A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee

Fookusarutelu: isikliku vastutuse suurendamisest pensionivara kogumisel

20. mail toimus Pension 2050 teine fookusarutelu, mille eesmärgiks oli leida Eesti jaoks sobivaid võimalikke lahendusi isikliku vastutuse suurendamiseks pensionivara kogumisel.

Fookusarutelul osalesid Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhata Siiri Tõniste, Eesti Kindlustusseltside Liidu ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhatuse esimees Mart Jesse, NASDAQ Tallinn kommunikatsiooni- ja turundusjuht Ott Raidla, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja finantsdirektor Ene Rammo, õppejõud, doktorant ja MTÜ Rahatarkus juhatuse liige Leonore Riitsalu ning Praxise analüütik Mari Rell.

 

Arutelu oli jagatud alltoodud viieks küsimuseks:

  1. Kas isikliku vastutuse suurendamine on üldse oluline küsimus?
  2. Millised on riigi võimalused säästmise soodustamiseks?
  3. Kas II sambasse kogumine saaks/võiks olla paindlikum? Kas riiklikus süsteemis on üldse ruumi individuaalsusele? Kas big data võiks olla edaspidi lahenduseks isikliku vastutuse suurendamisel?
  4. Kas tööandjapensionil on Eestis tulevikku? Ja milline roll veel saaks tööandjatel säästmisharjumuse kujundamisel olla?
  5. Kas ja kui palju saaks riik soodustada pensionivara kogumist mittefinantsvaradesse?

Plaanis oli ka arutleda hoolduskindlustuse teemadel, kuid eelnenud elava arutelu tõttu sellel teemal pikemalt peatuda ei jõudnud. Fookusarutelule eelnevalt saadeti osalejatele tutvumiseks ja teema sissejuhatamiseks taustapaber.

 

Kas isikliku vastutuse suurendamine on üldse oluline küsimus?

Isikliku vastutuse suurendamine on hädavajalik, kuna seoses pensionisüsteemide arendamisega pärast II maailmasõda on riik võtnud võimaluse ise oma eakapõlve kujundada ning teinud inimesed mugavaks. Selle vastutuse äravõtmisega on riik andnud lubaduse, et ise hoolitseb, kuid praegu ta seda enam varasemas mahus teha ei suuda. Paraku on aga seda mugavustsoonis olekut keeruline muuta, kui inimesed ei ole tundnud tõelist puudust (valu).

Mõningaid märke sellest nö valust said osa inimestest tunda masu ajal ning uuringud on näidanud, et nende inimeste säästmisharjumused muutusid peale seda. Paraku pole teada, kui kaua selline käitumise muutus kestab. Kui on hetkel korralik sissetulek loobutakse säästmisest.

Uuringud on näidanud ka, et sündimuskäitumisele mõjub klassikaline riiklik pensionisüsteem pärssivalt. Vastutuse suurendamisel saaks olla üheks võimaluseks sotsiaalmaksumäära sidumine laste arvuga. Sellisel juhul on sotsiaalmaksu määr madalam nendel inimestel, kel on lapsi ning määr sõltuks ka laste arvust. On kaalutud ka võimalust, et nende inimeste pension on suurem, kelle kasvatatud lapsed maksavad Eestile sotsiaalmaksu.

Isiklik vastutus suureneb seoses muutuva tööturuga, kus üha rohkem ollakse iseendale tööandja ning jagamis- ja ringmajanduse levikuga. Vara on öelda, kas taoline mõtteviis levib ka suhtumises pensionisüsteemi.

 

Kas II sambasse kogumine saaks/võiks olla paindlikum? Kas riiklikus süsteemis on üldse ruumi individuaalsusele? Kas big data võiks olla edaspidi lahenduseks isikliku vastutuse suurendamisel?

Eesti riikliku pensionisüsteemi suurim pluss on selle lihtsus. Tasub samal ajal siiski mõelda sellele, et väga paljud ei suuda ka sellest lihtsast süsteemist täna aru saada. Kui mõelda, mis riikliku süsteemi kontekstis jätkusuutlikkuse garantiina töötaks, siis on see pensioniea tõstmine. Süsteemi ennast keerulisemaks teha ilmselt ei maksa.

II samba vabatahtlik juurdemaks annaks inimestele võimaluse väga lihtsal viisil koguda pensionivara, kuid sellega on seotud mõned seni analüüsimata mõjud (näiteks, kuidas see mõjutab III samba tulevikku).

II samba raha kasutamine muuks otstarbeks kui pension. Siin on eeskujuks Kiwi Saver programm Uus-Meremaalt, kus kogutud raha saab kasutada esimese kodu ostuks, suure puuduse või töövõimetuse korral.

Taolise süsteemi rakendamine Eestis on problemaatiline, kuna riiklik pensionisüsteem on üles ehitatud selliselt, et I ja II sammas kokku tagavad maksimaalselt 40% asendusmäära. Seega kui II samba raha muuks kasutada jääb asendusmäär veel väiksemaks ning tähendab, et inimesed võivad jääda puudusesse. Seega peaks kas sotsiaalmaksu määra tõstma või rakendama seda süsteemi III samba puhul. Samas on see siiski võimalus säästmisharjumuse kujundamiseks, sest

Uus-Meremaal kasutusel võetud Kiwi Saver programmi puhul anti algul riigi poolt 1000 dollarit sissemaksuna.

