A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Õpetajate Leht, Kaarel Tarand

Kolmapäeval esitles Eesti koostöö kogu oma viimase paari aasta töö tulemusi, mis koondatud analüüsiks ja ettepanekuteks koondnime „Riigipidamise kava” all. Tegu on kitsa piiritsooniga, kus parteiline ja parteitu maailm Eestis võiksid mingigi kontakti saavutada, sest avaliku võimu ja juhtimise vallas tehtavad muutused puudutavad ju vahetult ka juhte endid. Et kui näiteks rahvaesindajad end jalutu või pimeda rolli sugugi kujutleda ei oska (nagu hiljaaegu veenvat kinnitust leidis nn töövõimereformi raames), siis ehk valitud poliitilise juhi omasse ikka.

Valdavalt on probleemikirjeldused ja ettepanekud viiel teemal – arutlev demokraatia ja osalemine, kohalik omavalitsus, riigihaldus, valitsus, riigikogu – rajatud ekspertarvamusele ja -teadmisele, olgu see siis pärit akadeemiliste või ametkondlike seinte vahelt. Seega ei ole arutelu olnud erakondlik – poliitiliselt juhitud ja võiks oletada, et ettepanekud esindavad mõistuse häält, on erapooletult vaetud ja lihvitud ning seega ka seadusandjale hõlpsasti seeditavad.

Ei saa päris lõpuni tõesena väita, et kehtiva korraga rahulolematusest ning riigi ehitusliku arengu vajadusest tõukunud protsess oleks selge parteitute ja parteide viimne võitlus. Erakondade liikmeid leidus jääkeldris, rahvakogus ja ka protestikirjale „Harta 12” allakirjutanute seas. Siiski, kui lähemalt vaadata, võib ehk vaid minister Jevgeni Ossinovskit kõigi erakonnastunud hartistide seast tõusvaks või püsivaks parteituusaks pidada, ülejäänud on kas vanuse või arusaamade tõttu ammugi väljaku servale või sootuks auti tõugatud.

Koostöö kogu pakutu on läbitöötluse astmelt kindlasti parim, mis meil praegu antud valdkonnas võtta on. Oma ideoloogiliselt erapooletu vaimse panuse on sinna andnud inimesed, kes on seda võtnud pigem vabatahtliku kohustuse kui tehinguna, mille raames märkamatult iseendagi karjäärikõverat paremaks sättida. Võime rahulikult öelda, et praegune tulemus on ekspertide konsensus, millele keegi tõsist konkurenti kiiresti välja pakkuda ei suuda. Loogiline järeldus siit oleks, et ettepanekud muuta seadusi ja eeskirju peaksid mis tahes koosseisuga valitsusele ja ka riigikogule raskusteta meeldima.

Kahjuks ei saa riigipidamise kava plaanidele kiiret edu ja rakendumist ennustada. Tõenäoliselt kuuleme esimeses inforingis erakonnajuhtidelt tunnustavaid üldsõnalisi kommentaare ja ettevaatamatutelt isegi lubadusi, et jah, võtame need pakkumised töösse. Kuid uueks aastaks püüavad parteid selle teema juba sügavale maa sisse kaevata. Sest arvaku eksperdid, mida tahavad, erakondade kampaaniaplaanidesse pole riigireform ette nähtud ega mahu. Silmakirjalikkuse tipp oleks, kui mõni eelnõuna küps ettepanek riigikokku jõuaks, et siis seal vastavalt seadusele riigikogu praeguse koosseisu volituste lõppemise tõttu menetlusest välja langeda.

Nagu peaminister ise riigikogu kõnetoolist hiljaaegu rõhutas, on ainsad tähtsad asjad, millest valimisteni tohib rääkida, need, mille kasuks on otsustatud tema erakonna sakstekambris. Ehk „debatt selle üle, mida Yana Toom ütles, on tuhat korda tähtsam” kui demokraatlik õiguskord, millest peaminister tantsusammul üle tallas. Lisaks rumalale demagoogiale, mis antud teemal vohas, peegeldab Reformierakonna agarus nn julgeolekuteema ülespumpamisel varjamatult meesšovinistlikke hoiakuid. Kui musklimehed räägivad, olgu eided vait oma „pehmete väärtustega”! Kindralid, püstolid, võmmid, kumminuiad, spioonid ja nooljad autod, vaat see arsenal kõnetab (nais)valijat me fallotsentrilises ringmängus!

Skeptitsismiks annab tugeva põhjuse see, et pakutud teadmine, mida ja kuidas muuta, ei ole erakondadele ju sugugi uudis. Pole olnud ühtki mõjuvat põhjust, miks muutmist vajavaid asju poleks saanud juba varem korda ajada. Arukas juht vahetab autol rehvi kohe, kui see puruneb, meie riigijuhtimisel aga sõidetakse katkiste rehvidega varsti juba kümmekond aastat ja juhtide kujutlustes kiirus aina suureneb. Kui ekspertide tuvastatud vigu ei parandata, kõlbab seletuseks ainult kaks varianti: lollus või omakasupüüd.

Riigikogu lõpetav koosseis pole teinud katsetki likvideerida ilmselgeid moonutusi riigikogu valimise seaduses, alustades sellest, et näiteks valimisringkonnad vastaksid suuruselt demograafilistele muutustele maal. Mitte vähimatki pole peale hakatud asjaoluga, et parteibürood on viinud tegeliku otsustusõiguse parlamendist väljapoole. Juba ammu enam ei teeseldagi, et valimistel oleks võimalik riigi rahastatud erakondade ja ülejäänute aus võistlus. Omavalitsuse korralduses vältimatu seisab kännu taga ennemuistsest ajast. Miks peaksid need, kes ju sedasama võimu uuesti iseenda vahel jagama hakkavad, olema ühtäkki meelt parandanud ja ekspertteadmist uskuma hakanud? Ega olegi.

Valija õigustatud kahtlus siinkohal on, et kui nad ilmselgeid asju ekspertide nõu järgi ei tee riigivõimu korraldamise ja demokraatia rakendamises, siis võib-olla ei kasuta nad teadmisi alusena ka muudes valdkondades otsuste langetamisel. Ei kasutagi. Ja see on ohtlik, mitte arvamuste mitmekesisus.

Artikkel Õpetajate Lehe veebilehel.

Veeb: MKoort