A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee

Hoolimata paari aastakümne pikkusest lõimumisest on eesti- ja venekeelsete inimeste sotsiaalsed sidemed puudulikud. Kahe kogukonna eraldatust taastoodab nõukogude ajast pärinev elukohtade geograafia – enamik venekeelsest elanikkonnast elab ka praegu samades asulates, kuhu sisserändajad algselt saabusid. Seda eraldatust võimendab mitte-eestikeelne haridus.

Suurem osa Eesti venekeelsest elanikkonnast elab praeguseni samades asulates, kuhu asuti elama nõukogude ajal, samal ajal kui ülejäänud Eesti linnades ja maapiirkondades jääb venekeelsete elanike osa alla viie protsendi, selgub värskest inimarengu aruandest.

Paradoksaalsel kombel ei ole Tallinna elanike elukohavahetuse tulemusena viimase 15 aasta jooksul eestlased ja eestivenelased enam segunenud, hoopis vastupidi, etniline eraldatus nii Eesti asustussüsteemis tervikuna kui ka Tallinnas pigem kasvab kui kahaneb.Muret tekitab asjaolu, et venekeelne elanikkond koondub üha rohkem neisse elamupiirkondadesse, kus elanike elujärg on tervikuna madalam. Ka endise Nõukogude Liidu aladelt sisserändajad asuvad pigem elama suurema venekeelse elanikkonna arvuga Tallinna paneelelamupiirkondadesse.

Probleemid tööturul

Elukohavaliku etniline eraldatus ehk eestlaste ja eestivenelaste kaks paralleelühiskonda peegeldab hästi olukorda Eesti tööturul. Kuigi horisontaalne etniline segregatsioon (jagunemine tegevusalade lõikes) on Eesti tööturul 25 aasta jooksul pigem vähenenud, töötas 2015. aastal vaid kümnendik eestlastest ja alla kolmandiku eestivenelastest segakollektiivides, kus eestlasi ning eestivenelasi oli umbes pooleks.

Samal ajal töötas peamiselt eestlastest või eestivenelastest koosnevates töökollektiivides 80 protsenti eestlasi ja 50 protsenti eestivenelasi. Aruande koostanud Ellu Saar ja Jelena Helemäe rõhutavad, et tegemist pole eestivenelaste vabatahtliku kapseldumisega, vaid pigem väljendab see rahvuspõhist ebavõrdset kohtlemist Eesti tööturul, mida ka Eesti ettevõtjad ise tunnistavad ja eestivenelased selgelt tajuvad.

Kes vene noortest on võitjad?

Näiteks vene õppekeelega gümnaasiuminoorte hinnangul pole neil pelgalt venepärase nime tõttu Eesti tööturul tulevikku. Samuti on viimase 25 aasta jooksul suurenenud vertikaalne etniline segregatsioon tööturul: juhtide ja tippspetsialistide seas on märkimisväärselt enam eestlasi, kuid eestivenelaste esindatus on suurem liht- ja oskustööliste hulgas.

Eestivenelastel on eestlastega võrreldes ka võrdsete eelduste korral raskem soodsatele ametipositsioonidele pääseda. «Võitjad» on vaid hea eesti keele oskuse ja Eesti kodakondsusega eestivenelased, kellel õnnestub läbi murda tegevusaladel, kus eestivenelased on üldiselt alaesindatud, näiteks poliitikas. Kui see raske läbimurre juba õnnestub, kaasnevad sellega ka väga head väljavaated hõivata juhi või tippspetsialisti koht.

Probleemne koolisüsteem

Elukoha ja tööturu etniline eraldatus ja selle püsimine on seotud keelelise eraldatusega Eesti haridussüsteemis.

Kairi Põder, Triin Lauri ja Leen Rahnu analüüsid 2012. aasta PISA andmeid ja neist selgus, et vene õppekeelega koolide õpilaste tulemused matemaatikas on märkimisväärselt madalamad kui eesti õppekeelega koolide õpilastel, jäädes eesti õppekeelega koolide tulemustest pea aasta võrra maha.

See võib omakorda olla põhjus, miks vene õppekeelega põhikoolilõpetajad valivad tõenäolisemalt edasiõppimiseks kutsekooli, mitte keskkooli või gümnaasiumi, nagu seda teevad eestikeelse põhikooli lõpetanud õpilased.

Nii suure õpitulemuste lõhe üks põhipõhjus võib autorite hinnangul olla tööturu etnilisest segregatsioonist ja klaaslae efektist tulenev venekeelsete koolide õpilaste madalam õpimotivatsioon. Aga ka asjaolu, et eestikeelsed koolid on venekeelsetelt koolidelt «koore riisunud».

2014. aastal oli vene keelt emakeelena rääkivaid õpilasi eestikeelsetes koolides ligi 10 protsenti. Varasemad uuringud on näidanud, et just parema sotsiaal-majandusliku taustaga venekeelsed pered, kes toetavad tugevamalt ka lapse õpimotivatsiooni ja haridusedukust, otsustavad panna lapse eestikeelsesse kooli

Eesti kui klassiühiskond

Aruande koostajad leiavad, et kuigi ei ole heaks kombeks rääkida ebavõrdsusest või sotsiaalsest kihistumisest, meenutab Eesti ühiskond aastal 2017 liigagi palju rahvus- ja keelepõhist klassiühiskonda.

Kuigi ametlikult on räägitud kogu ühiskonda hõlmavast lõimumisest, on tegelikult vaikimisi eeldatud, et eestivenelased sulanduvad aegapidi iseeneslikult eestlaste hulka. Seda ei ole 25 aasta jooksul juhtunud ka mitte sisserännanute lapselaste seas. Pigem on tulemuseks eraldatus, kus venekeelne elanikkond on surutud või tõmbunud omaette füüsilisse ja sotsiaalse ruumi või marginaliseerumine, kus Eestis sündinud ja kasvanud venekeelsed noored ei tea, kes nad tegelikult on, ega oska ennast samastada ühegi rahvuse või kultuuriga.

Faktid

  • Eesti on muutunud viimase 25 aasta jooksul rohkem eestlaste riigiks ja selline olukord erineb enamikust teistest Euroopa riikidest.
  • Samas eksisteerib endiselt lapsi eesti ja vene keele alusel paralleelsetesse maailmadesse jagav lasteaia- ja koolisüsteem.
  • Eesti ja vene emakeelega inimeste elukohaerinevused aga on viimase 25 aasta jooksul süvenenud, mitte vähenenud.

Põhijäreldused

  • Eesti- ja venekeelse elanikkonna sotsiaalsed sidemed on endiselt puudulikud.
  • Ühiskonna sidusust saab suurendada mitte üksnes eesti keele tähtsustamisega, vaid suhtluse toetamisega.
  • Ühtne eesti lasteaed ja kool saavad olla lõimumise käivitajad, tööturg elluviija ning lõimumise edukust mõõdab see, kui eri rahvusest inimesed soovivad ja saavad elada samades piirkondades.

Väljakutsed, millele on vaja leida lahendused:

  • PISA andmete põhjal on venekeelsete koolide õpilaste õpiedukus märkimisväärselt kehvem eestikeelsete koolide õpilaste omast.
  • Kõrgharidusega inimeste osatähtsus eesti-vene noorte seas on väiksem kui eestlaste hulgas. Sellise süsteemi juures ei teki noortel ühiseid suhtlusvõrgustikke ega isegi ühist inforuumi.
  • Õppekeele alusel segregeeritud koolist kanduvad erinevused tööturule ja sissetulekute erinevus suurendab rahvuspõhist elukohasegregatsiooni.
  • Kui sisserändajad on üleesindatud lihttööde tegijate hulgas ja koondunud elama odavamatesse linnapiirkondadesse, siis näitab Euroopa kogemus, et vaesuse ning rahvuse piiride kattudes ei ole sotsiaalsete probleemide eest pääsu. Nõnda on praeguse uuesti kasvava sisserände tingimustes Eestil aeg võtta ette otsustavad sammud keele- ja rahvuspõhiste paralleelühiskondade ühendamiseks. Lasteaed ja kool on need institutsioonid, mille kaudu saab muutuse algatada ning seda tuleb teha.
  • Rändeajastul on tuleviku Eesti kool kindlasti veelgi mitmekultuurilisem ja -keelsem kui praegu ning sellega peavad kohanema ka eestlased. Rändeajastul ja suhtlusvõrgustikest läbipõimunud maailmas tekitavad pigem probleeme omakultuurne suletus ning inimeste vähene keeleoskus. Küll aga peab ühtse haridussüsteemi mudel arvestama erinevaid huve ja väärtusi nõnda, et see ühiskonna sidusust ei õõnestaks.
Veeb: MKoort