A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Selleks et elada pensionieas sama hästi kui enne seda, peame võtma ka ise vastutuse oma eakapõlve eest, kirjutab Eesti Koostöö Kogu programmijuht Liisi Uder.

Pensionisüsteem sellisena ei kesta. See pole finantsiliselt jätkusuutlik ega taga pensionite piisavust. Nii lihtsalt on. Järelikult tuleb midagi ette võtta. See kohustus riigil, aga samamoodi peaks selline kohustus ja sund olema ka igal üksikisikul.

Pensioniea tõstmine just 70. eluaastani 2040. aastaks on kõigest üks alternatiividest. Midagi pole veel otsustatud. Sotsiaalministeerium on alles esitanud analüüsi aruteludeks ning pakkunud süsteemi kitsaskohtadele alternatiivseid lahendusi. On aeg ühiskondlikuks aruteluks.

Teise samba rakendumisega seoses kasvas riikliku pensioni sõltuvus inimese sissetulekutest. Kuna ka esimene sammas sõltub alates 1999. aastast osaliselt inimeste sissetulekutest, kasvavad vahed tulevikus pensionite suuruse osas neljakordseks. Meie praegused suured palgaerinevused kanduvad hiljem pensionitesse.

Osaliselt on see küll maailmavaateline küsimus, kas pension on ennekõike vaesuse leevendaja või peab tagama selle, et inimene tööturult lahkudes oma sissetulekutes võimalikult vähe kaotaks, kuid põhiseaduses on kirjas, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile mh vanaduse ja puuduse korral. See põhiseaduse säte peaks andma võtme pensionite lahtimõtestamiseks.

Põhiseaduse mõtte järgi ei ole pension puhkus, mille riik peaks kinni maksma, vaid siiski riiklik abi. Sellega, kuidas elatustase vanemas eas drastiliselt ei langeks, peab igaüks aga pigem ise tegelema.

Unistus pensionist kui puhkusest on ühiskonnas tugevalt kinnistunud. On selle põhjuseks siis teise samba rakendumise alguses eetris olnud reklaamid tuntud inimestest soojal maal puhkamas või nõukogudeaegsed rikkalikud pensionid, mis varasema pensionilemineku tõttu lasksid puhata aastakümneid. Tegelikkuses on kogu aeg olnud teada (kuid kas teadvustatud?), et teise samba rakendumine hoiab ära veel suurema pensionikassa miinuse ning tagab suurele osale inimestest siiski suhtena palka umbes samasuguse pensioni, kui see praegu on.

Teine sammas on seotud meie sissetulekutega, ehk mida tagasihoidlikum on sissetulek, seda tagasihoidlikum on ka pension. Need, kes pensionieas rannal pikutavad, oleksid teinud seda ka ilma teise sambata, ja need, kes ei pikuta, ei saa sinna ka teise samba abil.

Igaüks meist oskab öelda, millal inimene on vana. Tavaliselt väljendame seda kronoloogilise vanuse numbriga: 40, 60 või 100. Uuema käsitluse kohaselt ei ole kronoloogiline vanus pensionite kontekstis enam absoluutselt oluline.

Üldiselt leitakse, et pensioni võiks inimene saada elu viimase 15 aasta jooksul. Statistikaameti andmetel oli juba 2015. aastal 70-aastaste oodatav eluiga 14,79 (naistel 16,25 ja meestel 12,33), mis on oluliselt kõrgem kui 1990. aastal, mil see oli 11,2 (12,11 ja 9,45).

Osaliselt on õige ka nende kriitika, kes ütlevad, et tervena elatud eluaastate osas ei ole olulisi muutusi toimunud, ja küsivad, kas peaksime edaspidi töötama üha haigemana. Siiski, vaadates viimast 12 aastat (varasemaid andmeid lihtsalt pole), on tervena elada jäänud aastad vanuses 60–64 aastal 2004 tõusnud 2015. aastaks 6,4 aastalt 7,2 peale. Paraku on tervena elada jäänud eluaastate metoodika ütluspõhine ning seos tegeliku töövõimega seetõttu nõrk. Ka ei tohi unustada, et riigil on nende inimeste jaoks, kes kaotavad töövõime oma erialal töötamiseks, hulk tööturumeetmeid ja -toetusi, mis aitavad neil tööle naasta ja hakkama saada.

Sotsiaalministeeriumi analüüsi tulemusena tehakse ettepanek esimese samba pensioni puhul loobuda kindlustusosast staažiosa kasuks või muuta baasosa ja aastahinde koefitsientide suhet. Nende keeruliste sõnade taga on suur sisuline muutus, mille tulemusena esimese samba pensioni suurus sõltub esimese variandi korral küll sellest, kui kaua me oleme töötanud, kuid mitte enam sellest, kuipalju me teeninud oleme.

Teise variandi puhul kaob pensioni side töötamisega suuresti üldse ära. Kui paljud on protestinud ja imestanud selle üle, et nad on küll terve aasta töötanud, kuid osakuid saanud vähem kui aasta eest, siis selle ettepaneku rakendumisega see 2/3 töötajatele tunnetuslikult ebaõiglane süsteem kaoks. Kõik saavad ühe tööaasta eest sama arvu osakuid ning osakute arv sõltub nüüd ennekõike sellest, kaua tööturul ollakse.

