A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717


“Esmapilgul võib tunduda, et rände ja üleilmastumise teema puudutab Eesti maapiirkondi ainult kaudselt, kuid päris nii see siiski ei ole,” kirjutab üks Eesti inimarengu aruande “Eesti rändeajastul” toimetajatest Rein Ahas.

Eesti külad tunduvad vaiksed ja turvalised, ent põhiliseks probleemiks on hääbumine, ääremaastumine, vananemine ja väljaränne.

Samas elame väikese Eestiga avatud maailmas, kus ka maaeluga seotud teemasid ei saa enam käsitleda lokaalselt või ühe riigi keskselt. Näiteks talunike tootmine sõltub tänapäeval palju rahvusvahelistest kontsernidest, kelle tooted (sh sordid ja tõud) kujundatakse kaugetes riikides asuvate ülikoolide laborites.

Kindlasti tundub mõnelegi talumehele õigem kasvatada ‘Sangaste’ rukist ja ‘Jõgeva kollast’, teha seda vanu traditsioone ning kaasaegseid tehnikaid targalt ühendades. Ja niisuguseid entusiaste leidub Eestis päris palju.

Töökoht Soomes

Aga lihtsam ja odavam on minna üleilmastumisega kaasa, võtta äraproovitud toote täispakett suurfirmadelt ja saada põllult garanteeritud tulemus mõistlike kuludega. Meie põllumajandustoodete turg ning hind kujunevad rahvusvahelisel turul ja globaalse ilmastiku mõjul. Põud Hiinas või USAs mõjutab Eesti talumehi väga otseselt. Suur osa Eesti põllutootmisest on muutunud rahvusvaheliseks.

Veelgi avatum ja liikuvam on kaasajal rahvastik. Hiljuti avaldatud inimarengu aruandes käsitletakse põhjalikult mitmes riigis tegutsemise ehk hargmaisuse (ingl k transnational) teemat. Hargmaistumine puudutab inimesi ja ettevõtteid, isegi kuritegevus on kaasajal hargmaistunud.

Kõige tabavam hargmaisuse definitsioon ütleb, et hargmaisel on oma voodi mitmes riigis.

Enamikus Eesti külades on oma hargmaised – välismaal töötavad või elavad inimesed. Tartu Ülikooli geograafia osakonna ja mobiilsideoperaatorite koostöös tehtud uuring näitas, et Eestis on vähemalt 30 000 hargmaist ja nad tegutsevad maailma 101 (!) riigis. Aga nende sagedased tööreisid algavad ja lõpevad ikka koduses Eestis.

Eesti maapiirkondadest käib näiteks Soome tööle suhtarvuna rohkem inimesi kui meie linnadest, sest maal on töökohti vähem ja tihti on lihtsaim viis mõistlikku tööd leida kodust kaugemal. Kas maalt Tallinnasse kolimine oleks Eesti regionaalse arengu seisukohalt parem lahendus, on huvitava arutelu teema.

Aga välismaal töötamisega seotud hargmaisust on tihti kirjeldatud ka kõikidele osapooltele kasuliku (ingl k win-win) mudeliga. Eesti inimene saab välismaal sobiva töö ja selle eest väärilise tasu.

Raha kodumaale saabumise määr sõltub inimese Eestiga seotuse astmest. Riik võidab, sest muidu töötu ja abi vajav inimene saab töö. Riigi maksebilanss võidab, sest välismaal teenitud raha tuleb Eestisse. Eesti poliitikud võidavad, sest väljaränne väheneb, väljarändaja asemel on meil hargmaine. Välisriik ja sealne tööandja võidavad, sest on saanud vajalikud töökäed.

Tihti on need töökäed kvalifitseeritud, s.t oskavad teha töid, mida paari kuuga selgeks ei õpi. Ja selle inimese õpetamiseks pole kohapeal raha kulutatud. Välisriigi poliitikud võidavad, sest Ida-Euroopast ei tule järjekordset poliitiliselt “tülikat” migranti, kelle olemasolu fakti rändevastased valimistel ära kasutaksid. Seega on hargmaisus väga paljudele kasulik.

Tihti aga unustatakse ära selle negatiivsed aspektid. Kõige rohkem kannatavad hargmaised ise ning nende perekonnad. Pidev mitme riigi ja kodu vahel pendeldamine ei mõju tervisele hästi, põhjustab stressi, lisaks on ajutises töökohas sageli ebakvaliteetsed elutingimused ja toit.

Tervisehädade korral ei ole inimestel tihti ravikindlustust ega muid sotsiaalseid garantiisid. Riigid kannatavad ebamääraste ja laekumata maksude pärast. Riikide statistika on segaduses, sest registrites on palju ilma elu- ja töökohata inimesi.

Väga palju probleeme on ka hargmaiste pereelu ja suhetega. Skype’i-vestlused ja telefonikõned ei asenda inimeste koosolemist. Tihti kannatab hargmaisuse tõttu laste haridus, mille katkemisega algavad aga uued probleemid.

Tänapäeva paratamatus

Hargmaisus on üks XXI sajandi paratamatusi, meeldib see meile või mitte. Hiljutine inimarengu aruanne toob esile vajaduse hakata hargmaisusega rohkem tegelema ja seda rohkem meie kasuks pöörama. Siin on ka palju võimalusi maaelu arenda­miseks.

Välismaal tegutsevad Eesti elanikud on omandanud uusi oskusi ja teadmisi, nad tunnevad teistsuguseid töövõtteid, töökorraldust ja ettevõtlust. Tunnevad ka teistsuguseid ühiskonnaelu ja sotsiaalteenuste korraldamise võimalusi. Meie külad ja külaseltsid, vallad ja muud organisatsioonid võiksid astuda samme hargmaiste paremaks rakendamiseks kodus.

Miks mitte alustada hargmaiste tunnustamisest ja kaasata neid kohaliku elu edendamisse. Tegelikult on ju maapiirkondades puudus aktiivsetest inimestest ja kvalifitseeritud töökätest. Heade ehitajate otsimine on üle-eestiline harrastus. Ehk oskavad kaugemalt tulijad siin töökorraldust, tööviljakust ja -kvaliteeti muuta nii, et palgaerinevused Soome või Rootsiga polekski nii suured?

Hargmaised saaksid olla ka meie esindajad välismaal – kutsuda koduvalda investoreid või kultuurisuhete loojaid, tutvustada kodupiirkonna turismipotentsiaali. Eks suured asjad hakkavad ikkagi peale suhetest, ja suhete loomine on kaasaja avatud maailmas kõige tasuvam investeering.

Veeb: MKoort