A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Olari Koppel, Eesti Ekspress

Kui Raul Rebane analüüsis aasta tagasi toona värskelt ilmunud “Eesti inimarengu aruande” järeldusi, siis võrdles ta Eesti riiki sportlasega, kelle osa lihasgruppe on väga heas vormis, ent teised jällegi nõrgad.

Spordiarst teaks selle peale kosta, et vigastus hüüab tulles.

See, millise positsiooni keegi valib vaidluses “paks” või “õhuke” riik, sõltub vaidleja maailmavaatest ja isiklikust kogemusest. Kui puudega lähedase inimese hooldajale paistab riik vähemasti hoolekandesüsteemi koha pealt siidilinana läbi, siis ettevõtja meelest käitub riik nagu järjekordset kulbitäit välja pressiv ahjualune.

Asjadele neutraalsemalt vaadates paneb imestama, et kuidas küll nii saab olla, et olukorras, kus raha ja rikkust on Eestis objektiivselt mõõtes üha rohkem, jääb seda justkui järjest vähemaks. Ei jagu seda koolipsühholoogile, väikelinna kordnikule ega maailma paremikku kuuluvale sportlasele. Kümme ja viisteist aastat tagasi ju ometi jätkus! Kuhu see raha ometi kaob?

Faktid on järgnevad. Vahepealsele rängale majanduskriisile vaatamata liigub Eesti avalikus sektoris (mida rahvasuus üldjuhul “riigiks” nimetatakse) praegu rohkem raha kui buumi-pillerkaari haripunktis 2008. aastal. Valitsusasutusi, põhiseaduslikke institutsioone, kohaliku võimu asutusi, riigi loodud sihtasutusi, avaõiguslikke asutusi ja riigi äriühinguid hõlmava avaliku sektori koond-eelarve on kosunud tempokamalt kui seda võimaldav majanduskasv või seda põhjustav inflatsioon.

Kõik see raha pole muidugi läinud ehitusse ega ministeeriumirahva palkadeks. Kasvanud on eel-kõige riigikaitse-, tervishoiu- ja hariduskulud.

Kättesaadava palgastatistika järgi teenib keskmine riigipalgaline ka veidi rohkem kui erasektori töötaja. Riigipalgaliste hulgas omakorda kergitavad keskmist eelkõige rahajagajad, haldajad, arendajad ja koordinaatorid.

Võtmata seisukohta, kas ümberjagatava raha (teisisõnu riigieelarves ja kohalikes eelarvetes sisalduva ning Euroopa Liidu struktuurifondidest lähtuva raha koguhulga) osakaalu kasv riigiks nimetatavas majandusüksuses on hea või halb, õige või vale, tuleb siiski usaldada kehtivaid rahvastiku- ja majandusprognoose, mille järgi pole seesugune paisumisele ja kasvamisele tuginev arengumudel kestlik.

Mistõttu kõlab küsimus – mida teha?

Esmalt ja peamiselt tuleb sügisel algava valimiskampaania teemana selgeks vaielda riigiaparaadist sõltuvate arengute põhialused. Eesmärgiks võiks olla kokkulepe kõige kohta, mida riik suudab kesk- ja kohaliku võimu tasandil oma kodanikele 20-30 aasta perspektiivis pakkuda. Kui see tähendab riiklikul tasemel ülestunnistust, et avalikud teenused ei ole Eestis kõikjal võrdselt heal tasemel ja käepärast, siis tähendab see ju ühtaegu tegelikkuse tunnistamist ning teisalt tõepärast infot igale kodanikule. Teadmine selle kohta, kus asuvad 2025. aastal koolimajad, sünnitushaiglad ja eakate hooldekodud, aitab igaühel meist oma elu vastavalt vajadustele plaanida. Tõele näkku vaatamisest on kasu rohkem kui mitte millelgi põhinevast soovmõtlemisest.

