A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees

Andrei Korobeinik

Riigikogu liige Andrei Korobeinik (Reformierakond) kirjutab, et rahvakogu.ee aktiivsena hoidmiseks võiksid inimesed saada ettepanekuid esitada otse sobivale riigikogu komisjonile, näiteks siis, kui ettepanek saab vähemalt 200 korrektselt allkirjana vormistatud poolthäält.

Rahvakogu protsess näitab selgelt, et praegused osalusdemokraatia instrumendid Eestis ei ole piisavalt efektiivsed. Inimesed tahavad poliitikas kaasa rääkida, kuid tunnevad, et neil pole seda võimalust. Portaalid Täna Otsustan Mina (tom.ee) ja osale.ee pole seda nišši mitmel põhjusel täitnud ja väga vähesed teavad, et riigikogus ja ministeeriumites kaasatakse huvigruppe seadusloomesse pea iga seaduseelnõu koostamisel.

Mulle meenub kaks näidet riigikogu põhiseaduskomisjoni tööst. Eelmisel aastal saime Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja hinnangul hakkama nii aasta parima kui ka aasta halvima seaduse väljatöötamisega. Halvimaks jäi erakondade rahastamise seadus, mille koostamisel tehti koostööd enam kui 20 organisatsiooniga. Parimaks sai avaliku teabe seadus, mille loomisel osales alla kümne organisatsiooni ja asutuse.

«Võitjate» valimisel oli peamiseks kriteeriumiks kaasamine ja parima seaduse autori auhinda vastu võttes mõtlesin ma, et kaasamisest endast on tähtsam inimeste teadlikkus sellest, et huvigrupid saavad seadusloomes kaasa rääkida. Ühe seaduse puhul õnnestus seda võimalust piisavalt esile tuua, teise puhul jäi see tagaplaanile.

Lugedes rahvakogu.ee-s esitatud ettepanekuid ja osaledes rahvakogu.ee töögruppides, saan aru, et inimesed vajavad kanalit, et osaleda poliitikas ka valimistevahelisel ajal.

Muidugi ei ole sealsed ettepanekud alati ideaalsed: osa neist üritab parandada asju, mis on juba ammu korda tehtud (näiteks riigikogu liikmete eripensionidest loobumine), mõned on lihtsalt populistlikud (riigikogu komplekteerimine loosi teel).

Kuid sisust on tähtsam protsess. Kui inimene näeb, et riik suhtub tema ideedesse tõsiselt, paraneb ka riigi maine ja suureneb usaldus riigi institutsioonide vastu. Praegu kodanikel sellist tunnet ei ole.

Rahvakogu on kahtlemata vajalik selle lõpptulemusest sõltumata, kuid seda on väga raske püsivalt töös hoida. Poliitika on tegelikult päris tüütu töö. Vaevalt hakkab president mitu korda aastas ettepanekute pakke riigikokku tooma, meedia huvi ei ole samuti igavene. Sära tuhmub ning tom.ee ja osale.ee zombide perekonda lisandub uus liige. Kodanike soov kaasa rääkida ei kao aga kuhugi ja mõne aja pärast võime jõuda jälle algusesse. Sellist stsenaariumit tahaks vältida.

Rahvakogu.ee kontseptsiooni haavatavust tõestab osale.ee näide. Selle, riigi loodud keskkonna funktsioon on sisuliselt sama, mis Rahvakogu saidil – inimesed saavad ideid esitada, neid kommenteerida ja poolt või vastu hääletada. Postitustele vastavad ministrid, riigikogu komisjonide esimehed ja ametnikud, iga ettepanek saab ametliku vastuse.

Ometi on viimase aja populaarseimatel osale.ee ettepanekutel alla kümne toetaja ja vaid mõni kommentaar, samas kui rahvakogu.ee-s on ideid, mida toetab üle 300 inimese.

Põhjus on protseduuris, mitte tehnoloogias. Idee autoril on alati suured ootused oma loomingule ja kui kogu tema ettepaneku valmistamiseks ja vormistamiseks kulunud pingutuse tulemus on ainult selgitav vastus (mis siis, et põhjalik ja põhjendatud), siis oleks naiivne loota, et inimene jääb sellega rahule. Osale.ee ja rahvakogu.ee kogemustest selgub, et inimeste jaoks on kõige tähtsam see, mis saab ideest pärast selle avaldamist.

Ühe võimalusena tulevikus näen ma, et ettepanekuid saaks esitada otse sobivale riigikogu komisjonile, näiteks siis, kui ettepanek saab inimestelt vähemalt 200 korrektselt allkirjana vormistatud poolthäält. Minimaalne nõutav allkirjade arv peaks tõestama, et teema on oluline paljude jaoks, mitte ainult ettepaneku autorile. Ettepanekuid teha ja ID-kaardi abil allkirju koguda võiks rahvakogu.ee, osale.ee või kasvõi riigikogu.ee saidil.

Kui allkirjad on koos, saab riigikogu komisjon otsustada, kas algatada seaduseelnõu ettepaneku elluviimiseks või lükata see tagasi. Rahvaalgatuste arutelu võiks toimuda avalikult, komisjoni debattides osaleda ja oma ettepanekut kaitsta saaks ka selle autor.

Kanepi legaliseerimist arutaks sotsiaalkomisjon, majoritaarse valimissüsteemi rakendamine jääks põhiseaduskomisjonile jne. Ettepaneku autor ei pea (aga soovi korral muidugi võib) vormistama korrektset seaduseeelnõu; piisaks edasiarendamiseks kõlblikust idee kirjeldusest.

Ettepanekute esitamise reguleerimiseks võiks kasutada mitmesuguseid piiranguid: näiteks keelata idee kordamine paariks aastaks, kehtestada maksimaalne ettepanekute arv ühe autori poolt nädalas, kuus või aastas jne. Samas on vähetõenäoline, et riigikogu komisjonide töökoormus sellise mudeli kasutusele võtmisel kuigi palju kasvaks – vaatamata suurele meedia tähelepanule sai rahvakogu.ee-s üle 200 poolthääle vaid 18 ettepanekut.

Loomulikult peab riigikogu igal juhul jätkama tavalise kaasamisega, nagu on tehtud ka seni. On iseenesestmõistetav, et huvigruppidelt küsitakse tagasisidet ja nende esindajaid kutsutakse riigikogu komisjoni istungitele – selleks ei pea allkirju koguma. Samuti saaks iga valija endiselt pöörduda oma saadiku poole ja paluda tal seaduseeelnõu algatada. Allkirjade kogumine oleks pigem varuväljapääs, nagu lennukis: kasutama ei pea, kuid viimase võimalusena on ikka abiks.

Veeb: MKoort