Sirp, Mikko Lagerspetz
Eesti on olnud edukam uute struktuuride ja regulatsioonide loomisel kui nende tegeliku sisuga täitmisel.
Eesti inimarengu aruanne 2012–2013. Eesti maailmas. Peatoimetaja Mati Heidmets, toimetajad Marju Lauristin, Anu Toots, Jüri Seppo ja Erik Terk, tehnilise teostuse koordinaator ja korrektor Piret Mäeniit. Eesti Koostöö Kogu, 2013. 200 lk.
Teadupoolest ei ilmu maailmas mitte ainsatki eestikeelset sotsiaalteaduste ajakirja. See on üks põhjustest, miks inimarengu aruande ilmumisest on saanud ühiskonnateadustest huvitatuile iga-aastane oodatud sündmus – nii teadlastele endile, ajakirjanikele kui ka poliitikuile. Alates aastast 1997 on aruandesse koondatud Eesti aktiivsete sotsiaalteadlaste analüüsid ühiskonna seisu ja tulevikuväljavaadete kohta, väikse pausiga 2000. aastate keskel. Rahastamise katkemisest tingitud pauski on märk aruande poliitilisest olulisusest: see satub kokku Eesti positsiooni langemisega inimarengu edetabelis ja räägib valitsuse soovist selles sisaldunud negatiivset sõnumit mitte võimendada.
Igal aastal on aruande toimetajaskond valinud omaette lähenemise, kus aruande peatükid on vahel tihedamalt, vahel lõdvemalt olnud seotud ÜRO inimarengu indeksi kajastatud teemadega. Eelmises, 2011–2012. aasta aruandes on võrreldud Eestit teiste Balti ja Läänemere-äärsete riikidega. Seekord on pilk globaalsem ja sisaldab võrdlusi ka eestlastele vähem tuntud, aga oma arengu mõne aspekti poolest Eestiga sarnaste riikidega nagu Slovakkia või Tšiili. Viimase aruande eripära on ka see, et vaatluse alla on võetud suur hulk indekseid, mis ühel või teisel viisil kajastavad ühiskonna edukust soovitavate tulemuste saavutamisel.
ÜRO inimarengu indeks on nendest muidugi üks huvitavamaid ja sisutihedamaid, koondades majandusliku heaolu, tervise ja hariduse näitajad. Indeksi kasutuselevõtu üks põhjusi 1990. aastal oli soov esitada alternatiiv heaolu ja elukvaliteedi hindamisele vaid majandusliku elujärje alusel. Üha laienev „indeksitööstus” on selle kõrvale toonud veel suure hulga teisi, nt poliitilist elu, keskkonnasäästlikkust, turvalisust jms kirjeldavaid koondnäitarve, mida aruandes samuti tutvustatakse. Ilmseks saab paljude mõistete mitmemõõtmelisus, näiteks säästlikkus ja kasvupotentsiaal (lk 146–151) on midagi hoopis muud kui vähene avaliku sektori võlakoormus (nagu meile mõnikord püütakse sisendada). Mõõtmisviise tutvustades ei tehta lugejatele hinnaalandust: enamasti lahatakse põhjalikult indeksite aluseks olevaid teoreetilisi oletusi. Tihti pööratakse ka tähelepanu nende usaldusväärsuse ja eristusvõime määrale. Indeksitööstuse telgitaguste avamisel on eeskujulik näiteks Martin Möldri ja Vello Pettai kirjutatud „Vabaduse ja demokraatia” peatükk (lk 60–65), kus võrreldud neli indeksit annavad Eesti puhul isegi kardinaalselt erinevaid tulemusi.
Mõnda ühiskonnaelu tahku kirjeldavate koondnäitajate puhul on üldine probleem muidugi vajadus kokku panna väga erinevad ja eri viisil mõõdetavad indikaatorid. Kuidas kombineerida näiteks subjektiivset heaolu ja ökoloogilist jalajälge (nagu teeb õnneliku planeedi indeks HPI) nii, et tulemus vastaks sellele, mida konkreetselt ja intuitiivselt tajume (vt Mati Heidmetsa peatükki „Subjektiivne heaolu”)? On selge, et indeksi loojad peavad tegema otsuseid, mis põhinevad teatud teoreetilistel ja normatiivsetel seisukohtadel. Veidi liialdades saab öelda, et igaüks võibki andmeid erinevalt kombineerides luua indeksi, mis annab talle soovitud tulemuse. Ilmsiks tuleb üks sotsiaalteaduste igavesi vastuolusid: hindamise lähtealus, olgu selleks majanduslik või mingil muul moel defineeritud heaolu, on paratamatult normatiivne, aga selle uurimiseks peab otsima võimalikult objektiivseid andmeid. Selleks, et kokkuvõttes oleks tegemist siiski teadusega, peavad hindamise protsess ja selle lähtealused olema võimalikult läbipaistvad, s.t avatud kriitilisele lugejale ja võimaldama tal nendest oma järeldused teha.
