A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Hille Hinsberg, Praxise ekspert

Postimees

Kuidas võiks üksikutest Rahvakogusse esitatud ettepanekutest saada ühisloome, kirjeldab Rahvakogu algatusrühma liige Hille Hinsberg.

Kas Rahvakogu veebilehte pidada otsedemokraatia kanaliks? See nimetus väljendab inimeste ootusi, et nende hääl otse võimuesindajateni jõuaks. Samas ei ole mõiste päris täpne, et kirjeldada ühisloome meetodit, millele Rahvakogu toetub.

Demokraatia on teadagi rahva võim. Esindusdemokraatia kõrvale ja selle täienduseks on tekkinud mitmeid võimalusi, kuidas rahvas võimu teostamisel osaleb. Erinevad nimetused – näiteks otsedemokraatia ja osalusdemokraatia – tähendavad seega eri vaatenurki, kuidas rahva ja valitsejate vaheline võimusuhe on korraldatud.

Otsedemokraatia all peetakse silmas vorme, mis annavad inimestele võimaluse poliitika juurde löögile pääseda kõige otsesemal moel. Rahva häälest saab otsus, ilma et selle kujundamisel sekkuks esindajatekogu, näiteks parlament või volikogu. Nende rolliks jääb otsuse vormistamine õigusaktiks.

Paljudes maades on kasutusel otsedemokraatia vormid – referendum ehk rahvahääletus, kodanikualgatus ehk petitsioon ja harvemini poliitikute tagasikutsumine.

Eestis on otsedemokraatia seadustatud kahe võimalusena – need on kodanikualgatus kohaliku omavalitsuse territooriumil ja kodanike pöördumistele vastamine.

Alustame viimasest. Inimeste ettepanekud riigiasjade kohta, nagu neid esitati portaalis TOM, on reguleeritud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega. Selle järgi on ametnikul kohustus pöördumisele vastata 30 päeva jooksul. Kuid vastuse sisu kohta ei ütle seadus midagi – on ametniku enda otsustada, kui põhjalikku dialoogi ta esitajaga peab. Nii jääbki suhtlus lihtsalt kirjavahetuseks ja sest ei sünni eelnõu ettepanekut.

Muide, vastamise kohustus on ainult asutusel ja selle töötajatel. Seega pole poliitikutel – ei riigikogulastel ega omavalitsuse volikogu liikmetel – mingit seaduse survet valijatega suhelda. Aga küllap nad on sellest ise huvitatud.

Õigusaktide algatamise õigus on Eestis täitsa olemas, nimelt kohalikus omavalitsuses. Selleks tuleb eelnõu juurde koguda vähemalt 1% hääleõiguslike valla- või linnakodanike allkirjad. Seda on paar korda juhtunud, kuid siiani on kohalikud volikogud seepeale kasutanud õigust eelnõud tagasi lükata. Riigi tasandil sellisel moel eelnõusid algatada pole kodanikel võimalik.

Küll aga saab algatada allkirjade kogumise kampaania. Hea abivahend selleks on veebiportaal petitsioon.ee, kus näiteks «Harta 12» toetuseks on kogunenud 17 769 allkirja. Selline kampaania äratab meedia tähelepanu ja võimendab kodanikualgatuse sõnumit. Paraku ei oma allkirjade hulk ega ka nende autentimise viis mingit rolli seaduse silmis – puudub regulatsioon, kuidas poliitikud või asutused peaksid petitsioonidega edasi tegutsema.

Referendumi algatamise õigu­s on ainult riigikogul, mitte kodanikel. Siduva tulemusega rahvahääletus tähendab, et õigusliku jõu saab täpselt see otsus, mis hääletusel välja selgitatakse. See on toimunud ühel korral – 2003. aastal, kui otsustasime Euroopa Liitu astuda. Referendumile on mõtet panna ühiskonnakorraldust oluliselt muutvaid küsimusi ning see meetod pole kohane, et lahendada argisemaid probleeme poliitikas, näiteks erakondade rahastamisel.

Tallinna linnavalitsus on mitmel korral korraldanud rahvaküsitluse, et saada toetust poliitilisele otsusele. Viimati oli küsimus selline: «Kas toetate tasuta ühistransporditeenusele üleminekut alates 2013. aastast Tallinna ühtse piletisüsteemi liinidel?»

