Sel nädalal avanes uus veebikeskkond rahvaalgatus.ee, mis peaks muutma hõlpsamini teostatavaks juba 2014. aastal saadud õiguse esitada Riigikogule arutamiseks erinevaid pöördumisi. Kahe nädala eest toimus aga Rahvusraamatukogus konverents, kus arutati veelgi ambitsioonikamat vormi, kuidas rahvas poliitilises otsustamises kaasa rääkida saaks – nimelt, kas ehk ei peaks lihtsustama ka rahvahääletuste ehk referendumite korraldamist.

Need sündmused loovad pasliku eelduse rääkida veidi ühest suurejoonelisest, aga ka vastuolulisest mõistest – rahva tahtest. Niisiis, mis see on ja kuidas seda välja selgitada?

Ma ise pluralistina jään muidugi skeptiliseks selles osas, kas ühiskonnas saab rääkida rahva tahtest ainsuses – koosneb ju ühiskond paljudest eri vaadete ja huvidega rühmadest, kes tahavad erinevaid asju. Demokraadina tundub mulle aga küsimuse üldine asetus õige – mõistagi on oluline leida viise, kuidas rahva tahet või tahteid kuuldavaks teha ning ühiselu korraldamisel aluseks võtta.

 

Kas rahva tahe “on olemas” või on kujundatav?

Kuidas aga rahva tahet tuvastada? On see nagu metsik ravimtaim, mis kasvab kuskil looduses, otsi ainult üles ja nopi viljad? Või on see pigem nagu aiataim, mille seeme tuleb õigel hetkel külvata, millele tuleb hoolikalt pakkuda just õiges mahus valgust, soojust ja vett ning alles aedniku abistava käe all saame näha, mida rahvas siis tahab? Esimene variant kõlab muidugi oluliselt ehedama ja – mis seal salata – ka mugavamana. Kuid kasvõi avaliku arvamuse uuringud on näidanud, et päris metsikus seisundis võime me rahva tahte asemel noppida ka hoopis inimlikku ignorantsust.

Avaliku arvamuse uuringute üks suurkujusid Philip Converse tõestas juba 1950. aastatel, et enamiku valijate arusaamad poliitilistest küsimustest on võrdlemisi lünklikud, seisukohad sisemiselt vastuolulised ning arvamused üsna ebapüsivad. Hilisemad uuringud on ka näidanud, et see, mida arvab tavakodanik, on olulisel määral ja teinekord lausa kõverpeegli laadse moonutusega mõjutatud poliitikute või arvamusliidrite väljaöeldust. Ehk siis – kelle tahe see rahva tahe ikkagi on?

 

Tahtekujunduse kitsaskohad

Sellest tulenevalt on mõned avaliku arvamuse uurijad soovitanud rahva tahte väljaselgitamisel jälgida, et arvajatel oleks olemas ka adekvaatne alusinfo ja selge ülevaade, mida ühel või teisel viisil otsustamine endaga kaasa võib tuua. Näiteks soovitab Scott Althaus avaliku arvamuse küsitlustes informeeritud ja kvaliteetse avaliku arvamuse väljaselgitamiseks esitada ka faktiküsimusi.

Sellega seoses meenub üks umbes kuu aega tagasi toimunud ja ehk veidi jahmatavate tulemustega avaliku arvamuse küsitlus, mille kohaselt pooldas üle poole Eesti elanikest viisavaba liikumise kaotamist Euroopa Liidus. Mida? Kas tõesti ei tajuta vaba liikumise õigust Euroopa Liidus enam vajalikuna?

Tõenäoliselt mõjutas vastajaid olulisel määral aga taustkontekst. Noil päevil kuuldi ja kõneldi Schengeni ruumist ennekõike kui vabast koridorist, mille kaudu liikusid Lähis-Idast tulnud põgenikud pea kontrollimatult sinna, kuhu neile meeldis ning Eestimaalaste pagulastepelgust arvestades tundus Schengeniga kaasneva vaba liikumise võimaluse piiramine loogilise lahendusena probleemile. Sellele, et ühtlasi pooldati ka sammu, millega Soome tööle, Hispaaniasse reisile või Saksamaale lastelastele küllaminek mitmeid kordi keerulisemaks muudetakse, ilmselt ei mõeldud. (Tõsi, eks kallutatud oli ka küsimus, nimelt küsitigi arvamusi pagulasteema kontekstis.)

Niisiis, n-ö metsik avalik arvamus suudab vastata hõlpsasti praktilistele küsimustele stiilis “kust king pigistab”. Näiteks otsustada praktilisi kohalikke küsimusi. Veidi teine lugu on põhimõtteliste ja filosoofiliste küsimustega, millel on nii otseseid kui kaudseid tagajärgi.

 

Kuidas rahva tahet välja selgitada?

Rahva tahte väljaselgitamiseks on muidugi mitmeid vorme. Nii esindusdemokraatlikke nagu valimistel osalemine, osalusdemokraatlikke ehk erinevates konsultatsiooniprotsessides osalemine, kui ka otsedemokraatlikke, kus rahvas ise otsustab konkreetseid küsimusi. Otsedemokraatlik ise otsustamine võib neist kolmest veel kõige meeldivam tunduda – kõlab see ju päris värskendava vaheldusena tüütutele reklaamiuputusega valimistele ning paljus ikkagi poliitikute ja ametnike dikteeritud protsessidele valimiste vahelisel ajal.

Ent kas otsedemokraatia tähendab ikka seda, et kõik see ebameeldiv, mida oleme tänase demokraatiaga seostama harjunud, jääb seljataha? Riike, kus toimuksid referendumid selliselt, et lihtsalt rahvas tuleb valimiskasti juurde ning ütleb oma eelistuse, praktiliselt pole. Ikka kaasnevad sellega kampaaniad, kus iga huvirühm püüab kõigi võimalike vahenditega populariseerida oma seisukohti. Ja nii nagu valimistel, on n-ö meeldivamad vahendid nagu info jagamine, oma seisukohtade tutvustamine atraktiivsel kujul ikka segatud vastuolulisematega – poliitilise reklaami uputusega, ebamugavate küsimustega kampaaniate rahastamisest koos kohati vaenulikuks või lihtsalt jantlikuks kujuneva kampaaniaga.

Kokkuvõttes, kuigi rahva tahte alusel valitsemine on iga demokraadi ideaal ja unistus, ei maksa rahva tahet ka üle romantiseerida. Ja kohe kindlasti ei ole olemas rahva tahte avaldamise vormi, mis töö meie kui kodanike eest ära teeks. Demokraatia toimib, kui meil endil on soov poliitilistel teemadel infot koguda, probleemide mitmetahulisusest aru saada ning oskus nende üle konstruktiivselt arutleda.
Ilma nendeta avame me lihtsalt veel ühe rinde eri huvirühmade konfliktidele.