A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Fookusarutelu: vanemaealiste hõive tõstmine

IMG_8120

 

Esmaspäeval, 18.04.2016 toimus Koostöö Kogus Pension 2050 esimene fookusarutelu vanemaealiste hõive tõstmisest. Arutelul osalesid Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Egle Käärats ja pensionipoliitika juht Kristiina Selgis, Eesti Tööandjate Keskliidu õigusnõunik Piia Simmerman, majandusteadlane ning Riigikontrolli vanemnõunik Kaia Philips, õiguskantsleri nõunik Angelika Sarapuu, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi nooremteadur ja SHARE Eesti projektijuht Tiina Tambaum, Eesti Ametiühingute Keskliidu palgasekretär Kaja Toomsalu ning ISS personalijuht Helo Tamme. Välisvaatlejatena osales Koostöö Kogu juht Teele Pehk, assistent Maria Derlõš ning lavastaja Jaanika Juhanson.

Fookusarutelul otsiti vastust küsimusele, kuidas tagada nüüd ja edaspidi, et inimesed oleksid tööturul kauem aktiivsed. Fookusarutelule eelnevalt saadeti osalejatele tutvumiseks ja teema sissejuhatamiseks taustapaber

Arutelu oli jagatud järgnevaks viieks küsimuseks

  • Kas probleem on õigesti sõnastatud ehk kas see on tegelikult ka nüüd ja edaspidi probleem, et inimesed lahkuvad liiga vara tööturult?
  • Mida ja kuidas saab isik ise, tööandja, riik teha, et inimene valib täieliku pensionile mineku asemel pigem töötamise?
  • Kuidas tagada reaalselt elukestvas õppes osalemine terve elu jooksul?
  • Kuidas mõjutab tänapäeva noorte viis töötada ja elada nende n-ö pensioniea tulevikku?
  • Kuidas jagamis- ja ringmajandus muudavad (soodustavad/pidurdavad) vanemaealiste hõivet?


Kas probleem on õigesti sõnastatud ehk kas see on tegelikult ka nüüd ja edaspidi probleem, et inimesed lahkuvad liiga vara tööturult?

Fookusarutelul osalejad leidsid, et probleem on absoluutselt õigesti sõnastatud. Arvestades muutusi Eesti rahvastiku vanuselises koosseisus peame küsima, kuidas vanemaealiste hõivet tõsta. Siiski leiti ka, et ilmselt ei ole tänaseks olukord töökäte puudusega nii hull, et tööandjad teadlikult sooviksid vanemaealisi palgata. Seetõttu on mõistlik juba keskenduda ennetavatele meetmetele, et edaspidi vanemaealiste hõive tõstmine kõigile osapooltele valutumalt läheks.

Fookusarutelu eel lepiti kokku, et tervise aspekti eraldi ei käsitleta.

Mida ja kuidas saab isik ise, tööandja, riik teha, et inimene valib täieliku pensionile mineku  asemel pigem töötamise?

Fookusarutelul osalejate jaoks oli oluline kaaluda ühe kronoloogilise vanusega määratud vanaduspensioniea (nagu praegu 63 eluaastat) kaotamist. Kindel vanus mõjutab nii tööandjate kui ka isikute enda suhtumist ja käitumist. Juba enne ametlikku pensioniiga sätivad paljud inimesed ennast n-ö pensioniootele ning lõpetavad enese arendamise jms. (Töö)elu on nagu maraton, mille finiš on pensioniiga. Pensioniea konkreetse numbri näol kaotamine on üks lahendusi, mis annab signaali, et kronoloogiline vanus pole oluline. See mõjutab nii inimesi kui ka tööandjaid.

Nõudlikkus enda, oma töötajate ja elanike suhtes on üks olulisi eeldusi teistsuguse eakapõlve kujundamisel. Kui mitte jääda pensioni ootele, siis pead hoidma ennast vormis igas mõttes. Ka lähedastele tuleb selgitada, et neil pole vaja vanemaealise eest asju ära teha, vaid aidata neil õppida ise tegema.

Tööandjad on valmis vanemaealist tööjõudu proovima, kui näevad, et nende sektoris on mõnel ettevõttel see õnnestunud. Eeskuju võib saada ka välismaa ettevõtetest. Üheks lahenduseks on osaajaga töötamine ja muude paindlike töövormide pakkumine, kuid praegu nähakse selles pigem probleemi ennast kui lahendust oma ettevõttele. Paindlik tööaeg ning osaajaga töö on lahendus pigem suurtele ettevõtetele.