Oli ette näha, et vastus tuleb jaatav – küsimuse üle polnud võimalik vaielda. Polnud ka head viisi, kuidas linnavalitsusega saanuks arutada näiteks seda, kellele peaks kehtima tasuta, kellele aga tasuline sõit; kas üleminek on vajalik just 2013. aastast või ehk oleks parem enne ette valmistada Tallinna ja Harjumaa ühtne ühistranspordisüsteem? Linnavõim ei pakkunud avalikkusele ka materjale, mille alusel iga huviline saanuks kujundada iseseisva, läbimõeldud seisukoha.

Sellist teguviisi võib pigem nimetada juhitud otsedemokraatiaks ehk teisisõnu rahva arvamusega manipuleerimiseks.

Teekond, kuidas kodanike ettepanekust sünnib õigusakti eelnõu, on seaduse kujul kirja pandud näiteks Euroopa Komisjonis, Soomes ja Lätis. Euroopa kodanikualgatuses osalemine ja nende algatamine on täiesti võimalik ka Eesti kodanikel. Parasjagu just riigikogus arutatakse, mismoodi peab toimuma siinsete inimeste allkirjade kogumine ja milline tuleb toetusavalduste kogumise veebikeskkond.

Soomes loodi sel aastal Avatud Ministeeriumi nimeline e-lahendus, kus 50 000 allkirja kogumine annab aluse, et kodanike esitatud eelnõu ka parlamendi menetlusse võetakse. Samalaadne regulatsioon kehtib Lätis, kus läheb vaja 10 000 allkirja, et rahvaesindajad asja oma päevakorda võtaksid.

Rahvakogu veebis on esitatud mitmeid ettepanekuid, kuidas võiks petitsioone ja kodanike algatatud rahvahääletusi korraldada ning õigus­aktides väljendada. On ka üleskutseid näha ette protseduur poliitikute taandamiseks. Rahvakogu etappides pole plaanitud korraldada referendumit, ka mitte arvamusküsitlust ega allkirjade kogumist. Seega pole tegu otsedemokraatia traditsiooniliste vormidega.

Rahvakogu aluseks on ühisloome, mis tähendab nii kodanike ühist arutelu kui ka koostööd nende valitud esindajatega.

Osalusdemokraatia mis tahes vormi eeldus on argument, et koos tehakse paremad otsused kui igaüks eraldi teeks. See ei tähenda, et iga osaleja peaks olema poliitikaekspert või kogemustega jurist. Inimeste grupp, kui neil on loodud aruteluks ja ühiste seisukohtadeni jõudmiseks head tingimused, jõuavad mõistlike valikuteni. Kodanike osalemine lahenduste leidmisel täiendab ekspertide ja poliitikute tööd, mitte ei asenda seda.

Rahvakogu on protsess, mitte veebileht. Rahvakogus ei anna ükski võimuesindaja vastuseid ettepanekute tegijatele, vaid samas veebikeskkonnas selgub nii toetuse ulatus kui ka parimad põhjendused. Seisukohad on kõigile näha ja neid ei saa vaiba alla lükata. Toetushääled on üks viis, mis näitab eelistusi. Teine viis ettepanekut pooldada on sisukas arutelu, poolt- ja vastuargumentide põhjalik läbikaalumine.

Parimate lahenduste leidmisele aitab kaasa ekspertide koostatud mõjuhinnang tagajärgedele, mida iga lahendus kaasa tooks. Ka ekspertide panus saab nähtavaks kõigile, sest veebiruum ju otsa ei saa! Kuna aga virtuaalselt ei õnnestu asju siiski lõpuni selgeks vaielda ja ühist lahendust leida, siis on vajalik ka silmast silma arutelu.

Rahva osalusel toimuva arutelupäeva eesmärgiks on leida ühised eelistused ettepanekute suhtes, mis lähevad riigikogule. Nii nagu ühisloome kaudu loodud uus Islandi põhiseadus, jõuab ka Rahvakogu tulemus riigikokku. Sealgi toimub enne otsustamist arutelu – ilma selleta jääks parlamendile vaid kummitempli roll! Oluline on, et ka riigikogus toimuv debatt oleks rahvale nähtav. Nii näeb iga huviline kogu teekonda, mis lõpuks viib ühise otsuseni.

Hille Hinsberg on Rahvakogu algatusrühma liige ning poliitikauuringute keskuse Praxis kodanikuühiskonna ekspert.

Artikkel Postimehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort