A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees, Ott Lumi

Üle aastate on Eestis on alanud tõsine riigireformi debatt. Reformide, iseäranis riigihalduse muudatuste elluviimiseks vajab ühiskond adekvaatset mentaalset seisundit. Seepärast ei analüüsi suhtekorraldaja Ott Lumi siinkohal mitte ettepanekute sisu, vaid nimelt mainitud seisundit.

Hoiakulised vastuolud riigi reformimise katsetel on alati teravad, sest süsteemi keset on alati palju keerukam reformida kui tema väliseid siirdeid, näiteks valdkonnapoliitikaid. Näeme, et kogu debati kohal laiub risk kapitaalselt kokku joosta, nii poliitiliselt kui ka administratiivselt.

Laiemalt vaadates ei ole tegemist konfliktiga poliitik vs poliitik, poliitik vs ametnik, poliitik vs ettevõtja, kuigi kõik need elemendid on olemas. Probleem on põhimõttelisem: mentaliteetide kokkupõrkes. Nimetagem selle debati osapooli suure üldistusastmega ratsionalistideks ja inkrementalistideks.

Ratsionalistid on veendumusel, et seda riigirummu, mis ajab kodarad liikuma, saab reformidega ratsionaalselt ja plaanitult kiiremini käima panna. Vähemalt selle poole pürgida. Neid toetab meie ajalooline kogemus 20–15 aasta tagant, mil riigiaparaati viimati fundamentaalselt reformiti.

Seega, teatud tingimustel on see isegi hõlpsalt võimalik. Aga kahtlemata olid ajad teised. Reformi tehti režiimivahetuse maavärina või selle järelvõngete raames. On elu paradoks, et midagi muuta on alati lihtsam siis, kui midagi on kapitaalselt untsus. Dieeti hakkame pidama ka alles radikaalsete ülekilode tõttu. Mentaalselt on nii lihtsam, sest selg on vastu seina.

Nii on ka riikidega. Ameerika politoloog ja majandusteadlane Mancur Olson näitas oma kultusteoses «The Rise and Decline of Nations» ilmekalt, et Teise maailmasõja kaotanud Jaapan ja Lääne-Saksamaa tõusid paarkümmend aastat hiljem maailma majanduse veduriteks, sest alustasid tabula rasa’lt.

Vanad, nõgiselt mittemodernsed institutsioonid polnud mitte ainult hävinud, vaid ka ebalegitiimsed. Seejuures jäid sõja võitnud Euroopa riigid, Inglismaa ja Prantsusmaa, paradoksaalselt toppama, sest vanad institutsioonid, iganenud grupihuvid ja arusaamad takistasid kaasaja tehnoloogiate juurutamist.

Ka meie moto riigiehituse algfaasis oli üldjoontes see, et viletsus on võimalik pöörata eduks. Kõikjal: kunstis, elus, kultuuris. Ka poliitikas. Peaaegu kõik parlamendivalimised viimase 20 aasta jooksul on võidetud tulenevalt imperatiivist «vaatamata kõigele me suudame».

Suudame «vabaneda vanast nomenklatuurist», suudame «liituda euroatlandi struktuuride ja mõttemaailmaga, vaatamata sovetlusele», suudame «luua heaolu vaatamata vahele lääneriikidega» jne.

Meie arengu alus on olnud eitusest kantud äratõuge, antitees olemasolevale. Üleminekuühiskondi uurinud sotsioloogid on üldiselt ka jõudnud tõdemusele, et edukaimad ühest režiimist teise liikujad ongi need, kes suudavad kõige edukamalt vanale vastanduda. Eriti hästi on meil läinud neis valdkondades, kus vana, mida jaatada ja kopeerida, polnud üleüldse olemaski. Eesti võimekus rakendada ühiskonnas laiaulatuslikult IT-lahendusi rajaneb just iganenud harjumuste puudumisel.

Kas sellest aga praegu kasu on või tekitab see pigem ajaloolist ängi?

Kuigi retoorikas elab ratsionalistide imperatiiv jõuliselt oma elu edasi, mööngem, et vahepeal on saabunud uus ajastu. Vana valem hästi ei funka, keskkond on põhjalikult muutunud. Kodulaenud, koosolekud Brüsselis, aruanded, kodiftseerimine, reitingupõhine poliitika.

Midagi hullu ei ole, kõlbab kulgeda. Avalikule haldamisele orienteeritud stabiilsete institutsioonide ökoloogia. Ratsionalismil kipub samm sammu haaval planeeriva poliitika keskkonnas tihti olema museaalne roll. Võimuvertikaal istub objektiivsetel põhjustel rohkete status quo’de püünises. Tuksub, aga sumbub omaenese rutiinides. Probleeme ei lahendata, neid menetletakse.

Valitsev ideoloogia pole ei liberalism, sotsialism ega konservatism, vaid inkrementalism. Kulgeme tasa ja targu. Ärme tee vigu. Ärme võta liigseid riske. Muutusi aeg-ajalt toimub, need pole välistatud, kuid neid pakub «elu ise». See on reaalsuse mõneti võimendatud negatiivne kirjeldus. Viisakas seltskonnas ütleme selle kohta «poliitika kujunemine stabiilsete institutsioonide raamistikus».

