Olen 54-aastane ja praegu töötu. Lahkusin omal soovil ja täiesti teadlikult eelmisel aastal tegevjuhi ametikohalt firmast, kus olin töötanud viimased 16 aastat. Eelarve koostamine, turundus, personali värbamine ja kõik muu, mis käib kaasas ühe firma igapäevase tegevuse ja selle laienemisega, oli minu tööelu osa.

Miks ma sealt lahkusin? Tahan veel mõnda uut valdkonda tundma õppida. Tean, et mul on piisavalt kogemusi ja tahtmist ennast mõnes uues firmas teostada. Tean, et just praeguses elufaasis on mul maailmale palju pakkuda. Mul on töökogemusi ja ka elukogemusi.

Paraku seisan minagi – nagu paljud teised minu eakaaslased – silmitsi tõigaga, et tööturg ei ole valmis meid vastu võtma. Pensionile mineku iga lükati kümne aasta võrra edasi, kuid otsuseid tegevate inimeste teadvuses prevaleerib arusaam, et 55-aastane inimene on sisuliselt pensionär ja temalt pole enam suurt midagi oodata. Kui vaatame töökuulutusi, siis neis iseloomustatakse otsitavaid töötajaid sõnadega: särasilmne, energiline, ambitsioonikas ehk vaikimisi noor. Aga teate, mis: ka minu silmad säravad iga kord, kui ma saan uue väljakutse.

Võib juhtuda, et kui ma soovin edaspidigi ühiskonnas sotsiaalselt aktiivne olla, siis ei jää mul üle muud kui iseendale ja vahest ka teistele tööandjaks hakata. Mõelda välja oma äriidee ja see teoks teha. Otsustasin seda suunda järgida.

 

Töötukassal aega laialt

Jagan teiega oma seniseid kogemusi sel teekonnal. Võtnud end töötukassas arvele, pöördusin eelmise aasta novembris konsultandi poole sooviga alustada eraettevõtlust. Esimese asjana sain teada, et see teekond on väga pikk ja võtab aega. Ütlesin, et hakkame siis parem kohe pihta. Kõigepealt pidin läbi tegema seminari teemal „Ettevõtluse võlu ja valu”. Tore! Vastuseks küsimusele „millal?” sain teada, et novembri lõpu seminar on juba täis ja järgmine võimalus avaneb detsembri lõpus. Otsustasin ilmutada initsiatiivi: saanud teada, et seminaril on kirjas u 60 inimest, arvasin, et keegi jätab ikka kohale tulemata ja ma proovin siiski.

Pärast seminari oleksin saanud eraettevõtlust puudutava küsimustiku. Arvasin, et ehk võiksin küsimustiku kohe saada ja nii aega kokku hoida. See läks õnneks. Osalesin seminaril ja samal ajal tegelesin küsimustikuga. Järeldus: on täiesti normaalne pakkuda huvitatule seminari ja küsimustikku korraga! Detsembri kespaigaks oli mul kaks etappi läbitud.