A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees

Mati Heidmets, Eesti inimarengu aruande 2013 peatoimetaja

2013. aasta inimarengu aruanne näitab, et suurel gloobusel näeb Eesti hea välja – ÜRO klassifikatsiooni järgi kuulume väga kõrgelt arenenud riikide hulka. Euroopa võrdluses oleme hinnangute poolest, mida ise oma praegusele olukorrale anname, ELi kehvemate hulgas, kuid tulevikuoptimismi poolest esireas. 

Kaks aastakümmet on Eesti olnud osa avatud maailmast. 2013. aasta inimarengu aruanne küsib: kuidas näeb Eesti välja suure maailma taustal, kuivõrd oleme hakkama saanud globaalsel asjade, ideede ja poliitikate turuplatsil? Aruanne uurib meie positsiooni nii maailmas kui Euroopas, toetudes tavapärastele ÜRO inimarengu näitajatele, aga ka teistele rahvusvahelist tunnustust leidnud mõõdupuudele.

Mida laiem võrdlus, seda ilusam pilt – suurel gloobusel näeb Eesti hea välja. ÜRO klassifikatsiooni kohaselt kuulume väga kõrgelt arenenud riikide hulka. Maailma mastaabis pole Eesti sugugi vaene ääremaa, milliseks ennast ajuti mõtleme – tegelikult oleme keskmisest tunduvalt rikkam, targem ja edenenum riik, globaalsel turuplatsil hästi hakkama saanud ühiskond. Võttes võrdlusaluseks Euroopa, on pilt mitmekesisem, silma torkavad nii meie tublidus kui ka murekohad.

Euroopa-usk

Sajandivanust üleskutset saada eurooplaseks võtab eestlane siiani tõsiselt, oleme üks Euroopa-meelsemaid rahvaid ELis. Eurobaromeetri andmetel usaldatakse Eestis Euroopa Liitu märgatavalt rohkem kui enamikus riikides. Ka ELi tuleviku suhtes on Eesti elanikud liidu keskmisest optimistlikumad.

Euroopa-meelsed on ka Eesti elu suunajad ja otsustajad. Aruande ettevalmistamise käigus korraldati nn eliidiuuring, mille käigus küsitleti 177 otsustajat, eksperti ja arvamusliidrit Eesti poliitikas, majanduses ja kultuurielus, lisaks valim viimasel kolmel aastal doktorikraadi kaitsnutest. Tulemused osutavad, et Eesti elu eestvedajad näevad ELi tulevikku positiivses valguses, enamus soovib ELi senisest tugevamat lõimumist ja ka otsustamise suuremat tsentraliseerimist.

Ei euroliidu rahamured ega sisepinged ole Eesti eliidi eurosõbralikkust vähendanud, tervelt kolmveerand küsitletutest usub, et Brüsselile praegusest rohkem funktsioone anda oleks Eesti huvides, viiendik (poliitikute hulgas lausa 35 protsenti) peab õigeks toetada ELi föderaliseerumist. Eestlaste Euroopa-usk ei kõigu, euroskeptikute toetuspind on Maarjamaal ahtake. Ehk isegi liiga kitsas, üksmeelselt ühele kaardile panustamine sisaldab ju paratamatult ka ohtu.

Kriitiline enesepilt

Oma praeguse elu hindamisel on eestlased kriitilisemad kui maailmas kombeks. Meie positsioon objektiivsemate heaolunäitajate (sissetulek, tervis, haridustase) alusel tehtud riikidevahelises võrdluses on enamasti parem kui järjestustes, mis põhinevad subjektiivsetel hinnangutel. Kui gallupi uurijad paluvad Eesti inimesel paigutada ennast nn hea elu redelile («Palun kujutage ette treppi, mille alumine aste on tähistatud nulliga ja ülemine aste kümnega. Trepi ülemine aste tähistab sinu jaoks parimat võimalikku elu, alumine aste aga kõige halvemat elu.»), siis satub eestlaste keskmine näitaja viienda ja kuuenda trepiastme vahele.

Globaalses hea elu järjestuses jääme sellega seitsmendasse kümnesse, mis on märgatavalt tagapool, kui meie objektiivsed arengunäitajad eeldaksid. Redeliküsimuse alusel hindavad eestimaalased oma elu «headust» enam-vähem samamoodi kui vastajad Albaanias, Türkmenistanis ja Sambias.

Kui küsida aga mitte võrdlust «parima võimalikuga», vaid lihtsat rahulolu praeguse eluga (nagu teeb näiteks Eurobaromeeter), siis selgub, et viimasel kümnendil on umbes kaks kolmandikku Eesti inimestest oma eluga üldjoontes rahul. Kaks kolmandikku rahulolevaid inimesi pole halb, samas jääme selles osas ELi keskmisele märgatavalt alla. Põhjamaades on eluga rahulolijate osakaal stabiilselt üle 90 protsendi.

Paremaid uudiseid saab siis, kui uurida tulevikuootusi. Tulevikku optimistlikult vaatavate inimeste osakaalu poolest kuulub Eesti juba praegu ELi etteotsa. Optimistide osakaal jääb Eestis samuti kahe kolmandiku piiresse, erinevus järjestuses tuleneb asjaolust, et paljudes Euroopa riikides on inimesed praegusega küll rahul, tulevikupilt on aga palju pessimistlikum kui eestlastel. Praegusele antavate hinnangute alusel ELi kehvemate hulgas, tulevikuoptimismi poolest aga esireas – selline on Eesti praegune hingeseisund.

Vaiksed murendajad

Eesti paistab silma mitme meie ühiskonna elujõulisust murendava, kuid avalikust debatist kõrvale jäänud erijoonega. Teadmisega, et Eesti meeste ja naiste sissetulekuerinevused on Euroopa suurimad, oleme juba harjunud. Aruanne toob esile meie teise soopõhise eripära – mitte kuskil Euroopas pole naiste ülekaal kõrgharitute seltskonnas nii suur kui Eestis, aasta jooksul diplomi saanute hulgas on naiste ülekaal rohkem kui kahekordne!

See tšempionitiitel lõhub ühiskonda tõenäoliselt isegi rohkem kui meie naljakas esikoht palgaerinevustes. Hariduslõhe tähendab, et järjest enamates Eesti perekondades on pereema kõrgemalt haritud kui pereisa, järjest rohkem noori ja hästiharitud Eesti naisi ei leia kodumaalt sobivat (haritud) kaasat ning pöörab pilgu väljapoole. Hariduslõhe murendab Eesti ühiskonda seestpoolt, vaikselt ja järjekindlalt. Eesti meeste haridusliku järeletoomise programm oleks igati asjakohane ettevõtmine.

Teine murendaja on usaldus. Pikka aega on Eesti paistnud Euroopa kontekstis silma inimeste suhteliselt kõrge usaldusega oma riigi ja riigivõimu suhtes. Paraku on selles osas toimunud tagasiminek, eriti järsk usalduse vähenemine iseloomustab mitte-eestlasi. Kui aastal 2006 usaldas riigikogu ja valitsust umbes 60 protsenti nii eestlastest kui mitte-eestlastest, siis aastal 2012 suhtus riigivõimu usaldusega veidi alla poole eestlastest ning vaid veerand mitte-eestlastest. Vene inimesega ei oska Eesti riik ikka veel sisulist juttu rääkida.

Arusaamatul kombel kasvab Eestimaal ka nende inimeste osakaal, kes ei soovi ühiskonnaasjadesse sekkuda ega oma arvamust kõva häälega välja öelda. Ühelt poolt on Eesti vabaühenduste maastik juba päris lai ja mitmekesine, teisalt on see muu Euroopaga võrreldes rõhutatult apoliitiline. Pole minu asi, mis aia taga juhtub – selline hoiak istub endiselt paljude hinges.

Eestvedamist!

Aruandes võeti vaatluse alla maailma eri piirkondades viimastel kümnenditel kiiret arengut näidanud riigid, et leida edu toonud tegevus- ja poliitikamustreid. Edukate kogemus osutab, et ei Euroopas ega Aasias pole tublid tegijad oma konkurentsieeliseid suutnud välja arendada pelgalt makromajandusliku tasakaalu ja soodsa ärikeskkonna najal. Sellele on alati lisandunud aktiivne ja eestvedav valitsemine.

