Eesti Koostöö Kogule on Eesti Inimarengu Aruande väljaandmine meeldiv kohustus, aga eelkõige auasi. Inimarengu Aruanne on aastatega kujunenud omamoodi kauba- ja kvaliteedimärgiks. Ja muidugi omamoodi teetähiseks, mis regulaarselt lüüakse püsti Eesti ühiskondlikule maastikule ning mille köiteid sirvides saab enam-vähem ammendava ja loodetavasti objektiivse pildi elu kohta Eestis sel aastal, mille numbrit konkreetne aruanne kannab.
Nagu üks mu hea sõber märkis, pälvib inimarengu aruandest veel rohkem tähelepanu vaid KAPO aastaraamat. Olen sellega nõus, ent lisan ka olulise täpsustuse miks see nii on. Inimarengu aruanne on KAPO üllitisest mitu korda paksem ja inimarengu aruandes ei ole peaaegu üldse pilte. See on üks tuumakas lugemine. Ja söandan loota, et see jääb nii ka edaspidi.
Nagu jääb edaspidi alles ka see arvamuste paljusus, mis järgneb aruande avaldamisele. Eesti on siis nagu hetkepilt joogiklaasist, milles on kihisev vedelik. Osad väidavad, et see on poolenisti tühjaks joodud. Teised ütlevad, et klaasi täitmine on alles pooleli. Ja siis veel vaieldakse, kas klaasis on limonaad või shampanja. Mullide suuruse ja hulga järgi õigete järelduste tegemine on jõukohane vaid ekspertidele, kes võtavad vajadusel appi luubi ja hakkavad vedelikku laboratooriumis uurima.
Sel aastal vaatleb aruanne Eestit läbi erinevate edetabelite ja pingeridade. Kuidas seda tehakse, saate teada aruannet lugedes.
Edetabelid ja riikide reastamised on meile olulised. Oleme nendega harjunud spordivõitlustel ja ka näiteks Eurovisioonil.
Aga ühiskond ei ole Eurovisioon. Õnneks. Elu on palju keerulisem, mitmetahulisem ja huvitavam.
Head lugemist ja arutamist.