A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees

Eesti «eliidi suhtekriis» ja inimeste liiga madal hinnang iseendale ning Eestile

irisemise ja (edasiviiva) kriitika vahe pole kindlasti apteegikaaluga mõõdetav. Vabas ühiskonnas on selline vahetegemine hea maitse, aga veel enam väitluse eesmärgipärasuse küsimus. Me ei pea, aga me võime teha vahet selleks, et leida oma hädadele üheskoos paremaid lahendusi.

Virisemise teemal on erinevad tasandid. Kriitiline ajakirjandus, aeg-ajalt suhtlemise eest (?) kaevikusse tõmbuv Toompea ja igaühe enda sõpruskond (olgu sünnipäevalauas või sotsiaalvõrgustikus) loob ühe neist. «Hüpeldes ajalehtede ja sotsiaalmeedia vahel, on mul tunne, et meie avalikus ruumis on kaks vastanduvat Eesti-kirjeldust, mis kaugenevad teineteisest valguse kiirusel,» kirjutas kaks aastat tagasi oma mõjukas essees «Kannatuse jäävuse seadus?» Ilmar Raag – mees, keda Postimees tunnustas sel aastal ühega oma suurimatest tiitlitest. Lihtsustatult on see lugu sellest, kuidas valitsus ning kirjaruumis ja mujal meedias mõjukas eliidi osa üksteisest mööda räägivad.

Teine tasand on märksa olemuslikum. Eesti inimarengu aruandest (2012/2013) vaatab selgelt vastu, et keskeltläbi on meie ühiskonna hinnang iseendale madalam kui meie muud mõõdetavad ja ülejäänud maailmaga võrreldavad tunnused eeldada lubaksid – oleme nagu sportlane, kes pääseb igal võistlusel esikümnesse, aga peab end läbikukkujaks, sest tal pole olümpiakulda. Igaüks võiks selle kohta läbi lugeda vähemalt professor Mati Heidmetsa kirjutatud inimarengu aruande peatüki «3.3 Subjektiivne heaolu» (vt www.kogu.ee). Tegu pole praeguse valitsuse või presidendi või mõne erakonna luulu ega PR-trikiga.

Päris kindlasti pole ka nii, et lahknevus meie tegeliku positsiooni ja hinnangute vahel oleks midagi, mis mõjutab pelgalt toetust ametisolevale valitsusele. Esiteks on subjektiivne heaolu juba nime poolest mõõdik, millega hinnatakse, kui paljud ennast hästi tunnevad – mis peakski olema hea riigipidamise eesmärk. Teiseks on mitmesuguste mudelite kaudu võimalik näidata, et see, kuidas inimesed ennast tunnevad (stressitase, tajutud kontroll oma elu üle jpm), avaldab selgelt mõõdetavat mõju tervisele ja elueale kui selle ülimale mõõdupuule.

Ilmselgelt on Eesti ees hulgaliselt lahendamata sotsiaal- ja muid probleeme – vastused neile tõstaks heaolu. Sama selgelt joonistub aga välja seegi, et meil on palju inimesi, kelle elu Eestis pole objektiivselt võttes sugugi halb, aga nad ise arvavad vastupidi. Eesti sügise porist pimedust oskab igaüks kiruda, ent proovigem siin elades eelkõige iseenda heaolu pärast nautida nii suve kui talve ilu ja sportlikke rõõme.

P.S. Edasiviiv võib olla ka selline hüüatus, kus mingit lahendust välja ei pakuta, ent tõmmatakse hädale tähelepanu. Kui on elektrikatkestus, siis ei oota ükski terve mõistusega inimene, et te hakkaksite elektrifirmale «konstruktiivseid ettepanekuid» tegema, kuidas täpselt alajaam korda teha – te lihtsalt annate katkestusest teada, ja see on asjakohane tegu.

Artikkel Postimehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort