Täna esitletakse värsket Eesti inimarengu aruannet, kust selgub, et majanduskriisist taastumine on suurendanud ühiskonnas rahulolematust ja ka erinevusi eri gruppide vahel. Aruande autorid kasutavad Eesti arengu iseloomustamiseks lõksu metafoori: mida rohkem heaolu nimel pingutatakse, seda keerulisem näib olevat seda saavutada. Selgub, et viimase kümne aastaga pole ühiskonnaelust kõrvale jäävate elanike osakaal vähenenud.

Inimarengu aruande üks toimetaja, Tallinna ülikooli professor Erik Terk osutab, et heaoluriik aitab saavutada majanduskasvu siis, kui kõik kulud ei lähe näiteks pensionite maksmiseks.

 

Erik Terk, tänavusest inimarengu aruandest selgub, et Eesti elanikel on puudu majanduslikust heaolust. Miks heaolu oluliselt ei parane, ehkki keskmine palk, pensionid ja teotused on pigem suurenenud?

Probleem on selles, et eri sotsiaalsete kihtide lõikes on tõus olnud erinev. Kui keskmiste näitajate järgi oleme suhteliselt tublilt majanduskriisist välja roninud, siis perede sissetulekuid vaadates on pilt ikka teine. Näiteks üksikvanemate või lasterikaste perede sissetulekute tase on kriitiliselt madal. Sotsioloogid näitavad, et osa gruppides on sotsiaalne tõrjutus suurenenud. Mingis mõttes on see inimeste psühholoogiline ärakukkumine – ei usaldata enam riiki, iseennast, tulevikku.

Mind üllatas, et uuringu tulemuste järgi oli seda kriisi ajal vähem. Siis valitses justkui ehmatus: kui nüüd majandusega veel edasi halvasti läheb, muutub asi ikka nii hulluks, et kukume kõik koos. Aga äkki ikka pingutame, kannatame ja suudame koos sellest kriisist välja ronida. Ent kui kriisist kuidagimoodi välja saime, hakkas kõrvalejäetuse tunne ja umbusk paljudel uuesti tugevnema.

 

Veerand elanikkonnast tunneb end ühiskonnas tõrjutuna, nagu 2000-ndate keskelgi. Millest see ikkagi tuleb, et kriisist tulime välja, aga probleemid on samasugused nagu varem?

Kui olime kriisi põhjas ja hakkasime sealt välja tulema, arvasid paljud analüütikud ja poliitikud, et nüüd toimub tohutu majanduse ümberstruktureerimine. Et kriisist võib isegi abi olla. Ka meie president ja tollane peaminister on öelnud, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna, sest pärast seda on paljud asjad paremad ja efektiivsemad. Aga selgub, et need on enamjaolt samasugused. See oli ka mulle kõige suurem üllatus.

2005. aasta riiklikust strateegiadokumendist „Säästev Eesti 21” võib ikka lõikude kaupa asju ümber kirjutada. Need on absoluutselt sama aktuaalsed, kui nad siis olid. Mis siis lahti on? Majandus on oma tüübilt suuresti samasugune kui enne kriisi, samade puudujääkide ja piirangutega. Aruande autorid rõhutavad, et meie poliitikate tegemise mehhanism ei ole selline, mis aitaks majandust ja ka sotsiaalpoliitikaid piisavalt radikaalselt uuendada. Valitsemine on liiga primitiivne ega suuda eri huvigruppe piisavalt kaasata, ei ole piisavalt eksperimenteeriv ega uuendusmeelne. Valitsemise ideoloogia on ülilihtsustatud ja bürokraatlik. Peame mõistma, et efektiivsed majandus- ja sotsiaalpoliitikad on oluliselt keerukamad, kui siiamaani mõelnud oleme.

 

Kui vaadata, kes ja kuidas on kriisi üle elanud, siis arusaam, et pensionär on Eestis alati kõige kehvemas seisus, ei näi enam paika pidavat. Pensionäride paar elas viimase majandustsükli suhteliselt stabiilselt üle.

Selle järgi, kelle heaolu kriisi ajal teiste gruppidega võrreldes kõige vähem kannatas, tulid pensionärid paremini toime. Aga kui võrdlete pensionäride seisu teiste Euroopa Liidu pensionäridega, siis selgub, et see on ikkagi mitmes mõttes väga halb, ka tervisenäitajate poolest. Mingeid lihtsaid ja ühemõttelisi järeldusi siin teha ei saa.

Asi pole ainult pensionärides. Arenenud maades tõusevad palgad koos vanusega, aga meil mitte. Sotsioloogid muide väidavad, et tõrjutuse tunne tugevneb mitte päris vanade, aga just vanema keskea, 56–60-aastaste seas.

 

Aruandes pöörate eraldi tähelepanu heaoluriigi olemusele. Tavaarusaama järgi on heaoluriigis väga head toetused. Kuni selleni välja, et tööl polegi vaja käia, sest saab toetuste peal elada. On see nii?

Tavaettekujutus on suuresti ideoloogiline stamp. Meie domineeriv ideoloogia ongi see, et heaoluriik on midagi paha. Aruandest võib välja lugeda, et on väga erinevaid heaoluriigi allmudeleid. Ühtepidi on nii, nagu ütlesite: kui elanikkond vananeb ja me kogu aeg toetusi ehk kompenseerimist suurendame, olemegi mingil hetkel kõhuli ja meil pole võimalik ka areneda. See on tõesti reaalne oht. Teistpidi, meie kompenseerivad heaoluriigi osad [pension ja toetused] on suhteliselt väiksed. Me ei ole ju läinud jõukamate Euroopa riikidega sama teed, seetõttu on siin midagi „lõigata” kaunis raske.

Oluline on mõista, et heaoluriigi väljaarendatuse tase on ja peab olema negatiivses korrelatsioonis majanduskasvuga. Tegelikult võib väita vastupidi: mingit tüüpi heaoluriik aitab majanduskasvu taastoota. Nüüd on küsimus, kuidas luua selline heaolumudel, mis aitaks arengule kaasa.

Aruande autorid rõhutavad, et peame liikuma kahel teljel: kompenseerivatelt kuludelt rohkem inimesi võimestavatele investeeringutele ja võitluselt nn vanade riskidega võitlusele ka uutega. Uute riskide hulgas on muide palju neid, mis on just noortele olulised, näiteks õppetoetused ja lastehoid. Me ei saa muidugi liikuda täielikult uute riskide peale, muidu jäävad vanad riskid hooletusse. Aga tundub, et meil siiski on veel manööverruumi, saame liikuda mõlemal heaoluriigi moderniseerimise teljel – nii võimestamise kui ka uute riskide poole liikumise teljel. See aitaks viia heaoluriigi ja majanduskasvu võimalused omavahel paremini kokku. Aga lihtne see ei ole.

 

Aruande järgi on Eesti investeeringutele siiski veidi rohkem kulutanud ja toetustele-pensionitele pisut vähem.

Kui teiste riikidega võrrelda, siis meie investeerivad kulud ei ole iseenesest suured. Aga meil on kompenseerivad kulud teiste riikidega võrreldes madalad. Positiivne on see, et kümneaastases tsüklis on investeerivate kulude osatähtsus suurenenud. Me oleme siiski liikunud õiges suunas.

 


 

Sotsiaalne tõrjutus tähendab, et puudujäägi ja sotsiaalsete probleemide (kehv rahaline toimetulek, keskmisest halvemad elutingimused, vähesed sotsiaalsed kontaktid, vajalike asjade puudus jne) kuhjumine tekitab jõuetust ja pettumust ning inimene jääb osalt või täielikult ühiskonnas osalemisest välja.

Aruande autorite analüüsi järgi on sotsiaalse tõrjutuse määr praegu 25%, sama kõrge kui 2004. aastal. Pärast majanduskriisi lõppu suurenes rahulolematute osakaal ja usaldamatus institutsioonide vastu ning süvenesid ka majandusraskused. Tõrjutuse ohus on pigem vanemad, madalama haridustasemega, mittetöötavad ja venekeelsed elanikud.

