A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee

Eesti Päevaleht, Teele Tammeorg

Eesti koostöö kogu kava järgi talitades võiks juba nelja aastaga (ehk ühe valimistsükliga) riigikogu ja peaministri töö teisiti korraldada. Mööda ei pääse ka kohalike omavalitsuste võrdsemast ümberkorraldamisest. Eesti Päevaleht võtab kogu ettepanekud lühidalt kokku ja toob näiteid asjadest, mis praegu ei toimi.

Rahvas peaks riigielus osalema, mitte „olema kaasatud”

Kuidas on praegu? Eri gruppide kaasamine on väga levinud väljend. Eelnõusid välja töötades küll küsitakse paljudelt ühiskonnaliikmetelt arvamust, kuid jäetakse neile arvamuse avaldamiseks napilt aega. Ja ega kokkuvõttes sellega suurt ei arvestatagi. „Huvigruppidele jäetakse nii toimides mulje, et nende arvamus sisuliselt kedagi ei huvita ning et sellest midagi ei sõltu. Tulemuseks on kaasatavate riivatud enesetundest tingitud konflikt ja vastuseis, osalemise illusoorsus koos kahetsusega asjata raisatud aja ja püüdluste pärast,” on koostöö kogu kirjutanud.

Näide. Töövõimereform, millega ei ole nõus puudega inimeste esindajad, ehkki nad olevat olnud arutellu kaasatud. Nõus ei ole need, kelle elu poliitikute-ametnike otsus puudutab.

Kuidas peaks olema? „Kaasamine” on vale sõna, sest tegelikult peaksid inimesed neid puudutavas seadusloomes osalema. Enne eelnõuga tööle hakkamist peaksid nii muutjad kui ka need, kelle elu muutus mõjutab, maha istuma ja arutama, kas ja mida üldse on tarvis muuta. Kui muudatused on vältimatud, siis on valida, kas luua uus seadus rahvakogu moodi või väiksemates komisjonides.

Vallad ei peaks ühinema, vaid koos eluolu korraldama

Kuidas on praegu? Omavalitsused on eri suuruse ja jõudlusega. Riigikontroll on arvutanud, et elanike arv võib erineda üle 4200 korra ja tulud üle 4500 korra. Ometi tuleks neil kõigil ühtmoodi täita kokku umbes 350 ülesannet: näiteks korraldada prügivedu, teha ehitusjärelevalvet ja pidada kooli.

Näide. Kahe kuu eest pandi nurgakivi Võru riigigümnaasiumi hoonele. Samal ajal on kohalike koolide sulgemine valus teema, ehkki mõnes neist õpib ainult paar last. Osa koole tühjeneb, teisi ehitatakse juurde. Tulevaks sügiseks on riigigümnaasiume juba üheksa.

Kuidas peaks olema? Tuleks leppida sellega, et omavalitsused ühinevad juba praegu ja et keskvalitsus võtab osa ülesandeid endale. Näiteks ei peaks hariduse korraldamine koostöö kogu ja riigikontrolli arvates olema omavalitsuste ülesanne, vaid toimuma ühtmoodi üle riigi. Omavalitsuste ühinemise kõrval on olulisem see, et nad teeksid koostööd, looksid ühisasutusi. Näiteks saaks ühistransporti korraldada maakondade peale.

Tugevamad omavalitsused võivad lepinguga lisaülesandeid võtta, kuid ülesannetest peaks otse sõltuma ka rahastus.

Valdade majandusliku efektiivsuse saavutamine ei saa olla ainus eesmärk, sest siis tuleks bürokraatiat juurde ja otsustamine läheks kohalikest elanikest kaugemale.

Sama suur, kuid targem riigikogu

Kuidas on praegu? Riigikogu nimetatakse kummitempliks. Teisalt on riigikogu suurus ja töö samaks jäänud, ehkki ministeeriumid ja riigiasutused on kasvanud. Riigikogul on vähe võimalusi saada kompetentset tugipersonali, nõunikke ja ametnikke, mistõttu saadikud jäävad valitsusele alla. „Peale lastakse suruda mahukad seadused, mille sisu ei suudeta selgeks saada; erialast kompetentsi napib; valitsusel lastakse dikteerida liiga lühike menetluse ajakava jne,” sedastas koostöö kogu. Saadikud lihtsalt ei saa ministrite elu ebamugavaks teha, sest nad ei suuda esitada teravaid ja tarku küsimusi.

