Käesoleva aasta algul käisime suure grupi Eesti ülikoolide esindajatega Study in Estonia eestvedamisel külas naabritel Pihkvas ja püüdsime sealseid noori veenda tulema Eestisse õppima. Meie reisiseltskonnas oli üks noormees, keda kõik grupis olevad eestlased tõenäoliselt vaikimisi venelasena määratlesid. Esiteks nime ja teiseks väga hea vene keele oskuse pärast.
“Aga kes te ise rahvuselt olete?” uuris üks Pihkva tütarlaps pärast noormehe esinemise lõppu. “Ma olen puhtavereline eestlane,” teatas noormees uhkusega.
Sel ajal kui tütarlaps tegi veel komplimendi noormehe suurepärast vene keele oskuse eest, mõtlesid ilmselt grupi eestlased, et “Oot, mismoodi?” Mõtlesin minagi. Segaduses oli tegelikult ka küsimuse esitanud tütarlaps. Ma pole isegi kindel, kas see noormees eesti keelt oskas, sest me suhtlesime temaga segamini inglise ja vene keeles.
Venekeelne eestlane
Ka president ütles pidupäeva kõnes, et eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie. Rahvuslik identiteeti ei ole kaasa sündinud, see omandatakse valdavalt noorena õppides selgeks suhtluskeele ning omandades kindlad väärtused, õppides selgeks tavad ja sümbolid. Eestlaseks olemist ei iseloomusta vaid eesti keele kõnelemine, vaid näiteks looduse hoidmine, privaatsuse väärtustamine või ka saunakultuuri kombestiku tundmine. Mitmed need identiteeti elemendid on ka teistes kultuurides, kuid erinevate elementide komplekt on see, mis annab välja eestlase.
Ilmselt polegi see presidendi sõnum paljudele nii väga oluline, sest rahvuslik identiteet ei ole praegusele noorele põlvkonnale enam esmatähtis. Ka see on loomuliku ühiskondliku arengu tulemus ja selles ei peaks nägema ohtu. Rahvuslik identiteet ei ole kuhugi kadunud, ta lihtsalt ei avaldu enam nii aktiivselt, kui näiteks meie riigi algusaegadel või teistel murdelistel momentidel. Just demokraatlike riikide ja ühiskondade ülesehitamisel on rahvuslikul identiteedil oluline roll, sest see on aluseks demokraatiaks vajaliku poliitilise kogukonna loomiseks, kuid kui demokraatlik süsteem ja väärtused on ühiskonnas juba kinnistunud, ei ole rahvuslikkusel enam nii eesrindlikku rolli. Rahvuslus ei ole enam argipäeva osa, see väljendub üksnes teatud sümboolsetel momentidel, nagu näiteks riigi sünnipäeval.
Eesti riigi ja rahvuse püsimajäämist saame garanteerida vaid läbi avatud rahvusluse, sellise, nagu president sõnastas – eestlaseks saab kasvada, see ei ole seadusesse sisse kirjutatud rassiliste, keeleliste või muude märkide järgi sünniga määratletud. Rahvus saab kestlikult areneda vaid vabaduses, kus on võimalik ajaga kohanduda, uusi väärtusi kujundada ja ühiseid kombeid vajadusel muuta. Need muutused peavad realiseeruma vabas ühiskondlikus debatis, mitte kellegi poolt ette kirjutatud diktaadina. On oluline vaielda selle üle, kes on meie ajaloolised eeskujud, kellele monumente püstitada või mis keeles võiks laulupeol laule laulda.
Eestlase tähendus on nagu jõgi – see ei ole kivisse raiutud, see voolab ajaga kaasas. Muutuv avatud rahvuslus peab muutuma rohkem poliitiliseks ja vähem etniliseks. Mure on siiski eesti keelega, sest kui määratleda eestlastena etnilisi eestlasi, siis kuidas nimetada ühisnimetusena meid kõiki, kes me peame Eestit oma riigiks, kuid ometigi oleme erineva etnilise kuuluvusega? Inglise keeles on kõik üks ja sama Estonians, tegemata vahet poliitilisel ja etnilisel rahvusel. Anglo-saksidel kujunes rahvus ja riik üheaegselt ning nii tekkisid sünonüümina ka need sõnatähendused, samas kui meil tekkis enne rahvusgrupp ja alles hiljem riik.
Ilmselt lähen oma määratluses oluliselt kaugemale kui president, aga Eestit oma kodumaaks pidav ja Eesti riigi põhiseaduslikke alusväärtusi hindav inimene ongi eestlane, ükskõik mis keelt ta siis emakeelena kõneleb. Eestlane võib olla ka vene keelt rääkiv inimene, nagu see noormees meile Pihkvas tõestas.
Muutunud rahvuslus
President tõdes, et selliseks multikultuurseks ühiskonnaks, kus etniline identiteet ei omaks enam mingit tähtsust, eestlased siiski valmis ei ole. Kuid me ei saa 21. sajandil ehitada riiki vaid etnilistele eestlastele. Esiteks ei oleks see üleilmastuvas poorsete piiridega maailmas puht praktiliselt võimalik, kui me just ei müüri ennast maailmast välja nagu Põhja-Korea. Teiseks ei oleks see demokraatlik ja ei läheks kokku ühe meie põhiseadusliku aluspõhimõttega, sest me peaks kas jõuliselt assimileerima või riigist välja saatma suure hulga etniliselt end teisiti määratlevaid inimesi.
Me peame vähem rääkima eestlastest ja rohkem Eesti rahvast või eestimaalastest ning suutma selgemini määratleda need piirid, millega me oma muutunud arusaamist rahvusest piiritleme. Ka president tõdes, et me peame selgemini suutma sõnastada Eesti oma ühiskonna. Mis on need väärtused, mis ühendavad meid kõiki, olenemata meie etnilisest kuuluvusest? Kindlasti on selleks Eestimaa ja Eesti riigi omaks pidamine ning vabaduse ja teiste demokraatlike põhiväärtuste tunnistamine.
Väga oluline on eesti keele ja selles väljendatud kultuuri omaks pidamine, kuid eesti kultuur võib olla lisaks väljendatud ka muus keeles. Eesti keel ja eesti kultuur on lahutamatud, kuid eesti kultuur on laiem kui vaid eesti keeles väljendatud sõnaline osa.
Ka president tunnistas, et eesti keel ei ole ainuke, mis Eesti kodudes ja sõprade seltskonnas kõlab. See on oluline nihe eestlaste teadvuses, mis teeb ruumi juurde ka teistele keeltele ja kultuuritõlgendustele, samas ei tähenda ilmtingimata eesti keele hävimist.
Mõistes mõnede inimeste muret eesti keele elujõulisuse pärast tuleb siiski teadvustada puhtobjektiivset tõde, et eesti keel pole kunagi varem ajaloos olnud nii elujõuline kui praegu.
Tervitan väga presidendi algatatud debatti avatud Eesti rahvusluse, selle meie eesti oma asja sõnastamise üle, sest just selliste ülesannete püstitamises seisnebki presidendi ülesanne.