Ka tervelt 80 protsenti Eesti eliidiuuringus osalejatest ootab sama Eestis, olles veendunud, et ka Eesti vajab senisest fokuseeritumat ja eestvedavamat poliitikat ning selgemaid prioriteete. Lisaks tegevusvormide loomist, mille raames eri eliidigrupid (poliitikud, tippametnikud, majanduseliit, teadlased) saaksid oma positsioone läbi arutada ja lähendada. Soome SITRA-seminaride taolist skeemi pole Eestis paraku veel välja kujunenud.

Mõnevõrra üllatav oli tulemus, et rohkem kui pooled meie küsitletud ekspertidest pidasid Eesti parema hakkamasaamise eeltingimuseks globaalsel turuplatsil sissetulekuerinevuste vähendamist Eesti inimeste vahel. Kujutlus Eesti eliidi väljaarenemata solidaarsustundest ei pruugi paika pidada.

Potentsiaal ja tulemus

Uurides Eesti positsiooni nii Euroopas kui maailmas laiemalt, torkab silma omapärane vastuolu: sageli on meie potentsiaalinäitajad paremad kui tegelik tulemus. Eesti on suutnud luua soodsa ja eriliste piiranguteta tegevuskeskkonna inimestele, ettevõtetele, vabaühendustele.

Meil järgitakse reegleid, meie asjaajamine on lihtne ja tehnoloogiasõbralik, andes silmad ette ka vanale Euroopale. Eesti maksumaksjal kulub suhteliselt vähe eurosid riigivõla maksmiseks. Oleme üles ehitanud arengut toetava keskkonna, samas pole õnnestunud seda veel konverteerida Eesti inimeste heaoluks.

Meie tervis, rahakott ja eluga rahulolu on endiselt Euroopa kehvemate hulgas. Arengukeskkond on hea, areng ise ei vasta ootustele. Siit paistab järgmine väljakutse: Eesti potentsiaal tuleb muuta tegelikuks elukvaliteediks. Järgnevalt on toodud mõned aruandest johtuvad tähelepanekud suundumuste kohta, mis järgmist sammu võiksid toetada.

Esiteks – laiem vaade. Praegu kõiguvad hinnangud Eestile väga laias diapasoonis, välispilk räägib enamasti imelisest eduloost, sisepilk on kõhklev ja kriitiline, ajuti lausa dramaatiline. Dramaatilist sisevaadet toetab sageli kitsas võrdlusalus, mis tavaliselt algab lausega «Aga Soomes on ju nii …».

Laiem võrdlustaust tuleks eestlase mõtteruumile kasuks. Sealt saame teada, et ideaalmaailma pole olemas ning globaalses kontekstis oleme tegelikult hästi hakkama saanud rahvas, üks väheseid ennast maailmas kehtestanud miljoniühiskondi. Laiem võrdlusalus aitaks kasvatada Eesti inimese enesekindlust ning vähendada kleepumist minevikumurede külge, ehk nihutaks ka hoiakut ohustatu ja abiootaja juurest enam vastutaja ja panustaja poole. Sest meie tegelik positsioon gloobusel ütleb otsesõnu: meie ajada pole mitte ainult Eesti asi, vaid ka Euroopa ja maailma asi.

Teiseks – isepäine vaade. Kahekümne aasta jooksul on Eesti riik ja inimesed olnud tublid äraõppijad, olemasoleva ülevõtjad, olgu selleks ELi reeglistik, NATO standardid või siis õiged sõnad inimõiguste kohta. Paraku saab järeletegemisega keskmikuks, mitte parimaks.

Parimate hulka jõudmine eeldab varasematest jälgedest välja astumist, riskijulgust, enesekriitilist kõrvalpilku, aga ka kompromissivõimekust. Selles osas jääme tublimatest maha, olgu teemaks ettevõtlikkus majandusvallas, eestvedamine ühiskonnaelus või selgete argumentidega kaasarääkimine poliitikas. Meie alalhoidlik rehe­paplus tahab vürtsitamist konstruktiivsema ja loomingulisema eluhoiakuga, kaugemas tulevikus ehk isegi mõne suuremeelsuse maasikaga.

