A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees

Riigireformi kokkuhoiukava juhib tähelepanu eemale märksa olulisemalt küsimuselt, kirjutab riigikantselei strateegiabüroo nõunik Juhani Lemmik.

Riigireformi kava, mille Eesti Koostöö Kogu detsembri alguses avalikkuse ette paiskas, on nagu pudelikork, mis pudelilt eraldudes on tekitanud kõva plaksatusega vähemalt esialgu üksjagu kära. Kuigi riigireformil on mitu külge, on kõlama jäänud siiski järjekordne riigi optimeerimise kava. Sellisel kujul on riigireformi teema igav eelmise kümnendi, et mitte öelda eelmise sajandi paradigma, mis kantud majanduskriisiaegsest mõtlemisest.

Riigist mõteldes kanname endaga jätkuvalt kaasas liiga palju minevikupärandit, millest oleks aeg lahti rebida. Kui ma 1999. aastal oma magistritöös taasiseseisvumisejärgsest halduse reformimise kogemustest kirjutasin, olid põhimärksõnad ühendamine, optimeerimine, kulude kokkuhoid, ökonoomsus. Need märksõnad on ka praeguses reformidebatis kõlavalt esindatud.

Sellises diskussioonis puudub loomise ja seega ka edasiviiv alge. Me ei peaks olema ainult kokkuhoiuriik. Kui mõelda keskmise Eesti elaniku sissetulekute peale, tähendaks kümneprotsendine eelarve kärpimine umbes sada eurot säästu. Sellega majaehitust ei plaani. Aga soomlased teenivad kolm korda rohkem! Seega peaks tegelik diskussioon keskenduma sellele, mida me saaksime teha, et riigi poliitika toetaks järelejõudmist nii naabritele kui teistele jõukatele riikidele.

Õnn ei pruugi olla rahas, kuid väike sissetulek võib õnnetuks teha küll, mida kinnitavad tuhanded välismaal töötajad. Lihtne loogika ütleb, et kui siinsetel ettevõtetel läheb hästi, läheb hästi ka palgasaajatel ja riigil, mis omakorda võimaldab teha toredaid asju, nagu suurendada toetusi, rajada uut infrastruktuuri ja pakkuda paremaid avalikke teenuseid.

Aga vaatamata senistele pingutustele oleme saanud küll rikkamaks (maailma mõistes tegelikult päris rikkaks), aga võrreldes ettevõtete tootlikkust näiteks naabrite soomlaste omaga pole me vahet peaaegu üldse mitte vähendanud.

Ah et mis roll on riigil selles, kuidas ettevõtetel läheb? Väga lihtne: maailmast pole tuua ühtegi näidet, kus otsustava majandusedu taga poleks riigi tark sekkumine. Võtame 1980ndate Jaapani või 1990ndate Lõuna-Korea või vaba turu etaloniks peetavad Ameerika Ühendriigid – nad kõik on suurel määral panustanud avaliku sektori ressursse tehnoloogilise edu toonud toodete loomisse.

Teile meeldib iPhone – selle iga silmapaistva omaduse taga on riigi panus alustehnoloogiate arengusse, mida Apple on edukalt ära kasutanud. Ja ega Eestigi pole siin teistmoodi käitunud, küsimus on ainult pingutuse suuruses ja fokuseerituses. Mariana Mazzurro, ühe juhtiva ettevõtliku riigi kontseptsiooni jutlustaja põhiargument on, et iga radikaalse uue tehnoloogia taga on riigi julge, riskiv investeering. Iga sellise eduloo taga on kompleksne tegevuste sülem, mis on märksa keerukam arvutusest 101 – x.

Riigireformi debati on käima lükanud inimesed, kes tunnevad riigi toimetamisi igati hästi – endised ametnikud, eksministrid jne. Aga raskem on mul mõista, miks üldsus peaks tahtma kaasa minna aruteluga, kuidas rappida riiki, mis, julgen arvata, pärast 2020. aasta struktuurivahendite helde jagamise perioodi lõppemist paratamatult kõigi nende rahajagajate arvel oluliselt kokku tõmbub. Seega on riigi rolli puudutavas debatis püstitatud pigem kõrvalküsimus.