Inimestel endil on vananemisega palju hirme ja müüte. Üheks lahenduseks  on vanemaealiste nõustamine või koolitus vanemast east. Ühest küljest peab see olema seotud vananemise kui protsessiga, teisest küljest sellega, millised väljavaated on vanemas eas kuni lõpetades karjäärivalikutega seotud nõustamisega. Tööturult lahkumine on küll lahendus, aga see ei peaks olema esimene valik.

Riigi võimalused hõive tõstmiseks on ennekõike normatiivsed. Kuigi kronoloogiline pensioniiga tõuseb niikuinii, on riigil ka võimalusi vanemaealiste hõive tõstmiseks.

Praegu ei ole vanaduspensioniealisel inimesel Töötukassast võimalik saada samu toetusi ja teenuseid, mida tööealisel. Üheks võimaluseks on ka seal pensionäri suhtuda mitte kui pensionäri, vaid kui tööjõuressurssi. Siinkohal ei tohi unustada, et vanemaealiste nõustamine Töötukassas nõuab samuti teadmisi vanemaealistest. Ka tasuks mõelda töötutoetusest või töötuskindlustushüvitisest vanemaealiste kontekstis pigem kui tööleminekutoetusest, mitte asendussissetulekust (mida pension nagunii on) ja mida seetõttu maksma ei peaks.

Kuidas tagada reaalselt elukestvas õppes osalemine terve elu jooksul?

Elukestva õppe osas tuleb arvestada sellega, et inimesed õpivad tulenevalt oma vanusest erinevalt, kuid samal ajal on parim õpikeskkond selline, kus erinevas vanuses inimesed õpivad koos. Ka õpimeetodid ei saa olla ühele õppijatüübile kohandatud (näiteks vaid e-õpe), sest tekitavad ebamugavust ja pingeid. Vanemaealise õppija omapäradega tuleb arvestada.

Seoses vanusega elukestvas õppes osalemine järsult väheneb. Kuigi tasuta (täiendus- ja  ümber)õpet pakuvad nii Töötukassa kui ka Haridus- ja Teadusministeerium, on paljudel nendel, kellele õpe vajalik, raske kursustel osaleda, kuna nõuded ja hinnangukriteeriumid kursuslaste valikuks on nendele ebasoodsad. Siinkohal saaks rakendada nn positiivset diskrimineerimist, et ka erioskusteta ning madalama haridusega inimestel oleks võimalik kursustele kandideerimise kadalipust läbi tulla.

Kuidas mõjutab tänapäeva noorte viis töötada ja elada nende n-ö pensioniea tulevikku?

Noortel on huvi tegeleda paljude asjadega korraga ning täiskohaga töölkäimine on seetõttu keeruline. Poole koormusega töötamine oleks jõukohane. Osaajaga töö on tihti aga kättesaamatu (vt ka eespool). Arvestades, et Pension 2050 visiooni loomisel keskendume tänaste noorte eakapõlve kujundamisele, tuleb seda arvesse võtta.

Samas tuleb noortele teadvustada, et sellise elustiiliga peavad nad arvestama, et riiklikku pensioni nad endale ilmselt ei teeni või on see väga tagasihoidlik, sest väike töökoormus, pikad õpinguperioodid ning tihti ka töötus ei anna neile pensioniõiguslikku staaži.  Samas ei ole see ilmtingimata negatiivne muutus, kuid kõikide valikute tagajärgedest tuleb teavitada.

Kuidas jagamis- ja ringmajandus muudavad (soodustavad/pidurdavad) vanemaealiste hõivet?

Kuigi ring- ja jagamismajandus võib olla üheks lahenduseks ka vanemaealiste hõive tõstmisel, on praegustel vanemaealistel mitmeid hirme, mis takistavad neid võimalusi ära kasutada: arvutikasutamisoskus on nigel, nutitelefonid on hirmutavad ning võõraste lubamine oma koju (näiteks Airbnb teenus) on väga hirmutav.

Ka selliste lahenduste kasutuselevõtt on paljuski nõudlikkuse taga. Nii näiteks oleks võimalik e-hariduse puudulikkust ületada nutitelefonide jagamise ning kasutamise nõudmisega. Näiteks on üks tööandja andnud kõigile töötajatele nutitelefonid ning töökäsud edastatakse ainult sel viisil. See nõuab inimeselt elementaarsete e-oskuste olemasolu.

Veeb: MKoort