A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Õhtuleht, Olari Koppel, Eesti Koostöö Kogu juhataja, rahvakogu algatusrühma koordinaator

Äsja möödus seitse kuud päevast, mil president Toomas Hendrik Ilves viis riigikogusse viisteist rahvakogu ettepanekut erakondade tegevuse ja valimisseaduste kohendamiseks.
Üldlevinud veendumuse järgi kadus tuhandete inimeste töö Toompeale nagu musta auku. Päris nii see siiski pole, kuigi ühtki seadust pole veel muudetud.

Juuni alguses korraldas riigikogu põhiseaduskomisjon avaliku koosoleku, mille käigus tutvustati kõigile huvilistele rahvakogu ettepanekute edasise menetlemise korda. Siis andsid rahvasaadikud muu hulgas ka lubaduse, et kõik ettepanekud arutatakse ja hääletatakse sel või teisel viisil parlamendis läbi ning et kogu see tegevus on avalik.

Sama sõnumit korrati 8. oktoobril rahvakogu infoseminaril. Selle olulise täpsustusega, et kõik valimiste korda, mandaatide jaotust, valimiskünnist jne käsitlevad ettepanekud otsustatakse ära hiljemalt aasta enne järgmisi riigikogu valimisi ehk tuleva aasta märtsikuuks. Samuti lubati, et kõigi rahvakogust tulnud ettepanekute arutamise juurde kutsutakse ka rahvakogu tööga seotud inimesi. Sellest lubadusest on parlament siiani ka ausalt kinni pidanud.

Mädanenud kartuli reegel

On selge, et riigikogu ei hakka koostama „rahvakogu eelnõu” ehk seadust, milles kõik Rahvakogu 15 ettepanekut muutmata sõnastuses reas. Esiteks läheks see vastuollu õigusloome hea tavaga, sest kõne all on paljude erinevate seaduste muutmine. Nn kobareelnõude vastu on sõna võtnud nii riigiõiguse spetsialistid kui president.

Teiseks kahandaks kõigi ettepanekute toppimine ühte eelnõusse märkimisväärselt võimalusi, et olgu või mõnigi rahvakogu soov seaduseks saaks. Siin kehtib mädanenud kartuli reegel: ühest piisab, et kogu kastitäis hukka läheks. See ei tähenda, et mõni rahvakogu ettepanekuist oleks vale, halb või muul moel „mäda”. Küll aga on ilmne, et rahvakogu 15 ettepaneku hulgas on ka selliseid, mis praeguse riigikogu koosseisus enamuse toetust ei saa.

Eelmainitud põhjustel menetleb parlament rahvakogu ettepanekuid erinevate eelnõude raames. Näiteks on täna juba töös „Erakonnaseaduse muutmise seaduse” eelnõu, mis muude asjade kõrval sisaldab nelja rahvakogu ettepanekut: esiteks, erakondade rahastamismudeli muutmist; teiseks, kautsjoni asendamist toetusallkirjadega; kolmandaks, ebaseadusliku annetuse kriminaliseerimist ja neljandaks, erakondade rahastamise kontrollorgani volituste suurendamist.

Eelnõu tekstist selgub, et kautsjon peaks siiski alles jääma, ent selle suurus väheneb praegusega võrreldes kaks korda. Erakondade rahastamise mudel muutub, ehkki mitte sel viisil, nagu rahvakogu ette pani. Valimistel künnise alla jäänud erakonnad hakkavad võrreldes praeguse olukorraga saama märkimisväärselt rohkem raha, seda küll eeldusel, et erakonnal õnnestub valimistel saada vähemalt 2% valimistel osalenute toetusest. Neid kaht muudatust omavahel kombineerides väheneb risk, et parlamendist välja jäämine tähendab erakonnale pankrotti. Kriminaalkorras hakatakse menetlema vaid suuremahulisi ebaseaduslikke annetusi (selle üle, mis on „suur”, hetkel parlamendis vaieldakse). Erakondade rahastamise kontrollorgan peaks saama õigusi ja volitusi juurde, ent kontrollimine ja järelevalve jääb siiski praegu tegutseva komisjoni pädevusse. Kui keegi soovis, et parteide rahaasju hakkaks edaspidi uurima kas kaitsepolitseiamet, riigikontroll või maksu- ja tolliamet, siis sel soovil pole vähemasti praeguse eelnõu alusel võimalust täide minna.

Rahvalt otse parlamendile

Oktoobri lõpus algatas põhiseaduskomisjon eelnõu, mis annaks jõustumisel Eestis esimest korda rahvale õiguse esitada otse riigikogule kollektiivseid ettepanekuid mingi küsimuse arutamiseks ja seaduse algatamiseks või muutmiseks ning paneb parlamendile kohustuse nõuetekohaselt vormistatud ettepanekuid päevakorda võtta ja menetleda. Seegi on üks rahvakogu ettepanekutest, paljude meelest ehk isegi kõige olulisem.
Kui mainituile lisada võimalikud muudatused valimisseaduses (viis Rahvakogu ettepanekut), mille osas parlament on lubanud hiljemalt tuleva aasta märtsiks otsuse teha, võib pidada tõenäoliseks, et aasta pärast rahvakogu töö lõppu aprillis 2013 on seaduseveskist läbi käinud enam kui pooled rahvakogu ettepanekutest.

Samuti võib juba üsna suure tõenäosusega eeldada, et näiteks poliitilise reklaami mahule piirangut ei tule nagu ei sunnita valituid kohustuslikus korras tööle valitud ametikohal. Esimesel juhul ei suuda keegi kõikehõlmavalt defineerida poliitilise reklaami mõistet, teisel juhul tekib asjatundjate hinnangul ületamatu vastuolu iga kodaniku põhiseadusliku õigusega kandideerida ja teha muid vabatahtlikke otsuseid. Järelikult tuleb peibutuspartide ja teiste trikkide vastu otsida teisi vahendeid.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Minu enda hinnangu järgi on riigikogu talitanud rahvakogu ettepanekutega üsnagi ootuspäraselt. Võtnud aega. Arutanud. Kohati otsinud ja leidnud kompromisse ehk siis tegelenud sisulise tööga. Paljudele võib see näida tahtliku ja tarbetu venitamisena ning selles on tubli annus tõtt.

Kui antaks aga valida, kas arutada pikalt, otsida kompromisse ning seejärel seadusi muuta või panna kõik rahvakogu ettepanekud kohe parlamendi suures saalis hääletusele ning need seal tagasi lükata, siis mulle isiklikult meeldib esimene variant rohkem. Avalikkuse ja rahvakogu tegijate kohus on käituda demokraatliku riigi vabade kodanikena ehk tähelepanelikult jälgida parlamendis toimuvat, küsimusi esitada ja vajadusel kõva häält teha. Ka tunnustada, kui lõpuks sünnib hea otsus. Küsimusele, kuidas riigikogu rahvakogust tulnud (lisa)tööga hakkama sai, vastavad kodanikud hiljemalt järgmistel parlamendivalimistel.

 

Artikkel Õhtulehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort