A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees, Marianne Mikko, Riigikogu liige (SDE)

Ühiskonnas pole murrangut oodata enne, kui meespoliitikud võtavad elutute asjade asemel oma huviorbiiti inimese, leiab riigikogu liige (SDE) Marianne Mikko. Ta pakub välja viis punkti, kuidas soolist ebavõrdsust Eestis vähendada.

Vastne inimarengu aruanne on nagu värske tuuleiil meie hangunud mõttega riigis. Välja joonistuvad meie inimestega seotud väga tõsised probleemid. Ühelt poolt see, et naiste haridus ei maksa, ja teisalt eesti meeste räbal tervis.

Kumbki probleemidest pole esimest korda üles kerkinud, aga hoolimata inimarengu uuringutest ja järjepidevalt ilmuvatest aruannetest pole täheldada märke paremusele. Kuni inimene pole sisuliselt meespoliitikute huviorbiidis, seni mingit murrangut ühiskonnas oodata pole.

Miks ma ütlen meespoliitikud? Väga lihtne – meie valitsus nagu ka parlament koosneb lõviosas meestest. Valitsuses on vaid üks naisminister ja riigikogu kohtadest 80 protsenti kuulub meestele. Nagu teada, on üle poole meie ühiskonnast naised. Rahvaloenduse põhjal 54 protsenti. Seega – riiki ja rahvast puudutavaid otsuseid võtavad vastu ennekõike mehed.

President Ilves on tabavalt öelnud, et «iga mees teab, milline on tema auto seisukord ja mis olukorras on tema auto rehvid, aga oleks väga hea, kui mees teaks sama hästi ka oma tervise seisukorda». Sedasama mõttekonstruktsiooni saab üle kanda ka seaduste loomisele ja täitmisele. Elutu auto-masin-raha-majandus on otsuselangetajale tähtsam kui luust ja lihast inimene-naine-mees-laps.

Juhin tähelepanu just nimelt otsuselangetajale kui ühiskonnas toimuvate protsesside eest vastutajale. Viimane aeg on astuda sammud, et meediaekspert Rebane peaks sööma oma sõnu, kui ta inimarengu aruande põhjal iseloomustas meie riiki nii, et siin elavad haritud vaesed naised ja harimatud jõukad mehed. Meedias lendas see lause julmemalt – vaesed targad naised ja rumalad rikkad mehed.

Eesti sooline palgalõhe on Euroopa Liidu sügavaim. Eesti naine saab pea kolmandiku vähem palka kui eesti mees. Nagu teame, siis Eesti naiste haridustase on meeste omast kõrgem. Järeldus on karm – Eesti puhul haridus ei maksa, raha toob sisse harimatu. Otsustajad on riigis aga põhiliselt mehed, kes ei taha millegipärast seda dilemmat teadvustada, veel vähem probleemi lahendada.

Kui otsustajate ring oleks sooliselt tasakaalus, siis oleks meespoliitikutel ka vähem stressi vastutuse jagamisel. See on kõige laiemas plaanis meeste tervise küsimus. Muide, selle riigikogu koosseisu ajal oleme kaotanud mitu meespoliitikut. Miks mitte siis jagada naistega valitsemisvastutust, et vabastada mehi ülemäära suurest stressist?

Eesti perekonnas teenivad leiba reeglina nii mees kui ka naine. Eesti meestel on aga erakordselt suur surve, mis väljendub stereotüüpses alatasa loobitavas lauses «mees on ju perekonnapea, ta peab perekonda üleval». Selle lausega pannakse mehele kaela rangid, mis tegelikult on ajast ja arust ega vasta ühiskonnas toimuvale. Perepea jutt on küündimatu, sest peremudel on muutunud. Muide, meil on Viljandi linna jagu üksikemasid. Küsigem, kes on sellises leibkonnas perepea?