Kolmandaks – terviklik vaade. Aruanne osutab, et Eesti paljude tublide keskmiste näitajate taga peituvad ebamõistlikult suured ühiskonnasisesed erinevused. Olgu tegu regionaalsete erisuste, sooliste lõhede või eestlaste ja muulaste vaheliste kääridega. Väike ühiskond ei saa endale lõhkioleku luksust lubada ega inimvara raisata, mahajääjad tuleb mängu kaasa tuua.

Kogemus ütleb: maailmas edukad väikeriigid ei tee kodus Ameerikat, nad üritavad teha Põhjamaid, uskudes, et elujõulisuse pant on sisemine kooskõla. Aruandes kirjeldatud sotsiaalse rõhuga eliidihoiakud osutavad, et asjad ongi muutumas.

Neljandaks – otsavaatamine. Järgmine samm eeldab otsavaatamist ka ebamugavatele küsimustele, neile, millest tubli Eesti on eelistanud mööda kiigata. Olgu teemaks esikoht Euroopas HIV-positiivsete hulga poolest, immigratsiooni kuum kartul või meid järjekindlalt kammitsev Vene-kompleks, mis sunnib preambuleid kirjutama, gaasitorudega võitlema ja Jeltsini bareljeefi häbenema. Komplekside asemel tuleb eestivenelastele selge pilguga otsa vaadata ning tunnustada nende panust Eesti elu edendamisel. Toeks teadmine, et möödavaatajad võivad ehk jõuda keskmike hulka, parimateks mitte kunagi.

Järgmine samm

Eesti ühiskonda on ehitatud sajandeid, riiki tuli kakskümmend aastat tagasi uuesti disainima hakata. Toimus see avatud maailmas ja globaalsel turuplatsil, karmis keskkonnas, kus konkurentideks on olnud Eestist palju kopsakama kapitali ja mitu korda pikema riigikogemusega rahvad. On omamoodi ime, et pärast kahekümnenda sajandi hakklihamasinat on Eesti suutnud ennast kehtestada ja hakkama saada.

Lõdvakslaskmist turuplatsi reeglid paraku ette ei näe. Suur samm on tehtud, järgmine ootab ees. Eesti skelett – õigusruum, majanduskeskkond, demokraatia – toimivad, oodates ehk veel täppisseadistamist. Nüüd tuleb fookusesse panna sisu – nutikam ettevõtlus, kallim töö, avatum poliitika, paindlikum haridus, ühtlasem areng. See eeldab värsket vaadet, eestvedamist, lahtisaamist meid siiani kammitsevatest stampidest. Väliste piirajate mahavõtmisel on Eesti olnud silmapaistvalt tubli, nüüd tuleb toime tulla ka sisemistega. Laiem, isepäisem, terviklikum ja ausam pilk iseendale ja maailmale toovad meid loodetavasti parimate hulka mitte ainult potentsiaali, vaid ka tegeliku elukvaliteedi mõttes.

«Eesti inimarengu aruanne 2012/2013 Eesti maailmas» esitlus toimub 15. mail.

Eestis on ELi keskmisest parem

•    meediavabadus

•    internetivabadus

•    majandusvabadus

•    meediakasutuse intensiivsus

•    kooliõpilaste teadmiste tase

•    usaldus Euroopa Liidu vastu

•    tulevikuoptimism

Eestis on ELi keskmisel tasemel

•    demokraatia

•    majanduse konkurentsivõime

•    innovatsioonivõimekus

•    korruptsioon

•    usaldus riiklike institutsioonide vastu

•    kõrgharidusega inimeste osakaal

•    ökoloogiline jalajälg

Eestis on ELi keskmisest kehvem

•    oodatav eluiga

•    tervelt elatud aastad

•    töö tootlikkus

•    rikkus, palgatase

•    eluga rahulolu

•    sallivus

•    sooline tasakaal

Artikkel Postimehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort