Postimees

Rahvakogus pakutakse mitmes ettepanekus välja võimalusi, kuidas erakondade rahastamist selgemaks muuta just valimisreklaami kulusid piirates või kõigile kampaaniaks ühiseid aluseid luues.

Ragnar Tamre soovitab limiteerida valmisreklaamile kulutamiseks lubatavat summat. «Oleme näinud linnapildis igasuguseid valmisreklaamide plakateid ja suuri bannereid, aga need kõik maksavad. Need erakonnad, mis on suuremad, kulutavad selle peale rohkem raha, mida väiksemad ja nõrgemad ei saa endale lubada. Sellepärast peakski olema valimiste ajal valimisreklaamidel limiteeritud summa, et kõigil erakondadel oleksid võrdsed võimalused,» põhjendab ta.

Ideed toetab 36 inimest, üks on vastu. Mõtet pooldav Märt Põder märgib, et on üldprintsiibiga nõus, aga sel juhul peaks tõesti kõigile programmidele antama võrdsed võimalused. «Seda saab saavutada ainult siis, kui a) raha anname meie maksumaksjatena riigi kassast ja b) raha eraldatakse kandidaatidele ja mitte erakondadele,» kirjutab ta.

Põder esitas ise ettepaneku «anda riigieelarvest kõigi erakondade, valimisliitude ja üksikute kandidaatidele valimiskampaaniateks täpselt ühesugune summa raha, st iga väljapandud kandidaadi kohta n eurot.»

Tema ettepaneku järgi muid ressursse otseseks reklaamiks kasutada ei võiks ja saadud raha kasutamine tuleks tõendada avalikes aruannetes. «Väljaspool riiklikult rahastatud reklaamikampaaniat oleks lubatud ainult vabatahtlike, nn isikult-isikule tänavakampaania, kus reaalsed inimesed suhtlevad omavahel. Toetust saaks erakonnad maksimaalselt esinduskogu liikmete arvu jao kandidaatide reklaamiks,»  pakkus ta välja oma idees. Seda on toetama asunud 25 inimest, vastu on 18.

Idee vastu olev Toivo Kalmo näiteks leiab, et kampaaniakuludeks raha peo peale anda ei tohi. Tema hinnangul saaks riik suhteliselt odavalt ja kerge vaevaga luua kandidaatide tutvustamiseks sobiva veebikeskkonna ning trükkida koondbrošüüri, mida saadetaks ainult soovijatele. «Veebis saavad valijad kandidaadile küsimusi ja nõudmisi esitada ning nii parimad välja valida. Kampaania muutuks sisuliseks, eeter ja tänavad jääksid «seebireklaamist» puhtaks,» arvab Kalmo.

Aarne Männik hääletas samuti Põdra idee vastu, leides, et riigieelarvest pole kampaaniaks erakondadele üldse raha vaja. «Seda on võimalik saavutada selliselt, et erakondade masinavärk hoitakse üleval liikmemaksudega. Valimiseelsed ja muud reklaamid tuleb ära keelata, mistõttu ei ole vaja ka riikliku toetust ning muid annetusi. Nüüd tekib küsimus, kuidas siis erakonnad endid kuuldavaks saavad teha üldsusele – selleks on meie Eesti Televisioon ja raadio, kus on võimalik endid kuuldavaks teha (kuidas täpselt, see on juba kokkuleppe asi).»

Vello Järverand pakub aga teisal välja, et riik peaks rahastama kõiki erakondi võrdselt ning sellest võidaks katta erakonna juhtaparaadi kulud. «Kõik muud teada ja teadmata kulud kaetakse liikmemaksudest (1 protsent sissetulekust) ja/või annetustest. Sama punkti alla kuuluks ka riigi poolt kõigile võrdväärse valimiskampaania kulud,» lisas ta.

Artikkel Postimehe veebilehel.