Ettevõtete edu ja sedakaudu elanike heaoluga pole sel debatil kuigivõrd tegemist. Küll aga küsiksin mina kodanikuna (ja sama teeksin ettevõtjana), kas riik panustab piisavalt teadus- ja arendustegevusse või mida teeb riik näiteks innovatsiooni toetavate riigihangete juurutamisega selleks, et valmis asjade või teenuste tellimise asemel anda turule signaal, et vajatakse uuenduslikke, hetkel veel mitte saadaolevaid asju või teenuseid? Kas me teame, mida siinsed ettevõtted või siia tulla tahta võivad ettevõtted tegelikult vajavad, et siin kanda kinnitada ja kasvada väljapoole me pisikese turu piire? Kuidas aitab riik kaasa vähenevate töökäte kompenseerimisele?

Siin tuleb mängu väga oluline teema, millele ka Annika Uudelepp oma Postimehe 6. detsembri intervjuus viitas. Nimelt riskeerimisvalmidus avalikus sektoris. Kui me ei loo riigivalitsemises tingimusi, mis soosiksid riskimist ja katsetamist, ei teki ka neid uusi Nortaleid ja Cyberneticaid, mis vajavad riigiga koostööd oma äri eduks, ega uusi avalikke teenuseid.

Või võtame viimasel ajal palju jutuainet pakkuva e-residentsuse projekti. See on väga hea nii-öelda tulupoole (riigieelarve mõttes) projekt. Me ei oska praegu öelda, kui palju panustab üks e-residentsuse arendamiseks kulutatud lisaeuro Eesti tulevikuedusse näiteks viie või 15 aasta pärast, kuid ilma sellesse uskumata (ka väike plaan ei tee muidugi paha) ei saagi me seda teada.

Teised riigid jälgivad meid teraselt ega kõhkle hetkekski edukat asja kopeerimast, kui see võimalik on. Umbes aasta tagasi osalesin Abu Dhabis sealse kroonprintsi õukonna (nii nimetatakse riigi valitsust) strateegiabüroo kutsel ülemaailmseid tulevikumõtlejaid koondaval ümarlaual (oma osalemist saan seletada pelgalt Eesti senise märkimisväärse eduga e-riigi ja Balti tiigrina), kelle ülesanne oli panustada Araabia Ühendemiraatide tõusu uue globaalse majandusliidrina. See on karm konkurents, milles peame edasi rühkima! Kus on meie tuleviku edu valem? Kes selle kallal töötab? Kuidas tekib meil visioon ja kas saame loodud tingimused, et selles konkurentsis edukas olla? Kas meil on poliitikud ja ametnikud, kes orienteeruvad hästi globaalse konkurentsi küsimustes ning oskavad teha õigeid panuseid? Mida saaksime teha, et e-residentsuse potentsiaaliga (või vähemalt ambitsiooniga) projekte ei oleks üks, vaid kümme? Ja mitte ainult selliseid, vaid ka neid, mis aitavad teha paremaks iga avalikku teenust, kujundada iga poliitikaalgatust niimoodi, et need ka tegelikult suudaksid panustada eesseisvate keeruliste küsimuste sasipundarde lahendamisse.

OECD riigivalitsemise teemalistes võrdlustes paistab Eesti silma väga tugeva e-riigina, samuti küllaltki paindliku reageerimisvõimekuse poolest meid tabanud proovikividele, kuid alla jääme nii tulevikuseire kui ka võimekuse poolest selle tulemuste pealt kasvuplaane teha. Nagu ütles majandusteadlane Keynes, riigi asi pole teha seda, mida indiviidid teevad nagunii, ja teha seda veidi paremini või halvemini, vaid teha asju, mida veel ei tehta.

Võiks moodustada tingliku nimetusega Eesti Koostöö Kogu number kaks, mille eesmärk on töötada nii-öelda tulupoole kallal: mida teha, et Eesti oleks tulevikus edukas, aga juba täna ettevõtlik ja innovaatiline. Ja lepime ühes asjas kokku: riigi reformimine peab aitama selle ülesande lahendamisele kaasa, mitte sellelt ülesandelt tähelepanu kõrvale kallutama. Kümme protsenti kärpeid pole seda lihtsalt väärt.

Artikkel Postimehe veebilehel.

Veeb: MKoort