 

Graafika: Maret Müür

Graafika: Maret Müür

 

Kooliharidus toodab ikkagi ebavõrdsust

Viiendik Eesti õpilasi käib katsekoolides (inimarengu aruande autorite pakutud sõna vastuolulise „eliitkooli” asemele), kuhu õpilasi alati valitakse. Eesti õpilaste tulemused rahvusvahelises PISA haridustestis on olnud arenenud riikide seas väga kõrgel kohal, esikümnes või selle lähedal. Ent Eestis ilmneb, et katsekoolide õpilased on näiteks matemaatikatestis teistest keskmiselt 22 punkti võrra parema tulemusega, Tallinnas on vahe isegi 30 punkti.

80% katsekoolide laste vanemaid on akadeemilise kõrgharidusega, tavakoolides on neid u 40%. Kõrgem haridus tähendab sageli ka suuremat sissetulekut. Kui Tallinnas kaotati 2011. aastal koolipiirkonnad, ei vähendanud see siiski kihistumist.

Katsekoolidesse on väga suur tung. Koguni pooled Tallinnas aastatel 2008-2011 kooliteed alustanud lapsed on osalenud koolikatsetel ja kolmandik on käinud katsekoolide eelkoolis, arvutasid uurijad Kaire Põder ja Triin Lauri. „Olukord, kus koolid peavad õpilaste pärast võistlema, sunnib koole käituma äriettevõtte-na,” märgivad autorid.

Mida selle vastu ette võtta?

Autorid osutavad OECD soovitusele, et raha peab õpilasele järgnema – kui kooli on suurem nõudlus, on ka kooli tulud suuremad. Koolikohta võiks aga rahastada olenemata kooli omandivormist. Kuid Eestis levinud arusaama, et hea (munitsipaal)kool suudab vanematelt ka lisaraha küsida, peetakse ohtlikuks. Nõrgemaid koole võiks aidata see, kui nad saaksid kehvema sotsiaalse taustaga laste vastuvõtmise eest suuremat pearaha. Teiseks: koolid ei peaks saama õpilasi täiesti ise valida. Neil võiksid olla kvoodid, mille järgi peaksid võtma vastu ka kindla hulga teise tausta ja koduse keelega lapsi. Kolmandaks, lapsevanemaid peaks nõustama, et nad mõistaksid: kooli valides ei pea lähtuma ainult eksamitulemustest.

Laste õpiedukus sõltub vanemate ametist, aga pisut rohkemgi loeb kultuuriline kapital, näiteks see, kui palju on lapse kodus raamatuid. Selle tõttu võis punktide erinevus olla koguni 90 punkti ehk tinglikult umbes kolm kooliaastat. Ent selgub, et katsekoolid ei suudagi õpilase tausta mõju kuigi palju vähendada ja teda edasi aidata. Seega riisuvad katsekoolid n-ö koore, kuid ei vähenda ebavõrdsust.

 

Tallinna ülikooli vanemteadur Jelena Helemäe rõhutab aruandes, et üleminek eesti keelele pidanuks algama lasteaiast, ent valiti hoopiski vastupidine tee: ots tehti lahti kõrghariduses. Keelereform pidanuks venekeelsed noored Eestis konkurentsivõimelisemaks muutma, aga on juhtunud sisuliselt vastupidine, keeleõppele rõhumine on kiskunud akadeemilisi tulemusi alla. See aga piirab vene noorte valikuid, mistõttu tekib eneseteostamisele piltlikult öeldes klaaslagi.

Ka vene noorte seas toimub kihistumine, sest varakult kutsekooli minek vähendab hea eesti keele oskuse saavutamise võimalust. Sealt on Eesti haridussüsteemis edasi minna juba päris keeruline.

Eestis on seega juba kaks lõimumises pettunud (või „kadunud”) põlvkonda: noored, kes on kooli lõpetanud iseseisvusajal, ja nende vanemad, kes astusid ellu 1980-ndatel. „Viimased uuringud kõnelevad selle poolt, et ka praegu venekeelsetes gümnaasiumides õppivad noored, kes isiklikult kogevad ühiskondliku kokkuleppe puudumisest tulenevaid probleeme ja vastuolusid eestikeelsele õppele üleviimisel, vaevalt et suudavad pettumuste nõiaringist läbi murda,” kirjutab Helemäe.