Ratsionalistid ja inkrementalistid räägivad eri keelt. Moraalne õigus võib ju olla ratsionalistidel, aga inkrementalistidel on õigus, et päriselus, n-ö üheksast viieni domineerib nende teooria. Ratsionalistid võivad mõelda «plats puhtaks»-loogikas, et saaks kuidagi inkrementalistid väljalt minema ja reformid ära teha. Ajalugu pakub suurte kriiside näol selleks võimalust, seda aga juhtub harva. Inkrementalistide valuuta on stabiilsus. Ja see on alati kõrge kursiga niikaua, kui see käibel püsib.

Kas ja kuidas tekitada dialoogi inkrementalistide ja ratsionalistide vahel? Üldiselt on see lootusetu, see pole võimalik. Olari Taal sõnastas Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava filmi lõppsõnas, et need riigijuhid, kes reformida ei taha, peavad arvestama, et neid ootab taeva asemel põrgutuli ja nende hauale ei tooda lilli. Ilmekas kujund, ainult et meie siin peame kahjuks poliitikategemist jätkama maapealse elu raamistikus.

Taktikaline soovitus ratsionalistidele ehk erinevatele riigireformi liikumistele võiks peituda siiski selles, et «kõik on halvasti» kõrval tasuks kirjeldada ka seda, mis on hästi. Üldiselt on ikka nii, et igas halvas on üksjagu head ja vastupidi. Elu on täis dualisme. Tõsi, intellektuaalselt huvitavam on mõelda niipidi, et mis on läinud hästi, on läinud ka selgelt halvasti. Kirkaid kontraste võib näha palju. Ka laiemalt kui vaid riigireformi raamistikus. Toon mõne lihtsa näite.

Ideoloogiliselt. Me oleme näidanud, et suudame kollektiivseid ideoloogilisi kontseptsioone väga tõhusalt luua ja ühiskonda nende ümber konsolideerida. Liberaalne ja indiviidist lähtuv ideoloogiline dominant on aidanud Eestit kodanikuühiskonna arendamisel, valitsussfääris kodanikukesksete teenuste arendamisel, rääkimata heast ettevõtluskliimast.

Kuid meie kollektiivne ideoloogiline kliima võib ka lühikese ajaga rünkpilvedesse mattuda. Näiteks on mulle kui endisele parempoolsele poliitikule üsna hirmuäratav vaadata, kuidas kaks paremerakonda teineteist äärmuskonservatiivsuses üle trumpavad – nõnda, et nende ja euroopalikus mõttes rahvusradikaalide erinevuse nägemiseks tuleb luup appi võtta. Samas, olgem empaatilised, hääli on vaja saada.

Administratiivselt. Fakt on see, et kui hästi on läinud meie võimekus kiirelt institutsionaliseeruda ja arendada erinevaid riigivõimekusi, siis halvasti on läinud see, et haldusahel on reaalsete probleemide paindliku lahendamise asemel mahukalt täis asendustegevusi. Ehk nagu muigamisi tõdeb üks minu Eestiga tihedalt ja tipptasemel kokku puutunud Saksa sõber: ta pole veel kunagi kohanud nii agaralt eurodirektiive rakendavat riiki, kus samas sisulisi küsimusi direktiivide väliselt tipptasemel arutada ei taheta või ei leita selleks lihtsalt aega. Samas, olgem empaatilised, direktiivide täitmise kohta tuleb aruandeid esitada.

Majanduslikult. Me oleme teatud osas oma ettevõtluskeskkonna arendamisel väga tublid, osaühingu saab asutada interneti teel mõne minutiga. Teeme oma ettevõtluskeskkonnale tublilt väljapoole promo. Aga on ka teine «siin ja praegu» maailm: suured ettevõtted, kus töötab palju inimesi ja mis on majanduse selgrooks. Neid n-ö lüpsilehmi, mis on ressursi- ja ekspordipotentsiaaliga, meeldib meile üldiselt piinata.

Lugesin just hiljuti üle 2011 riigikogu valimiste eel avaldatud 14 Eesti maineka suurtööstuse manifesti, kus nad palusid kolme asja: maksukeskkonna stabiilsust, võrdset kohtlemist ja huvide kaitsmist välisturgudel. Ilmselt oleks selle manifesti kordamine väga aktuaalne, aga pole kindel, kas nad enam viitsivad. Samas, olgem empaatilised. Kasvavate sotsiaalkulude jaoks on vaja kuskilt maksuraha kokku korjata.

Jättes iroonia, ei ole mul võlulahendusi. Ma ei taha kindlasti otsustavalt moraliseerida valimiskampaaniates ratsionalistlikku rüüd kandvate poliitikute kasuks. Kuigi messianism on hingekosutav, nähtub praktikast, et võimu teostades tulevad uued jutud. Kvalitatiivne edasiminek on samas seegi, kui palju mõtteainet on tegelikkuses pakkunud erinevad riigireformi plaanid. Kodanikud saavad otsustada, valijad.

Minu eluline observatsioon tõdeb vaid, et seisukoht eelkirjeldatud dilemmades korreleerub tugevalt istekohaga. Seegi on muide demokraatlik, kui kedagi lohutab.

mõtet

Ratsionalistid usuvad reformidesse. Neid toetab meie ajalooline kogemus 20-15 aasta tagant. Valitsev ideoloogia pole ei liberalism, sotsialism ega konservatism, vaid inkrementalism. Kulgeme tasa ja targu. Ärme tee vigu. Ärme võta liigseid riske.

Küsimus on: kas ja kuidas tekitada dialoogi inkrementalistide ja ratsionalistide vahel?

Artikkel Postimehe veebilehel.

Veeb: MKoort