Seega pole sooline palgalõhe naiste probleem, vaid perekonna probleem, veelgi laiemalt – ühiskonna probleem. Just selle valupunktiga koos lahenduste pakkumisega on sotsiaaldemokraadid viimased kolm aastat väga põhjalikult tegelnud.

SDE naised koos paljude Eesti naisorganisatsioonidega on kolm aastat järjest nn võrdse palga päeval Tammsaare pargis meelt avaldanud. Reeglina on see tipnenud peaministri juurde marssimisega, et valitsusjuhile palgalõhe vähendamist puudutav märgukiri üle anda. Sel aastal oli allakirjutanute hulk juba pea 900.

Eesti peaminister jätkab samas kangekaelset liini, pole tema asi, mis all-linnas toimub. Hoidku taevas selle eest, et naistega peaks kohtuma! Mis mõttes? Selline kohtumine ei toimu isegi siis, kui taevast peaks tulema väikseid lapsi või pussnuge. Sest Stenbocki maja peremehel jagub tähelepanu ainult numbritele. Majandusstatistika- ja rahanumbritele.

2013. aasta 11. aprilli märgukirjas nõudsime valitsuselt viie sammu astumist:

1) seadusandlikku algatust kõigi Eesti palkade läbipaistvaks muutmiseks, sest ainult sel moel on võimalik palgalõhe tõelisele olemusele jälile jõuda ning see lõppkokkuvõttes kaotada;

2) soopõhiste tööalaste statistiliste andmete kogumise korra ja andmete loetelu kehtestamist valitsuse määrusega, nagu nõuab 1. mail 2004. aastal jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seadus. Ainult selliste andmete olemasolul on võimalik jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes ehk siis sama või samaväärse töö eest ka sama palga maksmist nii meestele kui naistele;

3) seadusandlikku algatust miinimumpalga tõstmiseks, sest miinimumpalgaga töötavad peamiselt naised;

4) seadusandlikku algatust, mille eesmärgiks oleks kehtestada nõue, et kõigi börsi- ja riigiettevõtete nõukogudes peab olema vähemalt 40 protsenti mõlema soo esindajaid, sest lisaks üldisele juhtimisotsuste paremaks muutmisele aitaks see vastu võtta õiglasemaid juhtimisotsuseid ka palgapoliitika osas;

5) soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamist, nagu näeb ette 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus. On ilmne, et valitsus vajab spetsialistidest koosnevat nõuandvat kogu, kes nõustaks teda soolise võrdõiguslikkuse edendamise, sealhulgas palgalõhe vähendamise strateegia küsimustes.

Mis aga puudutab viimast punkti, siis sotsiaaldemokraadid astusid nädal tagasi väga konkreetse sammu. Nimelt esitasime parlamendile seaduse eelnõu, mille järgi  tahame, et riigikogu võtab vastutustundetult valitsuselt järelvalve rolli ja me moodustame soolise võrdõiguslikkuse erikomisjoni parlamendis. See tähendab, et kuues sotsiaalminister ei pea nagu tema viis eelkäijat enam valetama või silmi peitma, vastates ebamugavale küsimusele, miks 9 aastat pole soolise võrdõiguslikkuse nõukogu kinnitatud.

Seesama soolise võrdõiguslikkuse erikomisjon võtaks oma töökohustuste hulka nii meeste ja naiste palgalõhe vähendamise kui ka Eesti meeste tervise probleemi. Kord aastas peavad tulema ministrid erikomisjonile aru andma, kuidas nad täidavad soolise võrdõiguslikkuse seadust.

Tänases Eestis pole võitjaid. Eesti mees pole õnnelik, sest peab rabama mitmel rindel, et jõuda maksta pere eluaseme ja muude igapäevakulutuste eest. Õnnelik pole ka naine, keda iganenud arusaamade tõttu edutatakse ja hinnatakse meestöötajatest vähem ning kellele makstakse sama töö eest meeskolleegist väiksemat palka. Riik saab ja peab looma olukorra, kus iga inimene – nii naine kui mees – saaks end hästi tunda.

Artikkel Postimehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort