A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Majanduskriis ei suurendanud ega vähendanud Eestis sotsiaalse tõrjutuse taset, kriisi järel aga kasvas tõrjutuse tase märkimisväärselt ja seda kriisieelsele tasemele, selgub värskest Eesti inimarengu aruandest.
Aruande peatüki «Heaolu kasv, selle mõju ja perspektiivid» sotsiaalset tõrjutust käsitlevas alapeatükis märgivad autorid, et kümne viimase aasta jooksul aset leidnud muutused majanduskeskkonnas peegeldusid ka ühiskonna heaolu mõõtvates näitajates.Nii on majanduskriisile eelnenud aastatel 2004-2007 keskmise palga kasv tõstnud ka ostuvõimet üle 1,8 korra ning töötus kahanes ligi kaks korda. Kriisi ajal ehk aastatel 2008–2010 kolmekordistus töötuse määr ning keskmine palk kahanes ligi kümnendiku võrra. Aastaks 2012. taastus palkade ja sisemajanduse kogutoodangu kriisieelne tase.Kui kiire majanduskasvu tingimustes kahanes absoluutse vaesuse määr poole ja materiaalse ilmajäetuse määr kolmandiku võrra, siis majanduskriisi ajal kasvas peaaegu kõikides elanikkonna rühmades kiiresti nii absoluutne vaesus kui ka materiaalne ilmajäetus.Aruanne nendib, et kui vaesust määratletakse kõige sagedamini materiaalse puuduse ja põhivajaduste rahuldamatuse kaudu, siis sotsiaalset tõrjutust on tunduvalt keerukam defineerida.«Sotsiaalse tõrjutuse mõiste ühendab paljusid sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme: vaesust, ebavõrdsust, ruumilist suletust ja tõrjutust, diskrimineerimist, vähest sotsiaalset kapitali, usalduse defitsiiti, väärtushinnangute ja käitumismallide sobimatust, abitust avalike teenuste kasutamisel ja nii edasi,» seisab aruandes.Aruande kohaselt oli tõrjutuse tase ühiskonnas kõige kõrgem enne majandusbuumi algust. Tõrjutuid oli siis üle neljandiku elanikkonnast. Majanduskriisi alguseks oli tõrjutuse määr kahanenud viiendikuni.«Üllatuslikult ei suurendanud ega vähendanud majanduskriis üldist tõrjutuse taset, veelgi üllatuslikum on aga tõrjutuse taseme märkimisväärne kasv majanduskriisi järgsel perioodil,» seisab aruandes. «Olukord, kus veerand Eesti elanikest on sotsiaalse tõrjutuse riskis (peaaegu samapalju kui 2004. aastal), annab tunnistust sellest, et kümne aasta jooksul ei ole püstitatud eesmärgile kuigipalju lähemale jõutud.»

Majanduskriisi tingimustes kasvas parimas tööeas olevate inimeste tõrjutuse risk, samal ajal vähenes see aga eakate hulgas. Olukorra stabiliseerumine suurendas taas eakamate ühiskonnaliikmete tõrjutusriski, selgub aruandest.

Tõrjutuse risk ei ohusta kõiki ühiskonnaliikmeid võrdselt. Aruande kohaselt on Eestis peamised sotsiaalset tõrjutust mõjutavad sotsiaal-demograafilised faktorid sugu, vanus, rahvus ja haridus.

Analüüs näitab, et püsivalt on suuremas sotsiaalse tõrjutuse riskis pigem vanemaealised, madalama haridustasemega, mittetöötavad ja vene keelt peamise suhtluskeelena kasutavad elanikud.

Võrreldes eestlastega on töötamisega kaasnev positiivne mõju mitte-eestlaste jaoks väiksem. Töötuks olemine võrreldes töötamisega suurendab eestlaste jaoks sotsiaalse tõrjutuse riski 4,8 korda, mitte-eestlaste jaoks aga vaid 1,8 korda.

Aruanne toob esile, et majanduskriis on avaldanud eestlaste sotsiaalse tõrjutuse määrale vähem mõju kui mitte-eestlaste omale. Nii on aastaks 2012 sotsiaalselt tõrjutute osakaal venekeelse elanikkonna hulgas kasvanud võrreldes 2008. aastaga 1,3 korda. Venekeelsetest mittekodanikest on aastal 2012 sotsiaalselt tõrjutud enam kui pooled.

Viimaste aastate tõrjutuse kasvu peamised tegurid mitte-eestlaste seas on suurenenud usaldamatus institutsioonide vastu (kasv 12 protsendipunkti), tajutud diskrimineerimine (kasv 10 protsendipunkti) ja usaldamatus inimeste suhtes (kasv seitse protsendipunkti). Kui eestlaste sotsiaalse tõrjutuse põhikomponent on hinnang oma majanduslikule hakkamasaamisele, siis venekeelse elanikkonna hulgas on see pigem usaldamatus institutsioonide suhtes ja tajutud diskrimineerimine.

Kui eestlaste puhul tulevad selgemalt esile vanuserühmade vahelised erinevused, siis mitte-eestlaste puhul on vanuserühmad sotsiaalse tõrjutuse esinemise poolest homogeensemad.

Alapeatüki koostajad märgivad, et ühiskonna terviklikkus ja sidusus ei sõltu üksnes majanduse arengust. «Suurema sidususe saavutamine ja ühiskonnaliikmete sotsiaalse tõrjutuse vähendamine nõuab sihipärast teadlikku tegutsemist,» seisab aruandes.

«2005. aastal vastuvõetud Eesti säästva arengu strateegia «Säästev Eesti 21» määratleb sidusa ühiskonna üheks arengueesmärgiks, mille saavutamine eeldab ühiskonnaliikmete suuremat kaasatust, regionaalselt tasakaalustatud arengut ja tugevat kodanikuühiskonda,» seisab alapeatüki järeldustes.

Veeb: MKoort