Teise variandi puhul muutuks aastahinde koefitsient nii madalaks, et see mõjutaks esimese samba pensioni üsna vähe ning kõigile võrdne baasosa osakaal oleks esimese samba pensionist suurem.  Need muudatused teeksid praeguse süsteemi oluliselt solidaarsemaks. Seejuures tuleb tunnustada sotsiaal- ja rahandusministeeriumi ametnikke, kes on julgelt võtnud ette muuta süsteemi, mis ei vasta ootustele ning mida suur osa tööealistest tunnetab ebaõiglasena.

Kui analüüsi avalikustamisel jäi kõlama pensioniea tõstmine 70. eluaastani, siis rõhutasid mitmed arvajad (näit Eiki Nestor jt «Vabariigi kodanikes») paindlikkuse vajadust. Paljudes riikides on tõesti pensionileminek muudetud paindlikumaks ning see ei sõltu tihti enam kindlast vanusest. Siinkohal ei tohi unustada, et ka praegu saab Eestis minna pensionile kuni kolm aastat varem kui vanaduspensioniiga või lükata pensionileminekut edasi, ning see mõjutab üsna oluliselt ka pensioni suurust. Seega ei saa öelda, et meie süsteem oleks täiesti paindumatu, ning ka riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüs käsitleb paindlikkuse suurendamise võimalusi.

Ühe ettepanekuna pakutakse võimalust kaaluda süsteemi loomist, kus inimestel tekiks õigus esimese samba pensionit saada 70-aastaselt, kuid teise ja (loomulikult ka kolmanda) samba pensioni väljamakseid saaks hakata välja võtma varem. See idee läheb hästi kokku ka rahvusvaheliselt levinud põhimõttega, et riiklikku pensioni võiks saada elu viimase viieteistkümne aasta jooksul.

Samas kui inimesel on soov töötada enne seda aega osalise koormusega, annaks teise samba pensioni kasutamise võimalus talle selleks perioodiks lisasissetuleku. Kes töötab aga kuni 70. eluaastani täiskoormusega, see hakkab saama lihtsalt oluliselt suuremat pensioni. Paindlikkus ja valikuvõimaluste suurendamine on kindlasti tulevikutrend nii oma elu kui ka eakapõlve planeerimisel. Võib-olla on veel vara mõelda individuaalpensionite võtmes, et me kõik võiksime minna pensionile siis, kui selleks on meie jaoks õige aeg, kuid praegu kavandatavad muudatused lisavad igatahes paindlikkust. Nagu ütles sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse juba viidatud saates «Vabariigi kodanikud», on Eesti oma väiksuse tõttu riik, kus on rohkem võimalusi individuaalseteks lahendusteks.

Riik peab soodustama seda, et inimesed oleksid võimalikult kaua aktiivsed. Selle eelduseks on hea tervis, head töötingimused ja ajakohane haridus. Riik saab teha palju, kuid olgem iseenda vastu ausad: ka iga inimene ise peab hoolitsema oma tervise eest, olema nõudlik oma töötingimuste suhtes ning hoidma oma teadmised ja oskused kogu aeg värsked.

Riigi roll on see meile võimalikult lihtsaks teha. Usun, et ametiühingute keskliidu avaldus, kus nad kutsuvad alustama kolmepoolseid läbirääkimisi pensionireformi küsimustes, ning leiavad, et pensionireformi, elukestva õppe reformi ja töötervishoiu ja -ohutuse reformi tuleks käsitleda üheskoos, on täiesti põhjendatud.

Arvutasin välja, et kui praegu keskmist palka saav 30-aastane inimene tahaks, et tema elatustase pensionile minekul ei langeks, siis peaks ta säästma iga kuu pensioniks (lisaks esimesele ja teisele sambale) 144 eurot, kui ta on mees, ja 171 eurot, kui ta on naine. Kui säästma hakata 40-aastaselt, on see igakuine summa oluliselt suurem.

Arvamused, et oma eakapõlve pole vaja panustada, sest «ma ei elagi nii kaua!», «kas töötame surmani?», «kellel neid vanu töötajaid vaja on?» näitavad, et ühiskondliku mõtteviisi muutuse osas oleme alles lapsekingades. Õigustada seda, miks me mitte midagi ei tee, on kõige lihtsam.

Kuigi pensioniea tõstmine on vältimatu, tuleb riigil ja meil kõigil tegeleda sellega, et oleksime vanemas eas aktiivsemad, saaksime endaga paremini hakkama ning panustaksime ühiskonda. Ka praegu töötavad paljud surmani, sest surevad ammu enne pensioniea saabumist. Vanad töötajad on varsti kõrges hinnas, kuna noori enam lihtsalt ei ole.

Ja nagu eespool öeldud, oodatav eluiga on jõudsalt kasvanud. Selle asemel et paanikat külvata, tuleks võtta pensioniea tõusu kui paratamatust ning arutleda ühiskondlikult selle üle, mida saame teha teisiti, et selle eani töötamine oleks loomulik, tervistsäästev ja kasulik.

 

Veeb: MKoort