Valikuvõimaluste suurendamine. Ühe võimalusena nähakse riigi toel suurema hulga võimaluste andmist säästmisel, et inimestel tekiks vastutus oma pensionivara kasvatamise osas. See suurem valik võiks/ saaks puudutada ka II sammast, kuid siis tuleb arvestada järgmiste asjaoludega: inimesed saavad ise investeerimiseks väga väikese osa rahast, mille iseseisev investeerimine võib olla keeruline. Pensionifondide kasuks räägib siiski mastaabiefekt. Samas on osa inimestest veendunud, et suudavad ise paremini investeerida ning kuna nad võivad olla suhteliselt häälekad, tasub neile selle võimaluse andmist kaaluda. Investeerimiskonto arendamine on üks võimalikke lahendusi lubades sinna rohkem valikuid teha ning edaspidi saaks ka näiteks seal hoitud/teenitud raha pensioniks kasutada. Samas kui praegu peab siis tulumaksu maksma, tasuks edaspidi kaaluda võimalust, et kui võtad annuiteedi, siis tulumaksu maksma ei peaks.

Behavioral economics loodab väga suuresti big data arengu peale ja säästmisharjumuste kujundamine on tugevalt seotud käitumisega. Big data on sisulised struktureerimata andmed, seega ikkagi andmed, kuid neid on lihtsalt väga palju rohkem.

 

Millised on riigi võimalused säästmise soodustamiseks?

Riigil on võimalusi küll ning selles osas esitatid erinevaid arvamusi.

Finantsteenuste ja säästmise populariseerimine ning regulaarsed hariduslikud kampaaniad – sarnased 5 köögivilja päevas oleksid riigi võimalus teavitada. Säästmine peab olema sama popp kui on kulutamine ja uued asjad. Säästmise populariseerimine ei saa toimuda nö vanadel meetoditel. Võib isegi mõelda, et see on loovagentuuri töö panna inimesed säästma, sest säästmine ja pension on igavad teemad. Hariduslikus plaanis siiski tuleb kaaluda seda, et psühholoogilised aspektid, mis inimesi säästma panevad on suuresti individuaalsed ning peab tekkima nii palju erinevaid võimalusi, et oleks nö igale ühele oma. Siinjuures on oluline ka n-ö mängulisus, kus saaks proovida näiteks investeerimist virutaalkontodel.

Ühe võimalusena on säästmise soodustamiseks III samba nimetamine millekski muuks, kuna III sambal on tõsine kuvandiprobleem. Tasuks kaaluda III samba muutmist lihtsalt säästmistooteks, mida see ka sisuliselt on ning mitte siduda seda otseselt pensioniks säästmisega. Siinjuures selle kasutamise soodustamiseks võib kaaluda selle nö kinniseks muutmist ja sidumist näiteks muude kasutusvõimalustega nagu tervis või kodu ost.

Riik võiks mõelda ka sellele, et riiklikult võiks inimestele iga-aastaselt teada anda, et milliseks umbes kujuneb tema I ja II samba pension ning näidata teatises ära, et palju ta täna III sambasse peab panema, et asendusmäär oleks 60 või 70%. Kui seda meelde tuletada, siis on paljudel ka selgem ja tekib motivatsioon säästa.

Samas ei tohi unustada, et väga tugevalt on investeerimise populaarsus hakanud kasvama rohujuure tasandil ning selleks ei pea riik midagi tegema.

 

Kas tööandjapensionil on Eestis tulevikku? Ja milline roll veel saaks tööandjatel säästmisharjumuse kujundamisel olla?

Tegelikult on II sammas väga sarnane tööandjapensionile.

Tööandjapension on üks võimalusi pensionivara kogumiseks. See on kindlasti oluline ka välistööjõu värbamise aspektist, kuid võib muutuda argumendiks ka siseriikliku tööjõu värbamisel. Praegu on tööandjal võimalik küll teha maksuvabalt sissemakseid III sambasse, siis seda on teinud väga vähesed (2015. aastal 157) ning kuna III sambast saab raha välja võtta ka enne pensionileminekut ei pruugi see garanteerida, et pensionivara ka kogutakse. See on väga jõukate inimeste jaoks seni. Tööandjapension võib olla lahenduseks ka tööjõupuuduse tingimustes.

Võimalus on siduda tööandjapension ka tervisekindlustusega ehk ühe toote/teenusega saavutatakse kaks eesmärki. Inimene saab tervisekindlustuse, mis annab talle võimaluse ravikindlustusest finantseeritavat teenusest enam saada ja/või hiljem seda pensioniks kasutada.

Tööandjaid saaks ära kasutada ka säästmisharjumuste kujundamisel, kuid selleks peab neil ka tahtmine olema. Igatahes oleks neil võimalus korraldada koolitus oma töötajatele ning nende kaudu saaks töötajatele anda säästmispositiivseid impulsse.

 

Kas ja kui palju saaks riik soodustada pensionivara kogumist mittefinantsvaradesse?

Kinnisvara (kasvõi oma kodu näol) on ka vara ning tasuks kaaluda teadvustada rohkem inimestele seda, et see on ka sisuliselt investeering.

Kinnisvarapension on üks võimalikke variante, mille saaks ka Eestis seadustada, kuid selle seadustamisel on mitmeid eetilisi aspekte (pärimisootus või kinnisvaraturu moonutused) ning kinnisvarapension saaks töötada ainult paari linna kinnisvara puhul, kuna teistes kohtades ei pruugi sel varal olla väärtust.

 

Veeb: MKoort