A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Eesti Päevaleht

Sotsioloog Ivi Proosi sõnul ei tohiks Rahvakogu valguses õhinapõhist optimismi ülearu kritiseerida.

Rahvakogu protsess on Eesti poliitilises kultuuris väga huvitav ja oluline algatus. See on originaalne ettevõtmine ja annab väärtusliku kogemuse tänastele noorematele tegijatele, 30-ste ja 40-ste põlvkonnale. Äkki tõmbab kaasa ka erksamad tegijad 20-ste seast. Märgid sellest on olemas. 29 aastase Mari-Liis Lille ühiskonnatundliku kõne muutumine märgiliseks sündmuseks Eesti poliitmaastikul on omaette analüüsi vääriv juhtum. Igal juhul on see väga hea kõne omamoodi soojendusbändiks Rahvakogu kontserdile, mis on kohe järgnemas.

Rahva vastikustunne parteide ja parteijuhtide ülbuse suhtes on muutunud nii tugevaks, et kõik kes vähegi Eesti ühiskonda analüüsivad ja seletavad, saavad aru, et midagi peab juhtuma, praegune olukord edasi kesta ei saa. Midagi selles ülbusevastases võitluses on juba katsetatud. Eesti Interneti Kogukond lahendas ACTA vastase protesti nauditavalt ja efektiivselt. Tõestas, et veebis on võimalik sündmus hästi ette valmistada. Analüüsiti probleemi väga põhjalikult, heade näidetega tehti selgeks, mis võib juhtuda kui ACTA toimima hakkab. Tehti koostööd Riigikogu poliitikutega, kes suutsid oma küsimustega peaministri parlamendis täiesti närvi ajada. Lõpetati protestidega Tallinna ja Tartu tänavatel. Hiilgav!

Oleme ka ühe negatiivse kogemuse võrra rikkamad. Nägime, et jõuga pealeminemine ehk nuiameetod ei ole tõhus, ega anna soovitud tulemust. Sõjahüüd „moraalsed värdjad, andke alla“ tekitab samasuguse vastureaktsiooni. Toompeal lähevad samuti käiku juba teada loosungid „rahvas on rumal ega saa millestki aru“, „mis te virisete, hakake tööle“, „me oleme nii edukad, väheste Euroopa riikide seas, kelle riigieelarve on enam vähem tasakaalus“ jne.

Uue ja väärtusliku kogemuse saame ühiskonnana ka Rahvakogu protsessist, mis nüüd on ühe etapi lõpusirgel. Rahvakogu on meetod intellektuaalseks mõttevahetuseks Riigikoguga. Õigemini on see hetkel alles Rahvakogu kutse dialoogile, mis presidendi kaasabil parlamendile esitatakse. Kuidas võim reageerib, kas ülbelt ja halvustavalt või tullakse avalikkuse ette sisulist dialoogi pidama, on veel üsna selgusetu.

Õhinapõhine optimism ja elutark skepsis

Sellise vastandumise mõte tekkis kui vaatasin Mihkel Raua kolmeraudset, vestluspartneriteks Priit Hõbemägi, hea ühiskonnatundja ja Urmo Kübar, üks Rahvakogu eestvedaja. Mõtlesin, et vahel on vähe vaja, et elutark skepsis suudaks hävitada õhinapõhise optimismi. Lõhkuda on alati lihtsam kui ehitada.

Rahvakogu fenomen on minu arvates rahuliku ja mõtestatud dialoogi pakkumine Riigikogule. See on tänaste 30-liste ja 40-liste põlvkonna valik ja nende poliitilise aktiivsuse üks võimalik mudel. Igal juhul peab seda valikut toetama ja dialoogile kaasa aitama. Rahvakogu eestvedajate õhinapõhine optimism on nii haruldane ja meeldivalt positiivne hoiak ning sobib hästi ka Eesti tänasesse demokraatiamustrisse. Meie, 50-lised ja 60-lised ei pea oma skepsise ja kriitikaga seda protsessi pidurdama. Mis sellest, et meie skepsis põhineb meie suuremal kogemusel ja elutarkusel ning me arvame, et tunneme oma poliitikuid ja nende käitumise- ning mõtlemismustreid paremini kui meist nooremad Rahvakogu eestvedajad. Liigse kriitikaga me aeglustame Rahvakogu tegevust ja pärsime tema saavutusvõimet. Rahvakogu protsess võib tunduda veidi kohmakas ja aeglane, kuid suurema hulga inimeste kaasamine ja neile demokraatia põhitõdede selgitamine ongi keeruline ja aeganõudev tegevus. Samas, tugeva vundamendi ehitamine, ehk võimalikult paljude aktiivsete kodanike muutmine kaasamõtlejateks ja otsustajateks, on väga oluline strateegiline tugevus tulevikuks. Ka selleks puhuks kui selgub siiski, et tipppoliitikute rahvakartus on sedavõrd suur, et nad väldivad dialoogi ja välistavad sisulisi ja analüütilisi mõttevahetusi Rahvakogu pakutud teemadel. Kõige halvem variant on kui õhinapõhine optimism ja elutark skepsis omavahel põrkuma hakkavad. See teeb poliitikute kriitilise reaktsiooni Rahvakogule hoopis lihtsamaks. Võimaldab neil näiteks öelda, et ega rahvas ise ka ei tea mida ta õieti tahab.

Soosiv tähelepanu

Elutarga skepsise saab pöörata soosivaks tähelepanuks. Soosiva tähelepanu keskmes on oluliste ja õhinapõhiste algatuste heatahtlik märkamine. Soosiv tähelepanu on inimestevaheliseks suhtluseks soe ja mõnus hoiak. Nagu päikesepaiste, mis aitab avaneda tarkadel ja ühiskonnatundlikel noortel, uutel mari-liis lilledel. Kui uued, ühiskonnatundlikud arvamusliidrid saavad positiivset avalikku tähelepanu, aitab see neil paremini tunnetada oma jõudu ja missiooni. Pakkuda ennast kaasamõtlejateks ja liidriteks uutes arengutes, mida Rahvakogu loodetavasti käivitab.

Määrava tähtsusega on meedia positsioonivõtt ja aktiivsus ning ajakirjanike tundlikkus uute arengute tähelepanemises. Meedia tähelepanelikkusest sõltub väga palju, kas Rahvakogu ja Riigikogu esindajad jõuavad avalike diskussioonideni küsimustes, mida rahvas peab oluliseks. Nüüd on tulemas see etapp Rahvakogu protsessis, millest kirjutas Rein Sikk. Ainult ajakirjanike abiga jõuavad 500 inimese poolt lõplikult fikseeritud probleemid ja soovitused rahvani. Ajakirjanike roll probleemide selgitajatena on seejuures ülimalt tähtis. Ja kordamine on tarkuse ema. Ainult ajakirjanike soosiva tähelepanu abil jõuavad Rahvakogu kõige olulisemad sõnumid võimalikult paljude Eesti inimesteni.

Lõpetuseks väike mõte ka 2014.aasta Teeme ära talgute tarvis. Kui peaks juhtuma, et Toompea demagoogiameistrid suudavad Rahvakogu algatused kohe auti mängida või siis aastateks edasi lükkama, võib järgmise aasta talgute teemaks olla „parteide puhastamise talgud“. See oleks äkki huvitav intellektuaalne väljakutse ka Eesti talgutegurule Rainer Nõlvakule. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort