A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Ei tahaks astuda ühte ritta sotsiaalmeedias kirjanike ja kunstnike palga üle ilkujatega, aga tegemist on tõesti värvika näitega ebaõnnestunud poliitikakujundamisest.

Milles on probleemi alge? Vastab tõele, et kuna kirjanduse ja kunsti vallas on proportsionaalselt teiste kultuuriliikidega oluliselt vähem riigiasutusi, õieti nagu polegi, siis on neile ka vähem riigipalgalisi töökohti kui näiteks näitlejatele või muusikutele. Kui aga pole töökohta, mille eest makstakse palka ja maksud, siis pole ka automaatseid sotsiaalseid tagatisi.

Igasugu muude toetuste valik on küll lai: loomestipendiumid, elutöötoetused, juubelitoetused, projektitoetused jne. Seaduses on kohustus tellida riigile kunstiteoseid. Vabakutselistele, kes ei saa loometegevusest sissetulekut, maksavad loomeliidud riigi rahast ka miinimumpalga suurust toetust, millelt tasutakse kõik maksud, et tagada elementaarne toimetuleku miinimum ja sotsiaalsed garantiid loomingulistel või tervislikel kriisiperioodidel.

Jah, vastab ka tõele see seaduspära, et riigiasutuste arv kultuurivaldkondades on Eestis juba pikka aega tinginud põhimõttelised rahastamise proportsioonid. Mida rohkem asutusi, seda rohkem raha. Nii ongi kujunenud, et kirjandus ja kunst saavad riigilt oluliselt vähem raha kui teatrid või muuseumid. Kusjuures, pole olemas universaalselt õiget vastust küsimusele, kas erinevaid kultuurivaldkondi tuleks toetada võrdselt, hoopis kunstiliigi kulu, ajaloolise tähtsuse või tänaste prioriteetide järgi. See on poliitiline ehk maailmavaateline otsus.

Palgasaajatega hakkavad loomeliidud sõlmima töölepinguid, kuigi oma sisult on planeeritav toetus ikkagi stipendium. Mis vahe on töötasul töölepingu alusel ja stipendiumil? Peamine erinevus tuleneb juhtimisalluvusest ja konkreetse vastusoorituse nõudmise õigusest. Kui inimene on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul iseseisev, siis ei ole see töölepinguline suhe, vaid stipendium.

Näiteks näitleja ei saa öelda, et ta täna õhtul etendusele ei tule, et ta näitleb kuskil mujal ja muul viisil ja teisel ajal. Teatrikunstnik ei saa jätta õigeks ajaks dekoratsioone tegemata. Sellisel juhul temaga leping lõpetatakse. Tööandja ostab töötajalt konkreetset tööd, vastutab talle töötingimuste loomise eest, vajalikud materjalid ja kõik varalised õigused lähevad sellega seoses enamasti tööandjale. Kunstnike ja kirjanike palga plaan midagi sellist ette ei näe.

Mäletate veel seda sportlaste ja treenerite stipendiumite saagat? Spordiklubid maksid töö eest stipendiumi. Ja nii pididki treenerid ja sportlased otsima sotsiaalsete tagatiste saamiseks ka n-ö päristöö, ehk isegi mitu.

Kõik ülejäänud töötajad, kes kuskil institutsiooni juures ei tööta ega saa sissetulekut ka muu võlaõigusliku lepingu alusel, peavad enamasti tegutsema füüsiliselt isikust ettevõtja või osaühingu vormis, maksma ise maksud ja kõik sotsiaalsed garantiid on olemas.

Tõepoolest on sotsiaalmaksu arvestamisega takistusi nende inimeste puhul, kellel on ebaregulaarne ning mitmest allikast tulenev sissetulek. Siia hulka kuuluvad paljud vabakutselised, mitte ainult loovisikud. Lühidalt nimetatakse seda sotsiaalmaksu summeerimise ja hajutamise probleemiks, mille lahendamist on seadusandjalt aastaid oodatud. Hea uudis on see, et alates 1. jaanuarist jõustub ravikindlustusseaduse muudatus, millega sotsiaalmaksu summeerimise probleem lahendataksegi, kõigile. Hajutamise probleem küll endiselt jääb.

Miks on kirjaniku- ja kunstnikupalk näide halvast poliitikakujundamisest? Kuigi asjaosalised räägivad, et tegemist on pikalt diskuteeritud ja ettevalmistatud plaaniga, siis ühestki poliitikadokumendist seda ei leia. Alles eelmisel aastal Riigikogus heaks kiidetud „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ räägib sellest samast ravikindlustuse tagamisest, sõltumata sissetulekute regulaarsusest. Veel värskem valitsusliidu kokkulepe kinnitab, et valitsus lähtubki oma tegevustes kultuuripoliitika põhialustest. Garantiide süsteemile tervikuna otsa vaatamise asemel riigi raha eest töökohtade loomise mõtet pole kusagil. Milleks meile siis üldse neid arengukavasid ja tegevuste planeerimist?

10 töökoha loomine aastase kuluga u 160 000 eurot on väike üksiküritus, mis ehk ei pälvikski suuremat tähelepanu. Aga pea peale pööratakse seni kehtinud reeglid.

Korraldatud pressikonverentsil jäid paljud asjakohased küsimused vastuseta. Kui ettevalmistus on nii pikk, siis miks küsimustele kaasnevatest õigustest ja kohustustest, lepingu lõpetamisest, kontrollist, tööandja ehk loomeliidu vastutusest näiteks tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral, ei suudetud vastata? Asja nimetamine pilootprojektiks kõlab rohkem vabandusena, et tegevus pole läbi mõeldud.

Lisaks teatas kultuuriminister võidukalt, et riigisektori töötajate arv ei kasva. Statistiliselt on see õige, sest kui tööleping sõlmitakse loomeliiduga, mis pole valitsussektori asutus, siis tõesti ka valitsussektori töötajate arvestusse sellised töökohad ei lähe. Aga kas on sisuline vahe, kus töökoht täpselt asub, kui kõik kulud kaetakse riigieelarvest? Või on see rohkem silmakirjalik skeemitamine?

Kodanikuna ma tõesti ootan, et töösuhete reeglid arvestaks kirjanike ja kunstnike töö eripäraga. See on teistsugune. Ent ei tohiks asetada kirjanikke ja kunstnikke väljapoole ühiskonda, väljapoole teiste jaoks toimivaid reegleid. See süvendab kibestumist, mida avalik võim ei peaks tagant tõukama.


Kuula päevakommentaari Vikerraadiost siit.

Artikkel ERR veebilehel.

Veeb: MKoort