A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Ilmar Raag, DELFI

Viimases KesKus’i numbris arutles filmimees Ilmar Raag selle üle, et Rahvakogu oli kõigest hoolimata parem demokraatiakool, kui kangelasi õilistav tänavarahutus.

Te olete vast näinud mõnda kaklust. Ikka koguneb kaklejate ümber pealtvaatajate rõngas. Osade näod peegeldavad vaimustust, osadel tülgastust, aga keegi ei lähe ära enne, kui asi on läbi. Selles on ligitõmmet, mida enamasti salatakse. Võib-olla tuleb see kakluse igivanast ajaloost, et ka kultuuris eksisteerivad paljud kangelased ainult seepärast, et kusagil on metsikus võitluses võidetud nurjatut vastast.

Kuna suhtumine vägivalda on alati vastuoluline, siis on kakluse peamiseks probleemiks kultuuris poliitiliselt korrektse ettekäände leidmine. Kui tänases Eestis retoorilises hoos küsitakse, miks ei ole inimesed veel tänavale tulnud, siis on mul tunne, et ennast nähakse sama “kangelaskultuuri” raames, kus kõiki probleeme lahendab üks aus kaklus. Niisamuti siis võiks uskuda, et inimeste kannatused on piisav õigustus, et meedias lootusrikkalt rääkida uuest Pronksiööst.

Kas Gandhi või Che Guevara?

Mina usun, et inimestel on ka rahumeelselt võimalik kehtestada enamuse tahet. Kui tuleb valida Gandhi või Che Guevara, siis valin mina Gandhi.

Kui ma aga jälgin Eestit meediat, siis mulle tundub, et see on pigem ebapopulaarne valik. Kui Priit Hõbemägi naeruvääristas Rahvakogu, siis ei olnud ta kriitikute reas kahtlemata üksi. Selleks veendumiseks piisab, kui sotsiaalmeedias lugeda Rahvakogu kajastusi. Mainin Hõbemäge seepärast, et just tema jutust jäi kõlama nostalgia ärakaaperdatud tõeliste rahvarahutuste järgi.

Rahvakogule heidetakse ette vaatemängu puudumist. Ei olnud ühtegi vaenlast, keda oleks otseselt võidetud ja ei sündinud sealt ka ühtegi kangelast, kelle puhul oleks saanud rääkida ebatavalisest vaprusest. See kõik meenutab üht seika Robert Graves’i romaanist “Mina, Claudius”, kus keiser saavutab Inglismaa sõjakäigul edu, aga probleem oli selles, et võidud tulid liiga paljude kavaluste hinnaga ja mitte kangelasliku mees mehe vastase vihase lahinguga. Nii olevatki rahvas tundnud, et keisrile korraldatud triumfivastuvõtt oli veidi teenimatu.

Ernesto Guevara oli Argentiinas sündinud revolutsiooni eksportija, kes asendas Kuubas ühe diktatuuri teisega. Ajalukku jääb ta aga valearvestusega, sest ta uskus, et Boliivias saadab teda talupoegade toetus.

Prantsuse teoreetik David Galula tõdeb, et kõikide konfliktide puhul jääb enamus riigi kodanikest neutraalseteks. Aktiivseid vastupanuvõitlejaid on vaid paar protsenti elanikkonnast ja nende lähimad toetajad tõstavad otseselt aktiivse elanikkonna protsendi napilt veerandini. USA mässutõrje doktriini reformida püüdnud David Petraeus lähtus samast aksioomist, kui ta armee peamise ülesandena määratles justnimelt neutraalse elanikkonna kaitsmist radikaalse elanikkonna mõju eest. Eestiski oli vaid 15 000 metsavenda, mis teeb suhtarvuks umbes 2% sõjajärgsest elanikkonnast.

Tahte pealesurujad

Esimees Mao on õpetanud, et ühiskonna kontrollimiseks piisabki vaid veerandi elanikkonna aktiivsest poolehoiust. Kogu võti on selle vähemuse agressiivses organiseerituses. Tuletame meelde Vene Oktoobrirevolutsiooni. Revolutsiooniline 1917. aasta tõi tänavatele kõige erinevamate nägemustega inimesed, kuid kuna peaküsimus oli võimus, siis selle said endale kõige argessiivsemad ja organiseeritumad.

Me näeme, kuidas vähemusrühmad võivad ka arenenud riikides võtta pantvangi kogu ühiskonna. Kas neil õigluse eest võitlejatel on rahva enamuse mandaati? Või me eeldame, et palju kannatanutele on irratsionaalsus lubatud?

Sealt vaid samm edasi on terrorirakukeste moodustamine Rote Armee Fraktion või Brigate Rosse eeskujul. Nemadki võitlesid õiglasema ühiskonna eest. Aga lõpuks ühendab neid kõiki demokraatia põlgus, sest selle asemel, et oma mõtetele leida liitlasi ja saavutada ühiskonnas enamust haarav kandepind, mis avaldaks mõju valimistele, eelistatakse kakluse teel teisele poolele peale suruda oma tahe… sõltumata sellest, mida arvaks hääletamise puhul ülejäänud ühiskond.

Tänapäeval, kus sotsiaalmeedial ja kommentaaridel on vähemalt sama suur mõjujõud, kui peavoolu meedial, võiks ju ometi olla võimalik ka rahva mobiliseerimine üllaste ideede nimel hääletamiseks. Miks see nii tihti ei toimi? Põhjus on seesama, mis sunnib militaarteooriat hindama enamust elanikkonnast neutraalsena. See on reaalne sotsiaalne killustatus, kus erinevad grupid tasalülitavad üksteist, samal ajal kui kogu süsteem toitub sotsiaalsest lühinägelikkusest.

Sotsiaalse lühinägelikkuse fenomen

Tagasi tulles alguse juurde, toimub täna meie avalikus ruumis kakluse väljamanamine. See on kui kultuuride kokkupõrge, kus suur osa (sotsiaal)meediast eelistab selgelt vaatemängu ehk kakluse kultuuri ja kirtsutab nina läbirääkimise ja veenmise kultuurile, sest seal ei ole selgeid võitjaid ja kangelasi.

Eesti demokraatias peamiseks väljakutseks on saada uusi lahendusi avalikkuse agendasse, arvestades seda, et erakondadel tervikuna ei ole väga palju motivatsiooni muuta süsteemi, mis soodustaks uute ideede ja tegijate tulekut “turule”. See on ülesanne, mis paratamatult langeb kodanikuühiskonna õlgadele. Nii oli ka Rahvakogu peamine ülesanne anda teatud ideedele sellisel hulgal sotsiaalset kaalu, et nendest möödavaatamine tooks poliitilistele erakondadele rohkem kahju kui kasu.

Kui keegi soovib luua vastandust poliitikud versus rahvas, siis vihjaksin mina Sun Tzule, kes arvas, et “vaenlase alistamine ilma lahinguta on suurim oskus.” Sest niipea kui me jõuame põletatud autodeni ja tänavalahinguteni, on suurim oht see, et me vahepeal ohverdame demokraatia.

Igaks juhuks kordan lõpuks üle, et jõu kasutamine oma tahte väljendamiseks on lubatud siis, kui ühiskonnas puudub võimalusi sõnavabaduse teel endale mõttekaaslasi leida. Niisamuti ei väida ma, et Rahvakogu oli puudusteta ettevõtmine. Ütlen vaid seda, et see oli lõpuks parem demokraatiakool, kui kangelasi õilistav tänavarahutus.

Artikkel Delfi veebilehel.

 

Veeb: MKoort