Teiseks tuleks riigil/valitsusel loobuda riigimasina kõigi osade ühetaolisest käsitelust, mille väljundiks on n-ö lauaga löödud ühesuurused kärped halbadel ja lisandused headel eelarveaastatel. Riik peaks keskenduma oma põhifunktsioonide täitmisele ja tagama palgaraha kasvu eelkõige madalamapalgalistele nn eesliinitöötajatele – päästjatele, sotsiaalnõustajatele, hooldusõdedele, politseinikele. Eeskujuks võiks siin olla politsei- ja piirivalveamet, mis on leidnud lahenduse tugiteenistujate koondamises ja töö struktuurses ümberkorraldamises. Samasugused reformid tuleks ära teha ka mujal. Need valikud on valusad ja võivad tähendada poliitiliselt äärmiselt ebapopulaarseid otsuseid, nagu keskselt läbi viidud haldusterritoriaalne reform, koolide ja haiglate sulgemised või sekkumine ülikoolide autonoomsesse õigusse valida ise õppesuundi ja -kavasid.

Kolmandaks tuleb nii Eesti-sisese kui ka Euroopast lähtuva raha kasutamisel ka tegelikkuses eelistada ajusid betoonile ning võimalusel korraldada elu olemasoleva taristu toel või seda vajadusel kohendades, ent mitte juurde tekitades. Avalikus sektoris kulub hoonete kütmisele ja teistele majandamiskuludele juba rohkem raha kui palkadeks ja tööjõumaksudeks. Populistlik ja lihtne oleks siin näppu viibutada buumiajal ehitatud ujulate ja spordihoonete poole, ehkki suund pole päris vale. Majandamiskulud on olemuslikult palju staatilisemad kui palgakulud. Kui oleme eurotoetuste abil tublisti ehitanud, siis majanduskulud jäävad Eesti maksumaksjate kanda. Juhtivas -e-riigis saaks palju asju ära teha e‑tööga ning samal ajal säästa köetava pinna rajamise ja haldamise arvel.

Neljandaks, riigi juhtimine ja haldamine võiks olla lihtsamalt, paindlikumalt ja lõppkokkuvõttes säästvamalt korraldatud. Riik saaks edukalt hakkama, kui oleks praegusega võrreldes vähem kooskõlastusi ja koosolekuid, teisalt rohkem vastastikust usaldust, personaalset vastutust ja muidugi professionaalsust. Riigikontrolli 2012. aasta sügise audit oli armutu, nimetades kohustuslikke arengukavasid töömahukaks asendustegevuseks. Kuni aga riigiasutustes premeeritakse kasvava eelarvega just nimelt uusi algatusi, aga mitte võimalikult head põhiülesannete täitmist, siis nuputavadki paljud helged ametnikuajud hea palga eest välja noidsamu uusi algatusi, mida teised helged ajud hakkavad seejärel standarditud kastikestesse toppima. Halvemal juhul tekib sellega tööd juurde nii iseendale kui ka kõigile teistele. Ja nn põhitööga – Eesti elu paremaks tegemisega – on igal aastal üha vähem mahti tegeleda.

Viiendaks, tööealise elanikkonna kahanemine nii absoluutarvudes kui ka suhtena kogurahvastikku ei saa tähendada muud, kui et töökohtade koomaletõmbamine avalikus sektoris on paratamatu. Õnneks on see ühtaegu nii võimalik kui ka kasulik. Riigieelarve koostajate sõnum on viimastel aastatel olnud selge: uute töökohtade loomiseks maksumaksja raha ei anta. Kuigi põhimõtteliselt on see õige, tuleks olla rangem. Tegelikult peaks premeerima avaliku sektori töökohtade kahandamist, ja seda juhul, kui tulemuseks on ühiste ressursside kokkuhoid. Kõik see ei kehti mitte kitsalt valitsusasutuste, vaid avaliku sektori kohta laiemalt.

Ühegi riigi, saati siis Eesti sihiks ei või ega saagi olla kulude kokkuhoid. Kui aga mõnest kohast ilmselgelt käriseb, siis tuleb ressursse ümber jaotada. Vigastuse vältimiseks eelkõige neisse “lihasgruppidesse”, kus organism seda tõesti vajab.

(Koostöö Kogu on riigi asutatud ja valdavalt riigieelarvest ülalpeetav sihtasutus, mille töötajate arv kahanes ajavahemikus 2006-2012 ülesannete samaks jäädes kolmandiku võrra ning eraldis riigieelarvest kahanes samuti kolmandiku võrra.)

Artikkel Eesti Ekspressi kodulehel.

 

Veeb: MKoort