Näide. Valitsus on riigieelarvesse arvestanud tulusid, mille saamiseks on enne tarvis vastu võtta teinegi seadus – nt mullu Jürgen Ligi ja firmaautode käibemaksu eelnõu puhul. Ministri eesmärk oli asi kiiresti riigikogust läbi lükata, kuid see ei õnnestunud. Ent valitsus on korduvalt esitanud n-ö seadusepakette, millest on keeruline läbi närida (ka töövõimereformi puhul, mis koosneb mitmest paketist).

Kuidas peaks olema? Saadikud peaksid jätkama oma erialast tööd ka riigikokku kuuludes, sest muidu nõrgeneb nende kvalifikatsioon. Riigikogu ei peaks kogunema iga kuu kolmel nädalal, vaid piisaks, kui korraline istungjärk oleks korra kuus ja viis päeva järjest. Palju asju saaks ajada e-lahenduste teel, mitte füüsiliselt kohal olles. Lihtliikme palk (praegu u 3500 eurot kuus) võiks väheneda, kuid esimehel, aseesimeestel, fraktsioonide ja komisjonide juhtidel samaks jääda (vahemikus 4000–5300 eurot). Saadikute arvuks jääks 101, kuid komisjonidesse toodaks tugevam tugipersonal. Saadikute arvu vähendamine võib tuua kaasa selle, et väiksematel poliitilistel jõududel on veelgi raskem parlamenti pääseda.

Tuleks vähem seadusi (ümber) kirjutada

Kuidas on praegu? Ministeeriumid vorbivad seaduseelnõusid kirjutada tempoga 3,5 eelnõu nädalas. Igal aastal muudetakse kolme seadust neljast, mis viitab seadusevorpimise meistriklassile. „Kui on probleem, tuleb see kohe ära lahendada. Vastus ei tohi olla, et „paneme tööplaani”, „teeme strateegiat” „hakkame analüüsima”,” kirjutas koostöö kogu.

Riigiaparaadis töötab 117 000 inimest (v.a riigiettevõtted) – iga viies tööealine inimene. Nende hulka vähendatakse igal aastal 1% võrra. Sisuliselt toimub see, et kui ministeeriumi ei saa uut töökohta luua, siis tehakse kohti juurde riigi sihtasutustesse, äriühingutesse jms asutustesse (EAS, RKAS, töötukassa). N-ö tegeliku eluga tegelevad need asutused, mitte ministeerium, ja vastutus hajub. Ei saa enam täpselt aru, kui palju mingi valdkonna jaoks raha kulub.

Näide. Igavestesse analüüsidesse on takerdunud omavalitsuste ja koolide sulgemine. Muu hulgas pole ikka suudetud välja mõelda, mida teha apteekide piirangutega, ehkki olukord on juba ammu põhiseadusega vastuolus.

Kuidas peaks olema? Seadusi muudetakse ainult siis, kui selleks on möödapääsmatu vajadus, mitte selleks, et oleks midagi teha. Eelnõude arv ei näita töö kvaliteeti.

Riigitöötajate arv võiks igal aastal väheneda ka rohkem kui 1%, kuid kärpima ei peaks igalt poolt võrdselt – n-ö eesliinitöötajaid, nagu politseinikke ja päästjaid on juba liiga väheks jäänud.

Kulusid ei tohi olla võimalik teiste juriidiliste isikute taha peita, vaid peab olema selge, kui palju eri valdkondadele kokku kulub. Nt hariduse puhul tuleb vaadata ka õpetajate palgakulu ja SA-sid, nagu Innove ja Archimedes.

Peaminister saagu võimu juurde

Kuidas on praegu? Probleemid, mille lahendamisega peaks tegelema mitu ministrit või ministeeriumi, ei saa lahendust. Näiteks jääb vaeslapse ossa IT-valdkond, mille jaoks pole vastutavat ministrit, ehkki teema on väga oluline. Peaminister esindab riiki ja juhatab valitsuse istungit. Kuid tal pole ministrite üle käsuvõimu, vaid ta saab neid üksnes veenda. Seetõttu ei toimi valitsus meeskonnana. Otseselt pole peaministri ülesanne ka riigi arengule suunda näidata.

Näide. Sügisel jõudis Stenbocki maja vaevalt teatada, et uus riigieelarve on koos ja kokku lepitud, kui haridusminister Jevgeni Ossinovski väitis vastupidist. Kokkuleppe muljet see ei jätnud.

Kuidas peaks olema? Kui ministrid ei ole suutnud mingit valdkondadevahelist probleemi lahendada, siis on peaministril õigus ise otsustada. Et ta seda teha oskaks, on tal vaja juurde nõuandjaid. On pakutud, et selles rollis võiks olla Arengufond. Peaministril oleks õigus ministreid käskida, et nad probleemiga tegeleksid. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis võiks olla IT-minister.

Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel.

Veeb: MKoort