Aruandes esitatud pilt on kokkuvõttes kirju ning Eesti asend maailmas ei ole ühemõtteline. Avalikkuse reaktsioon aruandele ongi olnud n-ö seinast seina. Peaministri väitel on aruandes esitatud tulemused „ülistuslaul reformierakonna poliitikale” (ERR uudised 25. V 2013), kolumnist Ahto Lobjaka (PM 17. V 2013) arvates purustab aga aruanne narratiivi Eesti eluolu headusest ja järkjärgulisest lähenemisest Põhjamaadele. Tõepoolest, kõige sarnasemateks võrdlusriikideks on enamasti ELi teised uued liikmed, mitte niivõrd Põhja- või Lääne-Euroopa riigid. Mõningad üsna selged trendid saab indeksite võrdlemisel siiski välja tuua, nagu tõdeb aruande peatoimetaja Mati Heidmets viimases, kokkuvõtvas peatükis. Eesti on olnud edukam uute struktuuride ja regulatsioonide loomisel kui nende tegeliku sisuga täitmisel. Sellele osutatakse ettevaatlikult ja diplomaatiliselt peaaegu igas aruande peatükis: lihtsustunud on tööjõu liikumine tööturult välja, puudulikud on aga meetmed selle tööturule tagasitoomiseks (lk 157); valitsemist puudutavale teabele juurdepääs on seadustega tagatud, aga pole kindel, kuivõrd seadusega tagatud õigusi ka praktikas realiseerida saab (lk 72) jne. Meeste ja naiste palgalõhe on Eestis jätkuvalt Euroopa suurim.
Kokkuvõttes paistab Eesti arengu nõrgim lüli olevat vähene panustamine inimkapitali. Liialt suured erinevused ühiskonna sees seavad piiri ühiskonna kui terviku heaolu edasisele kasvule. Vastupidi tihti esitatud hüpoteesile ei erguta sotsiaalse kaitstuse madal tase inimesi panustama vabatahtlikku töösse, vaid mõjub hoopis pärssivalt (lk 103-104). Kui Eesti, üks Euroopa suurima majandusliku ebavõrdse tasemega riike, ei ole endale loonud ebavõrdsust efektiivselt vähendavat sotsiaalpoliitikat (lk 106), kõlab väga kohatult riigi presidendi eessõnas esitatud üleskutse „kriitiliselt hinnata sotsiaalkulude osakaalu” (lk 4).
Viimane inimarengu aruanne peegeldab hästi tänapäeva maailma keerulisust ning Eesti vastuolulist asendit seal. Selleks, et kogupilt luua ja hinnang anda, peab aruannet keskendunult lugema. Indeksite ja nende najal tehtud edetabelite mõistmisele annavad tõhusat tuge metodoloogilised arutlused tasemel, mida eestikeelses populaarteaduslikus kirjanduses üsna harva võib kohata. Ette heita tahan aruandele ainult mitmel joonisel esinevaid trükivigu, mille tulemusel on riikide nimed vahetusse läinud.
Olari Koppeli repliik samal teemal
Paarist konstandist inimarengu skaalal
Kui „Eesti inimarengu aruande” (EIA) kaasautor, Tartu ülikooli professor Jüri Saar kirjutas kolm aastat tagasi Akadeemias nn kurjadest konstantidest, siis pidas ta silmas Eestit kirjeldavaid üldistusi, mis on küll ebatäpsed või lausa valed, ent mis pideva kordamise tõttu on hakanud elama oma elu ning omandanud seeläbi tavateadvuses tõsiasja kaalu.
Ka EIA puhul saab rääkida seesugusest konstandist, mida arvustajad järjekindlalt kasutavad, sealhulgas ka eelmisel nädalal Sirbis Mikko Lagerspetz („Edetabelite kiirkursus”). Selleks on Gini indeks ehk ühiskonna liikmete tulude jaotuse võrdsust/ebavõrdsust mõõtev näitaja. 10–15 aastat tagasi hakkas Eestis levima seisukoht, et Eesti meenutab oma suure ebavõrdsuse ja suure Gini indeksi poolest pigem Venemaad kui Lääne-Euroopat. Lagerspetzi sõnul on Eesti „üks Euroopa suurima ebavõrdsuse tasemega riike”.
Paratamatu maailmavaatelise laengu tõttu leiab Gini indeks end sageli ideoloogilise, vabaduse ja võrdsuse debati lahinguväljalt, mistõttu tuleb selle näitaja tutvustamisel ja kommenteerimisel olla täpne. Rohmakas üldistus näitab, et maailma kõige kõrgema elukvaliteediga riikides (Põhjamaad, Kanada, Uus-Meremaa) on Gini indeks väike. Mis ei tähenda, et kõigis väikese indeksiga riikides oleks ilmtingimata kõrge elukvaliteet. Samuti ei kaitse suhteliselt väike Gini indeks a priori ühtki riiki majanduslike tagasilöökide ja elukvaliteedi järsu halvenemise eest (Ungari ja Sloveenia). Sotsiaalkulude paisutamine olgu poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel ja seekaudu enese lõhkilaenamine võib lõpuks võrdsustamise asemel anda vastupidise tulemuse (Kreeka, Hispaania, Portugal).
Eesti Gini jääb kõigi Euroopa riikide võrdluses keskele, Euroopa Liidu riikide hulgas paigutub Eesti aga keskmisest ebavõrdsema tulujaotusega riikide hulka. Eurostati värskeima (2011) statistika järgi jaotub Eestist (Gini indeks 31,9) ebavõrdsemalt tulu näiteks Bulgaarias, Kreekas, Hispaanias, Lätis, Leedus, Rumeenias, Suurbritannias, Rumeenias ja Portugalis. Eestiga samal pulgal on Itaalia. Euroopa 28 liikmesriigi keskmine näitaja on 30,7 ja eurotsooni liikmesriikide keskmine 30,5. Euroopa tipus on Norra (22,9), Euroopa Liidus Rootsi (24,4). Venemaa vastav näitaja on 40. Järelikult pole korrektne väita, et Eesti on üks Euroopa suurima ebavõrdsuse tasemega riike. Ma ei eita, et Eesti-suguses ühiskonnas võiks tulude jaotus olla võrdsem, ent see on juba maailmavaate ja mitte teaduse küsimus.
Teine nukker, aga sellele vaatamata kuri konstant kinnitab, et Eesti on vaeseim/mahajäänum OECD riik. On muidugi maitseasi, kas maailma 34 igas mõttes kõige kaugemale jõudnud riigi hulka kuulumist eraldi Eesti edu rõhutamiseks esile tõsta või mitte. Ise arvan, et kuhugi kuulumist ei tasu ühel täiskasvanud riigil (ja inimesel) ülemäära rõhutada, ammugi selle kuuluvusega kelkida. Selle repliigi kontekstis näitab aga OECD enda statistika, et tema liikmesriikidest on Eestist per capita vaesemad Tšiili, Ungari, Poola ja Mehhiko.
EIAst on kasu vaid juhul, kui seda tarvitada uue teadmise allika selmet malakana. Pole vaja olla sotsiaalvaldkonna teaduste doktor, et aruande sadadest tabelitest ja graafikutest oma maailmavaatele tuge leida. Tark poliitik, teadlane ja ajakirjanik teeb ära kogu rehkenduse ning mõtleb lahendustele, kuidas muuta Eesti kui elukeskkond üha suuremale hulgale inimestele nii siin kui seal elamis- ja ihaldusväärseks. Sellise suhtumise paratamatuks boonuseks on tõus nii inimarengu kui OECD edetabeleis. Gini indeks võib, aga ei pruugi seejuures muutuda.
Olari Koppel,
Eesti Koostöö Kogu juhataja,
„Eesti inimarengu aruande” väljaandja
Mikko Lagerspetzi vastus:
Parandus ja repliik
Olari Koppel osutab õigesti, et olen Sirbis ilmunud „Eesti Inimarengu aruande” arvustuses esitanud ebatäpse sõnastuse majandusliku ebavõrdsuse kohta Eestis.
Toodagu siin siis parem sõnastus otse aruande sissetulekute ebavõrdsust puudutavast peatükist (lk 106, peatüki autor Triin Roosalu): „Eesti jääb oma sissetulekute ebavõrdsuse poolest Euroopa suurema ebavõrdsusega riikide hulka koos Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Iirimaa ja Poolaga. Eesti eripäraks, võrreldes teiste Euroopa riikidega, on meie sotsiaalsüsteemi vähene efektiivsus ebavõrdsuse vähendamisel”.
Teine asi on, et sotsiaalkulutusi ei pea piisavale tasemele kasvatama sugugi välislaenude abiga, koguni enese „lõhkilaenamise” hinnaga – ka see on üks tihti korratud, kuigi ekslik väide. Sotsiaal- ja tervishoidu, haridust jne saab riik rahastada täpselt samamoodi nagu oma teisigi ülesandeid kas laenudega või ilma, aga meelsamini muidugi ilma. Kui neid rahastada ebapiisavalt, olgu poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel, võib kulutustest palju suuremaks osutuda hind, mida on tulevikus või juba praegu vaja maksta kaotatud tööaastate, halvenenud rahvatervise, haridusprobleemide ja väljarände näol.