 2013 said kõik ID-kaarti kasutavad kodanikud veebiportaalis esitada seaduse muutmise ettepanekuid viies valdkonnas: valimissüsteem, erakondade konkurentsi avatus ja parteide sisedemokraatia, erakondade rahastamine, kodanike osalemisvõimalused poliitikate kujundamises valimiste vahel ning ühiskondliku ruumi politiseerimise ja sundparteistamise pidurdamine.

•    Veebruaris 2013 grupeeris poliitikauuringute keskus Praxis ligi 6000 saabunud ettepanekut 59 alateemaks ning eksperdid koostasid neile mõjuanalüüsid.

•    6. aprillil 2013 toimus Tallinna laululava ruumides arutelupäev, millel osales 314 inimest ja läbi arutati 18 ettepanekut, millest 15 edastati riigikokku.

Ühisnädal

•    Ühisnädal on kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustav nädal, mis toimub 24.–30. novembrini.

•    Ühisnädal kasvas välja kodanikuühenduste üle-eestilistest konverentsidest ja Domus Dorpatensise kodanikuühiskonna nädalast. Ühisnädalal räägivad osalejad kodanikuühiskonnast ja koos tegutsemisest.

•    Ühisnädala eestvedajad koondavad nädala sündmused veebiaadressile uhisnadal.ee, kust saab teavet oma kodukohas toimuvatest sündmustest.

•    Ühisnädalat toetavad siseministeerium ja sihtasutus Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Artikkel Postimehe veebilehel.

Veeb: MKoort